See meeldimatus kooli suhtes polnud mingi isiklik hoiak. Ma ei suuda meenutada ühtki koolikaaslast, kes poleks vastumeelsusega tundnud, et ses tampveskis tõkestati, igavdati ja rõhuti maha meie parimad huvid ja kavatsused. Kuid alles palju hiljem jõudsin selgusele, et see meie noorsookasvatuse lembusetu ja hingetu meetod polnudki riigiasutuste hooletuse süü, vaid et selles väljendus kindel, olgugi hoolega salajas peetud kavatsus. Maailm eespool või ülalpool meid, mis oli kohandanud kõik oma mõtted üksnes turvalisusepuusliku järgi, ei armastanud noorust või pigemini: ta tundis nooruse suhtes kestvat umbusaldust. Uhke oma süstemaatilisele „arengule“, oma „korrale“, jutlustas kodanlik ühiskond mõõdukust ja kaalukust kõigis eluvormides kui inimese ainutegusat voorust; iga kiirustamist meie edasiviimises tuli vältida. Austria oli vana riik, mida valitses raugast keiser ja haldasid eakad ministrid, riik, mis ambitsioonitult lootis ainult ühte: kõigi radikaalsete muutuste tõrjumise teel omas Euroopa ruumis terveks jääda. Noori inimesi, kes ju vaistlikult alati püüdlevad kiirete ja radikaalsete muutuste poole, peeti siin sellepärast kahtlaseks elemendiks, mis tuli võimalikult kauaks välja lülitada või maha suruda. Nõnda polnud põhjust teha meile meie kooliaastaid meeldivaks; iga tõus tuli meil pälvida kannatliku äraootamise teel. Selle alatise viivitamisega omandasid eavahed hoopis teise tähenduse kui nüüd. Kaheksateistkümneaastast gümnasisti koheldi kui last, kui ta sigaretiga tabati, karistati teda, ja ta pidi sõnakuulelikult kätt tõstma, kui ta tahtis loomuliku tarviduse pärast koolipingist lahkuda: kuid ka kolmekümneaastast meest käsitleti kui alles piimahabet, ja koguni neljakümneaastast ei peetud veel vastutavale kohale küpseks. Kui ükskord juhtus üllatav erand ja Gustav Mahler nimetati kolmekümne kaheksaselt Õueooperi direktoriks, käis imestuse kihin-kahin läbi kogu Viini, et esimene kunstiasutus oli usaldatud „nii noore mehe“ kätte (kusjuures unustati täiesti, et Mozart oli kolmekümne kuueselt ja Schubert kolmekümne üheselt oma elutööga lõpule jõudnud). Kahtlustav hoiak, mis pidas iga noort inimest mitte täiesti usaldusväärseks, valitses sel ajal kõigis ringides. Minu isa poleks noort inimest iial oma ärisse võtnud, ja kel oli õnnetus jätta endast eriti noor mulje, see pidi igal sammul umbusaldusega võitlema. Nii kujunes välja tänaseks peaaegu arusaamatu olukord, et noorus osutus iga karjääri puhul takistuseks, aga eakus eeliseks. Sellal kui meie nüüdseks hoopis muutunud maailmas neljakümneaastased teevad kõik, et näida kolmekümnestena ja kuuekümnesed püüavad mõjuda neljakümnestena, sellal kui nüüd nooruslikkus, energilisus, teovõimekus ja enesekindlus on inimesele soodustus ja soovitus, pidi tol turvalisuseajastul igaüks, kes soovis edasi pääseda, katsetama kõikvõimalikke maskeeringuid, et näida endast vanem. Ajalehed soovitasid habemekasvu kiirendavaid rohtusid, kahekümne neljased või viiesed noored arstid, kes olid äsja meditsiiniõpingud lõpetanud, kandsid vägevaid habemeid ja panid ka siis, kui nende silmad seda sugugi ei nõudnud, kuldraamidega prillid ette, kõik, et jätta oma esimestele patsientidele „kogenud“ mulje. Kanti pikki musti kuubi ja võeti omaks vaekas kõnnak, ning kui võimalik, kerge tüsedus, et aga kehastada ihaldusväärset kaalukust, ning kel jätkus auahnust, see püüdis ebasoliidsusekahtlasest noorusest vähemalt väliselt eemalduda; juba kuuendas või seitsmendas klassis keeldusime koolikotte kandmast, et mitte olla gümnasistidena äratuntavad, ja kasutasime koolikottide asemel portfelle. Kõik, mida tänapäeval peetakse kadestusväärseks varaks, värskus, iseteadlikkus, uljus, uudishimu, elulust ja noorus, oli tolle üksnes „soliidsust“ hindava aja meelest kahtlane. Ainult sellest veidrast vaatenurgast on mõistetav, et riik kasutas kooli kui oma autoriteedi säilitamise vahendit. Ennekõike pidi meid kasvatatama nii, et me kõikjal respekteeriksime olemasolevat kui täiust, peaksime õpetaja seisukohta eksimatuks, isa sõna