Schnitzler rääkis mulle: „Mul oli tunne, et olen esmakordselt elus kohanud tõelist geeniust, ja ma pole selletaolist oma elus hiljem kunagi nii valdavalt tundnud.“ Kes kuueteistkümneselt niimoodi alustas – või pigem ei alustanud, vaid oli juba oma alustuses täiuslik – , see pidi saama Goethe ja Shakespeare’i vennaks. Ja tõesti, täiuslikkus näis järjest täiustuvat: selle esimese, „Eile“ – nimelise värssnäidendi järel tuli „Tiziani surma“ suurejooneline fragment, milles saksa keel tõusis itaalia kõlavuseni, tulid luuletused, iga pala meile sündmuseks, nii et tean neid veel praegu, aastakümnete pärast rida realt peast, tulid väikesed draamad ning artiklid, kus paari tosina lehekülje imeliselt säästlikku ruumi suruti maagiliselt kokku teadmisteküllus, eksimatu kunstitarkus ja maailmapilgu haardeavarus. Kõik, mis see gümnasist, see tudeng kirjutas, oli kui sisevalgusega kristall, ühtaegu tume ja hõõguv. Nii värss kui proosa liibusid ta pihku nagu Hymettose lõhnav vaha, ikka oli igal ta teosel kordumatu ime läbi õige mõõt, ei iial alla-, ei iial ülemäära, igal sammul oli tunda, et miski ebateadlik ja mõistetamatu pidi olema teda juhtimas ta teel seni hõlvamata maale.
Kuidas selline nähtus meid fastsineeris, meid, kes me olime kasvatanud end kunstiliste väärtuste adumises, seda suudan ma vaevalt edasi anda. Sest mida joovastavamat võib noorele põlvkonnale juhtuda kui see, et ta leiab enda kõrval, enda seas elavana subliimse luuletaja, selle, keda ta on ikka ainult Hölderlini ja Keatsi ja Leopardi legendaarseis heiastustes kujutlenud, kättesaamatu ja peaaegu juba ainult nägemus ning uni? Sellepärast mäletangi selgesti päeva, kui kohtasin Hofmannsthali in persona esimest korda. Olin kuusteist aastat vana, ja kuna me jälgisime aplalt kõike, mis see meie ideaalne mentor tegi, erutas mind eriliselt silmapaistmatu ajalehemärge, et „Teaduslikus Klubis“ olevat välja kuulutatud tema ettekanne Goethe üle (meile oli küll arusaamatu, et selline geenius kõneles nii tagasihoidlikus paigas; meie gümnasistlikule jumaldusele olnuks ootuspärane, et kui juba Hofmannsthal suvatseb isiklikult esineda, sünnib see kõige suuremas ja viimaseni tulvil saalis). Kuid ses seoses kogesin taas, kui väga meie, väikesed gümnasistid, oma hinnanguga, oma – ja mitte üksnes siin – õigeks osutuva vaistuga olime juba suurest publikust ja ametlikust kriitikast ees: umbes kümme või kaksteist tosinat kuulajat, ei rohkem, oli kogunenud ahtasse saali, nii et mul ei tarvitsenuks omas läbematuses pool tundi varem teele asuda, et kohta leida. Ootasime pisut, siis astus äkki meie ridade vahelt keegi sale ja iseendast silmapaistmatu noormees puldi juurde ning tegi nii otsemaid algust, et oli vaevu mahti teda õieti silmitseda. Hofmannsthal jättis oma väikeste pehmete alles vormumata vurrudega ja nõtke koguga veel nooremagi mulje, kui olin oodanud. Ta teravaprofiililine, natuke itaalialik-tõmmu nägu tundus olevat närviliselt pingul ja seda muljet süvendas veelgi ta väga tumedate sametiste, aga tugevasti lühinägelike silmade rahutus, ta otsekui viskus oma kõnesse nagu ujuja talle kodusesse jõkke, ja mida kauem ta rääkis, seda vabamaks muutusid ta liigutused, seda kindlamaks ta hoiak. Vaevalt oli ta jõudnud vaimsesse elementi, kui teda valdas (see torkas mulle hiljemini ka erakõnelustes silma) esialgse kohmetuse asemel imeline kergus ja lennukus nagu inspiratsiooniinimest ikka. Ainult esimeste lausete aegu hoomasin veel, et ta hääl polnud meeldiv, vaid kõlas hetketi peaaegu falsetis ja kippus kriiksatama, kuid juba kandis kõne ise meid nii vabalt ja nii kõrgele, et me ei kuulnudki enam ta häält ega näinud vist õieti ta nägugi. Ta kõneles ilma tekstita, ilma mingite märkmeteta, võib-olla koguni ilma täpse ettevalmistuseta, kuid iga lause omandas ta loomuse lummalise vormitunde toel täiusliku ümardatuse. Pimestavalt puhkesid kõige uljamad antiteesid, kuni nad lahenesid selgeis ja ometi üllatavais formuleeringuis. Möödapääsmatult tekkis mulje, et praegu pakutav oli ainult juhupuiste ühest võrratult suuremast küllusest ning et ta võiks, tiivustunud ja ülasfääri tõusnud nagu ta oli, kõnelda vaesumata ja taset madaldamata pikki tunde. Ka hilisemail aastail olen privaatkõnelustes tajunud selle mehe võluvõimu, keda Stefan George nimetas “kõmava laulu ja säravnõtkete kahekõnede leiduriks“; ta oli rahutu, värvikas, tundlik, igale tuulepuutele aldis, isiklikus suhtlemises sageli närviline ja pahur, ning polnud hõlpus pääseda talle ligi. Aga niipea kui mingi probleem teda huvitas, süttis ta silmapilk. Raketiliselt särava hooga rebis ta siis iga mõttevahetuse talle eriomasesse ja üksnes talle saavutatavasse sfääri. Ma pole kellegagi kogenud sellise vaimse tasemega kõnelusi nagu temaga, välja arvatud mõnikord Valéryga, kelle mõtlemislaad oli mõõdukam ja kristalsem, ning tormaka Keyserlingiga. Neil tõesti inspiratsioonilisil hetkil oli Hofmannsthali deemonlikult virges mälus kõik esemeliselt kohal, iga raamat, mida ta lugenud, iga pilt, iga maastik, mida ta näinud; üks metafoor liitus teisega nii loomulikult kui käsi käega, juba suletuks arvatud silmapiiri taga avanesid kulissidena uued perspektiivid – esmakordselt tolsamal loengul ja hiljem isiklikel kohtumistel tajusin tema juures tõesti flatus’t, mõistusega mitte üleni käsitatava võrratuse elustavat ja vaimustavat hõngu.
