Mees noogutas tõsiselt. „Hea. Aga meie kõneõpetaja teeb selle veel paremaks.”
Kõige lõpuks tahtis Cramer teada midagi tema eraelu kohta – kas selles on midagi erilist või märkimisväärset. „Alati tuleb kasuks, kui meie pressiesindajal on midagi, mille kallal töötada, mingi nurk, mida meediale välja pakuda. Niisiis: kas sinu elus on midagi niisugust, mida ma peaksin teadma?”
„Ei tea olevat.”
Cramer ohkas, ilmselgelt pahur, et peab kõik töö ise ära tegema. „Räägi oma perekonnast. Sul ju ometi jäi keegi kodumaale maha.”
„Nojah…” Franny kõhkles, teadmata, kas pärast seda, kuidas reageeris Clifford, on mõistlik Cara-jutuga lagedale tulla. Aga mida muud tal veel öelda oleks? „Mul on väike tütar. Ta saab varsti seitsmeaastaseks.”
Cramer naeratus kuhtus veidi. „Või nii?” Ta hakkas paberites sobrama, nagu otsiks sealt tähtsat informatsiooni, mis oli varem kahe silma vahele jäänud. „Sa oled siis abielus?”
„Ei.”
Mehe näole ilmus lootuskiir. „Sõdurilesk?”
„Ei.”
„Aga…”
„See juhtus, kui olin seitsmeteistkümnene.” Franny langetas pilgu; ta häbenes rääkida sellele tähtsale mehele oma minevikupattudest. „Mõtlesin, et ta abiellub minuga, aga…” Ta jättis lause lõpetamata.
„Nõndapsi.” Cramer pani märkmiku, millesse ta usinasti oli kirjutanud, lauale. „Kuula, kullake. Olen sinuga praegu täiesti avameelne. Tahame sind kasutada noore romantilise peaosatäitjana. Laps… see ei lähe kohe sugugi.” Mõnda aega valitses toas vaikus. „Kus laps praegu on?”
„Ta on Iirimaal. Minu ema juures.”
See näis Cramerit natuke rahustavat. „Noh, tundub, et nõnda on õige. Hollywood…” Mees ajas põsed punni. „Pagan, see ei ole küll lapse koht. Olen kindel, et vanaema juures on tal hoopis parem. Mida sa ise arvad?”
Franny teadis, missugust vastust temalt oodatakse. „Teil on arvatavasti õigus,” vastas ta õnnetult.
„Ja see tähendab, et pole mingit põhjust mainida tüdrukut meediale. Ega kellelegi teisele. Kuulujutud levivad selles linnas kiiresti. Sosistad suure saladuskatte all ühele inimesele ning varsti teavad su saladust kõik.” Mees vaikis viivu. „Ning enne kui aru saad, oledki juba lennukis ja sõidad tagasi Inglismaale, unistused kildudeks purunenud. Seda sa ju ometi ei taha, eks ole?”
Frannyt haaras jäine hirm. Just see oli tema kõige suurem hirm: naine kartis, et pakutud võimalus napsatakse tal käest. Aga kui ta jääb nüüd nõusse, mida tähendab see Carale? Franny on sunnitud tütre maha salgama. Cara siiatoomisest ei tuleks midagi head, kui ta on sunnitud valetama, et tal pole last.
Aga see ei tähendakski ju otseselt valetamist, rahustas ta ennast. See tähendaks, et ta jätab lihtsalt mõnest asjast rääkimata. Pealegi oli Crameril arvatavasti õigus, Hollywood ei ole lapsele õige koht. Igatahes mitte praegu, kui ta alles proovib siin läbi lüüa. Kui ta on kord juba kuulus, siis on teine asi. Siis võib ta teha kõike.
„Ei, seda ma ei taha,” vastas ta viimaks.
„Kena.” Crameri toon oli asjalik. „Siis on sellega ühel pool. Oled noor vallaline naine, kes on äsja saabunud Hollywoodi ja ihkab saada filmitäheks. Ei kõla just uudselt, aga mis seal ikka.” Ta silmitses Frannyt teraselt. „Ja mis noorusesse puutub… Sa ütlesid, et olid seitseteist, kui rasedaks jäid, ning laps on praegu…”
„Seitsmene.”
„Sa oled siis järelikult kui vana? Kakskümmend neli?”
„Järgmine kuu saan kakskümmend viis.”
Kulm tõmbus jälle kortsu. „Jälle üks takistus. Meil on tarvis, et oleksid noor, ütleme… kakskümmend üks.” Mees vaatas teda, silmad kissis. „Sobib sulle või kuidas?”
Jah, kinnitas Franny, muidugi sobib see talle. Pärast kõiki seniseid valesid näis too viimane olevat tema kõige väiksem mure.