vastuvaidlematuks ja riiklikke institutsioone absoluutseiks ning igikehtivaiks. Teine tolle pedagoogika aluspõhimõte, mida rakendati ka perekonnas, seisnes selles, et noortel inimestel ei tohtinud olla liiga mugav. Enne, kui neile mööndi mingeid õigusi, pidid nad õppima, et neil on kohustusi, ja kõigepealt täieliku kuulekuse kohustus. Meile pidi algusest peale sisendatama, et meil, kes me pole elus veel midagi saavutanud ega kogenud, tuleb olla üksnes tänulik kõige eest, mida meile lubatakse, ning et meil pole mingit õigust midagi küsida või nõuda. Varasest lapsepõlvest peale praktiseeriti minu ajal juhmi heidutamismeetodit. Teenijapiigad ja lollid emad kohutasid juba kolme- või neljaaastasi lapsi politseinikutoomisega, kui lapsed ei jäta silmapilk jonni. Kui tõime koolist mõnes kõrvaliseski aines halva hinde, ähvardati meid veel gümnasistidest peast halvimaga, mida kodanlikus maailmas võis: meid võetakse koolist ära ja pannakse käsitööd õppima – mis tähendas tagasilangust proletariaati, ja kui noored inimesed otsisid ausas teadmistejanus täiskasvanuilt tõsistes ajastuprobleemides selgust, kantseldati neid kõrgi vastusega: „Sellest ei saa sina veel aru.“ Seda tehnikat pruugiti igal pool, kodus, koolis ja riigis. Ei väsitud tagumast noorele inimesele pähe, et ta polnud veel „küps“, et ta ei mõistnud midagi, et tema asi on ainult kuulata ja uskuda, aga mitte kaasa või koguni vastu rääkida. Sellepärast pidi ka õpetaja, see vaene kurat, kes istus üleval kateedris, jääma ligipääsmatuks puuslikuks ja kogu meie püüd ja pürg piirduma „õppeplaaniga“. Kas me tundsime end koolis hästi või ei, oli tähtsusetu. Kooli tõeline ajavaimukohane missioon polnud niivõrd meid edasi tõugata, kuivõrd tagasi hoida, mitte meid sisemiselt valmis kujundada, vaid sobitada meid võimalikult tõrgeteta ettenähtud raami, meie energiat mitte võimendada, vaid seda distsiplineerida ja nivelleerida.
Sellisel psühholoogilisel või pigem ebapsühholoogilisel survel noorusele võib olla ainult kahesugune mõju: see võib mõjuda halvavalt või ergutavalt. Kui palju „alaväärsuskomplekse“ see absurdne kasvatusmeetod tekitas, seda võib psühhoanalüütikute toimikuist selgitada; võib-olla pole juhus, et selle kompleksi avastasid just mehed, kes olid ise meie vanadest Austria koolidest läbi käinud. Mina isiklikult võlgnen sellele survele varakult manifesteerunud vaba-olla-iha, nagu seda tänapäeva noorus nii tungival kujul vaevalt enam tunneb, ja sinna juurde vaenu kõige autoritaarse vastu, kõige ülalt alla kõneldu vastu, mis on mind eluaeg saatnud. Aastaid püsis see vastumeelsus kõige apodiktilise ja dogmaatilise suhtes mus ainult vaistlikult alal, ja ma olin unustanud, kust ta pärines. Aga kui kord ühel loengureisil mulle oli antud kasutada ülikooli suur kuuldesaal ja äkki selgus, et pean kõnelema ülevalt kateedrist, kuna kuulajad istuvad all pinkidel, vait ja vakka ning õige kontaktita nende ja minu vahel täpselt nagu meil koolis, tundsin korraga hämmeldust. Mulle meenus, kuidas olin kooliaastail kannatanud tolle ebaseltsimeheliku, autoritaarse, doktrinaarse ülalt-alla-kõnelemise all, ja mind valdas hirm, et võiksin kateedrist kõneldes mõjuda kuulajaile niisama ametlikuna nagu kunagi meie õpetajad meile. Tolle häiriva mõtte tõttu tuligi sellest mu elu viletsaim loeng.
Nelja- või viieteistkümnenda eluaastani saime kooliga veel enam-vähem läbi. Heitsime õpetajate üle nalja ja õppisime tunnid erilise huvita ära. Siis aga tuli aeg, kus kool meid veel ainult häiris ja tüütas. Tasapisi oli toimunud tähelepanuväärne asi: meie, kes me olime kümneaastaste jõmmidena kaheksaks aastaks gümnaasiumi tulnud, olime jõudnud juba esimese neljaga koolist mööda. Me tundsime vaistlikult, et midagi olulist polnud meil talt enam saada ning et teadsime mõnedes meid huvitavates ainetes rohkem kui meie vaesed õpetajad, kes polnud oma õpiajast saadik isiklikust huvist ühtki raamatut avanud. Ka üks teine vastuolu ilmnes päevast päeva tuntavamalt: koolipinkidel, kus me veel nii-öelda ainult püksepidi istusime, ei