Ühes teatud mõttes ei ületanud Hofmannsthal hiljem küll enam kunagi seda ainulaadset imet, mida ta oma kuueteistkümnendast umbes oma kahekümne neljanda eluaastani oli. Mõnesid ta hilisemaid teoseid ei imetle ma vähem, oivalisi artikleid, fragmenti „Andreas“, seda võib-olla kauneima saksakeelse romaani torsot, ning ta draamade üksikuid osi. Aga koos tema tugevama sidundumisega reaalse teatri ning oma aja huvide külge, koos tema plaanide ilmse teadlikkuse ning ambitsioossusega kadus midagi ta esimeste poisikeseaegsete luuletuste uneskõndijalikust tabavusest ja puhtast inspireeritusest ning sellega oli midagi ka meie eneste noorusjoobumusest ning ekstaasist möödas. Alaealistele omase maagilise teadmisega aimasime ette, et see meie nooruse ime pidi olema ainukordne meie elus.
Balzac on võrratul viisil kujutanud seda, kuidas Napoleoni eeskuju elektriseeris Prantsusmaal terve põlvkonna. Väikese leitnant Bonaparte’i tähelend maailma keisriks ei tähendanud Balzaci meelest paljalt konkreetse isiku triumfi, vaid oli nooruse-idee võit. Et ei tarvitsetud olla sündinud printsiks või vürstiks ja ikkagi võidi tõusta varakult võimu juurde, et võidi pärineda mis tahes väikesest ja koguni vaesest perekonnast ning ikkagi olla kahekümne neljaselt kindral ja kolmekümneselt Prantsusmaa ning varsti terve maailma käskija, see erakordne edusööst kihutas sadade viisi inimesi nende väikestelt ametikohtadelt ja provintsilinnadest teele – leitnant Bonaparte küttis tervel noorusel pead kuumaks. Ja ta küttis ka nende auahnuse üles. Tema lõi nii Suure Armee kindralid kui Comedie Humaine’i kangelased ja tehtud mehed. Alati julgustab üksik noor inimene, kes mis tahes alal esimese hooga saavutab seni saavutamatu, palja oma edufaktiga kogu noorust enese ümber ja selja taga. Ses mõttes tähendasid Hofmannsthal ja Rilke meie, nooremate alles välja käärimata energiale tohutut ergutust. Lootmata küll, et keegi meist kunagi suudaks korrata Hofmannsthali imet, andis tema puhtihuline olemasolu meile ometi jõudu. See tõestas ju lausa optiliselt, et luuletaja oli ka meie ajal, meie linnas, meie keskkonnas võimalik. Tema pangadirektorist isa pärines lõppeks sestsamast juudi kodanlusest nagu meie teisedki, geenius oli kasvanud üles niisamasuguses kodus kui meie, samasuguse mööbliga ja seisusemoraaliga, oli käinud niisama steriilses gümnaasiumis, õppinud neistsamust õpikuist ja istunud kaheksa aastat neilsamul puupinkidel, niisama kannatamatu kui meie, sessamas vaimsete väärtuste õhas nagu meiegi. Ja vaata, tal oli õnnestunud veel enne, kui ta pääses neil pinkidel pükse nühkimast ja võimlemissaalis ringi trampimast, ületada ruum ja selle ahtus, ületada linn ja perekond ning sooritada sööst piiritusse. Hofmannsthali läbi oli meile nii-öelda ad oculos tõestatud, et põhimõtteliselt oli kirjanduslik ja koguni kirjanduslikult täiuslik looming ka meie aastais ja isegi austria gümnaasiumi vangikongiatmosfääris võimalik. Oli koguni võimalik – ja see oli poisikesele pööraselt peibutav – olla juba trükitud, kiidetud, kuuluski, samal ajal, kui kodus ja koolis oldi alles silmapaistmatu poolvalmis olevus. Rilke taas tähendas meile teist laadi julgustust, mis täiendas Hofmannsthalilt saadavat rahustaval viisil. Sest võistelda Hofmannsthaliga tundunuks meist kõige hulljulgemagi meelest pühaduseteotus. Me teadsime: tema oli varaküpse täiuse ainulaadne ime, mille kordumist pole loota, ja kui meie, kuueteistkümnesed, võrdlesime oma värsse nonde kuulsatega, mis tema samas eas oli kirjutanud, ehmusime häbist. Niisama alandatult tundsime end omis teadmistes, võrreldes kotkalennuga, millega tema oli juba gümnaasiumi