Iseendast oli selline teatri-, kirjanduse- ja kunstivaimustus Viinis täiesti loomulik asi. Viini ajaleht andis kultuurisündmustele ohtrasti ruumi, kuhu ka ei mindud, ümberringi kuuldus mõttevahetust ooperi ja Burgtheateri üle, kõigi paberikaupluste vaateaknail seisid suurte näitlejate pildid; sporti peeti veel jõhkravõitu harrastuseks, millest gümnasistil sündis pigem hoiduda, ja kinematograaf oma massiideaalidega oli alles leiutamata. Ka kodust polnud vastuseisu karta, teatrit ja kirjandust loeti „süütute kalduvuste“ hulka, vastandiks kaardimängule või tüdrukutega sõbrustamisele. Oli ju mu isa nagu kõik Viini isad omas nooruses niisamuti teatrivaimustust põdenud ja sessamas õhinas elanud kaasa Richard Wagneri juhatatud „Lohengrinile“, millega meie nüüd jälgisime Richard Straussi ja Gerhart Hauptmanni esietendusi. Sest see, et meie, gümnaasiumipoisid, trügisime igale esietendusele, oli endast mõista. Meil oleks ju olnud järgmisel hommikul õnnelikumate kolleegide ees hirmus häbi, kui me poleks mõistnud seal kõigist üksikasjust jutustada. Polnuks meie õpetajad läbini ükskõiksed, pidanuks neile silma torkama, et igal pärastlõunal enne mõnd suurt esietendust – mille tarvis meil tuli juba kella kolmest sappa asuda, et ainukättesaadavaid seisukohapileteid saada – oli kaks kolmandikku õpilasi müstilisel kombel haigestunud. Rangema tähelepanelikkuse korral pidanuksid nad ühtlasi avastama, et meie ladina grammatikate ümbrispabereisse olid pistetud Rilke luuletused ning et me tarvitasime oma matemaatikavihikuid selleks, et kirjutada neisse ilusamaid värsse laenatud raamatuist. Iga päev leiutasime uusi nõkse, kuidas paremini kasutada igavaid koolitunde omaks lugemiseks. Sellal kui õpetaja pidas meile oma kulunud loengut Schilleri „Naiivse ja sentimentaalse luule“ üle, lugesime pingi varjus Nietzschet ja Strindbergi, kelle nimesid tubli vanamees polnud iial kuulnud. See oli tulnud meie peale kui palavik, see iha kõike teada saada, kõike tunda, mis kunsti ja teaduse valdkonnis toimus. Me poetasime end pealelõunal üliõpilaste hulka ja käisime loenguid kuulamas, me käisime kõigil kunstinäitustel ja anatoomikumi loengusaalides lahkamisi jälgimas. Kõiki ja kõike nuusutasime õhevil sõõrmetega. Hiilisime sisse filharmoonikute proovidesse, tuhnisime antikvariaatides, vaatasime raamatukaupmeeste poeaknad iga päev üle, et aegsasti teada, mis eile oli ilmunud. Ja muidugi mõista lugesime, lugesime kõike, mis kätte sattus. Igast avalikust raamatukogust tõime endale raamatuid, ja laenutasime vastastikku, mis keegi oli hankinud. Kuid meie parimaks eneseharimispaigaks kõige uue suhtes oli kohvik.
Et sellest aru saada, tuleb teada, et Viini kohvik kujutab endast täiesti isepärast ja maailmas mitte millegi sarnanevaga võrreldavat institutsiooni. Õigupoolest on see iselaadne demokraatlik, igaühele odava kohvitassi eest avatud klubi, kus iga külaline võib selle tillukese tasu eest tundide viisi istuda, mõtteid vahetada, kirjutada, kaarte mängida, oma posti kätte saada ja kõigepealt konsumeerida piiramatul arvul ajalehti ning ajakirju. Paremas Viini kohvikus leidusid kõik Viini ja mitte ainult Viini, vaid ka saksa, prantsuse, inglise, itaalia ning ameerika ajalehed ja sinna juurde kõik maailma tähtsamad kirjanduslikud ja kunstialased „Revue’d“ „Mercure de France’ist“, „Neue Rundschau’st“, „Studiost“ ja „Burlington Magazine’ist“ saadik. Nii teadsime kõike, mis maailmas toimus, otsesest allikast, olime informeeritud igast raamatust, mis ilmus, igast etendusest, mis kus tahes aset leidis, ja võrdlesime kõigi lehtede arvustusi: võibolla ei soodustanud miski austerlase vaimset erksust ja rahvusvahelist orienteeritust nii palju kui see, et tal oli võimalus saada kohvikus maailmas toimuva kohta nii mitmekülgseid teateid ja ühtlasi arutada neid sõbralikus ringis. Me istusime seal iga päev tundide viisi ega lasknud midagi kõrvust mööda. Sest tänu oma huvide kollektiivsusele ei jälginud me kunstisündmuste orbis pictus’t kahe, vaid kahekümne ja neljakümne silmaga; mida üks ei tabanud, seda märkas tema jaoks teine, ja kuna me püüdsime