Et midagi uut oli kunstis valmimas, midagi kirglikumat, problemaatilisemat, katselisemat kui see, mis oli rahuldanud meie vanemaid ja ümbritsevat maailma, oli õieti meie noorusaastate põhiline elamus. Kuid lummatuna tolle ühe elukülje veetlusest, ei märganud me teps, et need esteetilises ruumis toimuvad muutused olid pelgaks eelvirvenduseks palju suuremaile muutustele, mis pidid vapustama ja lõpuks purustama meie isade maailma, turvalisusemaailma. Meie vanas unises Austrias hakkas ette valmistuma tähelepanuväärne ümberkihistumine. Massid, kes olid aastakümneid vaikides ja nõustumisi jätnud valitsemise liberaalse kodanluse kätte, muutusid korraga rahutuks, organiseerusid ja nõudsid oma õigust. Just viimasel aastakümnel tungis poliitika järskude teravate pagidega mõnusa elu tuulevaikusse. Uus sajand nõudis uut korda, uut aega.
Esimene neist suurtest massiliikumistest Austrias oli sotsialistlik. Seni oli meil valimisõigus, mida väärasti „üldiseks“ nimetati, kuulunud üksnes jõukatele kodanikele, sellistele, kes maksid riigile piisavalt kõrgeid makse. Selle klassi poolt valitud advokaadid ja maapidajad uskusid aga tõsimeeli, et nemad ongi parlamendis „rahva“ eeskõnelejad ja esindajad. Nad olid üpris uhked sellele, et nad olid haritud, võib-olla koguni akadeemiliselt haritud mehed, nad hindasid väärikust, sündsust ja head hääldamist. Parlamendiistungid kulgesid sellepärast nii nagu vaidlusõhtud peenes klubis. Tänu oma liberalistlikule usule sallivuse ja mõistuse läbi üha edenevasse maailma arvasid need kodanlikud demokraadid väikeste möönduste ning aegapidiste reformidega ausalt parandavat kõigi alamate elu kõige paremal moel. Kuid neil oli täiesti ununud, et nad esindasid ainult suurte linnade viitkümmend või sadat tuhandet hästisitueeritud elanikku, aga mitte sadu tuhandeid ja miljoneid üle maa. Vahepeal oli masin teinud oma töö ja koondanud varemini hajutatud tööliskonna tööstusse kokku. Silmapaistva mehe, doktor Victor Adleri juhtimisel organiseerus Austria sotsialistlik partei, et viia läbi proletariaadi nõudmised, mis taotlesid üldist ja kõigile võrdset valimisõigust. Vaevalt oli see antud või pigem kätte võideldud, kui saadi aru, k u i õhuke, olgugi kõrgeväärtuslik kiht liberalism oli olnud. Temaga koos kadus poliitilisest elust leppevalmidus, huvid põrkusid huvidega teravalt kokku. Algas võitlus.
Mäletan kõige varasemast lapsepõlvest päeva, mis tõi Austria sotsialistliku partei tõusus otsustava pöörde. Et näidata esimest korda silmaga nähtaval moel oma jõudu ja hulka, olid töölised otsustanud kuulutada esimese mai töörahva pühaks ja siirduda rongkäigus Praterisse ja nimelt peaalleele, kus sel päeval muidu pidas laiadel kastanipuiesteedel oma korsot ainult rikas kodanlus. Selle teate puhul halvas ehmatus hüva liberaalse kodanluse. Sotsialistid – sel sõnal oli tollal Austrias ja Saksamaal pisut verine ja terroristlik kõrvalmaik, nagu ennemalt oli olnud sõnal jakobiinid ja hiljem sõnal enamlased. Esmalt ei suudetud kujutleda, et see eeslinnade punane kari võiks sooritada oma marsi, süütamata maju, rüüstamata poode ja tarvitamata kõikmõeldavat vägivalda. Puhkas paanika. Terve linna ja ümbruskonna politsei paigutati Praterstrassele, sõjavägi seati laskevalmilt varru. Ükski tõld ega troska ei söandanud Praterile läheneda. Kaupmehed lasksid raudsed rullkardinad kauplustele ette ja ma mäletan, et vanemad keelasid meil lastel karmilt niisugusel hirmupäeval tänavale minna, kus linn võis põlema lahvatada. Aga midagi ei juhtunud. Töölised marssisid naiste ja lastega tihedais ridades ja eeskujulikus korras Praterisse, igalühel parteimärk punane nelk nööpaugus. Marssides laulsid nad „Internatsionaali“, aga Nobel-Allee kaunis haljuses, kuhu nad enne polnud saanud, hakkasid lapsed laulma oma muretuid koolilaule. Kedagi ei sõimatud, kedagi ei pekstud, kellelegi ei näidatud rusikaid, politseinikud ja sõdurid naersid neile seltsimehelikult. Tänu sellisele laitmatule hoiakule polnud kodanlusel varsti enam võimalik häbimärgistada tööliskonda kui „revolutsioonilist karja“, ning nagu ikka vanas ja targas Austrias, hakati tegema vastastikuseid kontsessioone. Veel polnud praegust nuuditamis- ja väljarookimissüsteemi leiutatud, veel oli (küll juba luituv) humaansuseideaal isegi parteijuhtide juures elus.