Selle kohtumise järel sõlmis Juniper Frannyga lepingu, mille järgi talle pidi hakatama maksma sada dollarit nädalas ja ta oli arvatud stuudio arvukate tähehakatiste hulka. Film, millesse Walker Frannyle algselt osa pakkus, oli edasi lükatud ning see tuli väikese pettumusena, aga Cramer ütles, et neil on anda talle midagi muud. Osa oli väike, kaugeltki mitte nii esinduslik kui see, mida talle oli lubatud, aga kõlbas siiski hakatuseks ja andis võimaluse end tõestada. Võtted pidid algama järgmisel nädalal ja Franny ei jõudnud seda ära oodata.
Kaheteistkümnes peatükk
Cara jooksis, nagu jalad võtsid, mööda sissetallatud rada üha sügavamale metsa. Selja taga praksusid oksad ja sahisesid lehed, kinnitades seda, mida ta juba niigi teadis: keegi jälitab teda. Sellegipoolest ei tundnud tüdruk hirmu. Ta oli sama väle kui jänesed, kes silkasid ringi Galway maakohtades, ning sama kaval kui rebased, kes neid püüdsid. Mõne kuuga oli ta õppinud Connemara metsades tundma viimast kui paika, sest käis seal iga päev, kui päevatööd olid tehtud ja tunnid õpitud. Mitte keegi ei suutnud teda kinni püüda.
Kummardudes, et pugeda läbi mägivahtra madalal rippuvate okste alt, pöördus ta korraks ja vaatas üle õla tagasi. Ehkki tähelepanu oli hajunud üksnes sekundi murdosaks, ei märganud ta hiljuti mahalangenud puunotti ja kukkus selle peale. Silmapilk oli tüdruk jalul ja tormas edasi, paraku oli ta kaotanud hinnalist aega ja jälitaja oli vahemaad vähendanud. Nüüd kui sammud kostsid selgemalt ja polnud enam võimalik haake teha, ei jäänud Caral muud üle kui peita end ühe tamme tüve taha.
Ja tõsi mis tõsi, kohe aeglustas tundmatu jälitaja sammu. Tüdruk oleks tahtnud puu tagant välja piiluda, aga hoidis end tagasi.
„Halloo?” kõlas metsavaikuses hääl, mis mõned linnud puudelt õhku peletas.
See oli lapsehääl, täpsemalt mingi tüdruku hääl. Cara rahunes pisut.
„Halloo?” hõigati uuesti ning sedapuhku võis hääles kuulda väikest ärevust. „Kus sa oled?!” Paus. „Asi on selles, et… tead, ma ei tunne neid kohti eriti hästi. Tulin lihtsalt sulle järele, saad aru, ja nüüd pole mul aimugi, kuidas tagasi minna, kui sa mind ei juhata.” Uus paus ja kui tüdruk nüüd rääkima hakkas, oli tema hääl juba nutune. „Nii et kui sa seal oled, äkki näitad ennast? Palun!”
Rahul sellega, et tema ikkagi võitjaks tuli, astus Cara puu tagant välja. Ta nägi kohe esimesest pilgust, et nutja on umbes sama vana kui tema, aga sellega sarnasus lõppeski. Võõras tüdruk oli nagu printsess: ta kandis ilusat roosa- ja valgekirjut puuvillkleiti, läikivaid musti lakk-kingi ja valgeid sokke. Tema juuksed olid sobivas toonis paeltega kahte sabasse seotud. Selle tüdrukuga võrreldes nägi Cara välja rohkem nagu poiss. Connemarasse tulekust möödunud kolme kuu jooksul oli ta peaaegu metsistunud. Talle meeldis käia pikkades pükstes ja tema juuksed olid lühikeseks lõigatud. Niiviisi meenutas Cara neid marakratte, kes olid kodus kuulunud Danny kampa, ja ta oli selle üle uhke. Sellest plikast talle jõu ja kiiruse poolest küll vastast polnud.
„Kes sa oled?” nõudis Cara. „Ja miks sa mind jälitad?”
„Ma olen Alysha. Elan Dublinis,” selgitas tüdruk. „Ema saab varsti beebi ja mina oleksin tal koolivaheajal jalus, sellepärast saatis ta mu natukeseks ajaks oma õe ja õemehe juurde. Nendel ei ole lapsi ja mul on üksi hirmus igav. Nägin sind siin eile ja üleeile. Mõtlesin, et äkki me võime koos mängida.”
Viimane lause kõlas nagu palve. Cara teadis, mis tunne tüdrukul võib olla – temagi igatses Danny ja teiste sõprade järele ning talle oleks meeltmööda olnud, kui saab endale mängukaaslase. Aga miski sundis teda kõhklema. Keegi ei tohtinud temast teada ning sellepärast polnud tal lubatud kellegagi rääkida. See kuulus vanaema reeglite hulka nagu seegi, et tüdruk pidi täna terve õhtupooliku väljas olema, sest Theresa ootas külalist. Cara ei tohtinud majja minna enne, kui külaline