üksteist omas uusimateadmises järjest sportlik-auahnel ja lapsik-ärpleval kombel üle pakkuda, olime aina justkui mingil armukadedal sensatsioonide jahil. Kui näiteks arutasime tollal veel põlualust Nietzschet, lausus keegi meist äkki mängleva üleolekuga: „Aga egotismi-idee osas on ju Kierkegaard temast üle,“ ja silmapilk muutusime rahutuks: kes on Kierkegaard, keda X. tunneb, kuid meie mitte? Järgmisel päeval tormasime raamatukokku otsima selle ununud taani filosoofi raamatuid, sest mitte tunda midagi võõrast, mida keegi teine tundis, oli meile alandav. Just viimaseima, uusima, ekstravagantseima, ebaharilikema, veel mitte kellegi poolt – eriti mitte meie väärikate lehtede arvustuse poolt – lamedaks tallatu avastamine ja ettehaaramine oli meie kirg (mida ma isiklikult orjasin veel hulk aastaid). Just see, mis polnud veel üldiselt tunnustatud, mis oli raskesti juurdepääsetav, kõrgirdne, uudne ja radikaalne, sütitas meis erilist armastust; sellepärast polnud miski nii peidus ega varjul, et meie kollektiivne ning võistu kihevil uudishimu ei tirinuks seda ta peidikust välja. Stefan George või Rilke näiteks olid minu gümnaasiumipäevil ilmunud üldse vahest kahe- või kolmesajas eksemplaris, millest kolm või neli olid sattunud Viini, ühegi raamatukaupmehe laos neid polnud, ametlikest kriitikuist polnud ükski Rilke nime kordagi maininud. Aga tahteime läbi tundis meie jõuk iga salmi ja iga rida. Meie, habemetud täiskasvamata poisid, kes me pidime veel iga päev koolipingis konutama, olime tõesti parim publik, millest noor luuletaja unistada võinuks, uudishimulik, kriitiliselt arukas ja vaimustatult valmis vaimustuma. Sest meie entusiasmivõime oli piiritu; koolitundides ja teel kooli ning koolist, kohvikus, teatris ja jalutustel ei teinud me, poisikesed nagu me olime, aastate jooksul muud kui arutasime ja vaidlesime raamatute, piltide, muusika ja filosoofia üle; kes iial vaimses avalikkuses toimis, olgu näitleja või dirigent, või kes oli avaldanud raamatu või kirjutas lehes, oli täht meie tähistaevas. Ma peaaegu et ehmatasin, kui leidsin aastaid hiljem Balzacil ta noorusaegade kirjelduses lause: Les gens célebres étaient pour moi comme des dieux qui ne parlaient pas, ne marchaient pas, ne mangeaient pas comme les autres hommes. Sest täpipealt niisamuti tundsime meie. Gustav Mahlerit tänaval näinud olla oli sündmus, millest järgmisel päeval jutustati sõpradele kui isiklikust triumfist, ja kui mind kord poisikesest peast Johannes Brahmsile esitleti ja ta mulle sealjuures sõbralikult õlale patsutas, olin tohutust asjaolust mõned päevad päris segi. Oma kaheteistkümne aastaga ei teadnud ma küll kuigivõrd, milles Brahmsi suurus õieti seisnes, aga juba paljalt tema kuulsuse fakt, loovuse aura mõjus vapustavalt. Üks Gerhart Hauptmanni esietendus Burgtheateris erutas nädalaid enne proovide algust tervet klassi; mehkeldasime näitlejate ja väikeste statistide ümber, et esmalt (ja enne teisi!) kuulda tegevuse käiku ja rollide jaotust. Lasksime endil (ma ei pelga jutustada ka meie absurdsusi) Burgtheateri juuksuri juures juukseid lõigata, et ainult napsata mõnd teatepudet Wolteri või Sonnenthali kohta, ning üht alama klassi õpilast hellitati meie, vanemate õpilaste poolt kõvasti ning pististati kõiksugu tähelepanuavaldustega lihtsalt selle tõttu, et ta oli ooperiteatri valgustaja nõbu ning et ta aeg-ajalt sokutas meid proovideks salaja lavale – sinna lavale, kuhu astumisel tundsime vabinat, sügavamat Dante omast, kui ta kõndis üles Paradiisi pühadesse ringidesse. Nii suur oli meie jaoks kuulsuse kiirgav jõud, et isegi läbi seitsmekordse meediumi murdununa sisendas see meile veel aukartust; keegi vaene vana naine oli meie meelest peaaegu et ülemaine olevus – sest ta oli Franz Schuberti õe või venna tütretütar, ja isegi Joseph Kainzi kammerteenrile vaatasime tänaval austusega järele, sest tal oli õnn seista sellele kõige armastatumale ja geniaalsemale näitlejale isiklikult lähedal.
Tean tänapäeval muidugi täpselt, kui palju oli selles valikuta entusiasmis absurdsust, kui palju paljast vastastikust järeleahvimist,