Vaevalt oli punane nelk kui parteitunnus esile kerkinud, kui nööpaukudesse ilmus uus lill, valge nelk, kristlik-sotsiaalse partei tunnusmärk (kas pole liigutav, et tollal valiti parteitunnusteks veel lilled, aga mitte säärsaapad, põueodad ja surnupealuud?). Kristlik-sotsiaalne kui läbini väikekodanlik partei oli õieti ainult orgaaniline vastuliikumine proletaarsele ja põhiliselt oli kummagi sünnitajaks masina võit käe üle. Sest samal ajal, kui masin andis suurte masside vabrikuisse koondamisega töölistele jõu ja sotsiaalse tõusu, seadis ta väikekäsitöö hädaohtu. Suured kaubamajad ja suurtootmisettevõtted kujunesid väikemeistrite ja nende manufaktuuride hukuks. Selle rahulolematuse ja mure etteotsa astus osav ja populaarne juht doktor Karl Lueger ja tõmbas loosungiga „Väikest meest tuleb aidata!“ enda poole kogu väikekodanluse ja ärritatud keskklassi, kelle kadedus rikaste suhtes oli märksa väiksem kui hirm libiseda oma kodanlikkusest alla proletariaadi hulka. See oli täpselt seesama kõhevil kiht, kelle Adolf Hitler hiljem esimese laia hulgana enda ümber koondas, ning Karl Lueger oli talle eeskujuks ka ühes teises suhtes, selles, et õpetas talle juudivastase parooli käepärasust, mis ju näitas rahulolematuile väikekodanlusringidele optiliselt vastast ja teiselt poolt juhtis nende viha märkamatul moel suurmaaomanikelt ja rikkalt feodaalklassilt kõrvale. Aga kogu nüüdse poliitika labastumine ja brutaliseerumine, kogu meie sajandi õudne tagasilangus just nende kahe kuju võrdlusest ilmnebki. Karl Lueger oli oma lainetava ruuge habemega imposantne nähtus, „ilus Karl“, nagu Viini rahvasuu teda hüüdis. Tal oli akadeemiline haridus ja ta polnud asjata käinud koolis ajastul, mis asetas vaimse kultuuri kõigest kõrgemale. Ta oskas populaarselt kõnelda, oli teravmeelne ja äge, aga isegi kõige käredamais kõnedes – või selliseis, mida tollal käredaiks arvati – ei astunud ta iial sündsusest üle ja oma Streicheri, kellegi mehaanik Schneideri, kes opereeris rituaalmõrvamuinasjuttude ja muude taoliste labasustega, pidas ta hoolega lõas. Eraelus laitmatu ja tagasihoidlik, säilitas ta oma vastaste suhtes alati teatud noblessi ja tema ametlik antisemiitlus ei takistanud teda iial jääda oma endiste juudist sõprade suhtes heatahtlikuks ja meeldivaks. Kui tema liikumine lõpuks vallutas Viini kogukonnanõukogu ja ta ise, pärast seda kui keiser, kes juudivastast tendentsi jälestas, oli kaks korda keeldunud teda kinnitamast, sai Viini linnapeaks, jäi tema linnavalitsus laitmatult õiglaseks ja isegi eeskujulikult demokraatseks. Juudid, kes olid värisenud antisemiitliku partei triumfi pärast, elasid endises võrdõiguslikkuses ja lugupeetuses edasi. Veel polnud vaenu ega jäägitu vastastikuse hävitamistahte mürk aja vereringesse tunginud.
Kuid juba kerkis esile kolmas lill, sinine rukkilill, Bismarcki lemmiklill ja saksarahvusliku partei tunnus, ja see oli – ainult et tollal ei saadud sellest aru – teadlikult revolutsiooniline partei, mis tegutses jõhkra löögijõuga Austria monarhia purustamise ja (Hitlerile ette heiastatud) protestantliku ning Preisimaa poolt juhitava Suur-Saksamaa suunas. Sellal kui kristlik-sotsiaalse partei põhipiirkond asus Viinis ja maal ning sotsialistliku partei oma tööstuskeskustes, oli saksarahvuslikul parteil pooldajaid peaaegu ainult Böömi ja Alpimaade äärealadel. Arvuliselt nõrk, korvas ta oma tühisuse metsiku agressiivsuse ja mõõdutu brutaalsusega. Tema paarist rahvasaadikust sai Austria parlamendi terror ja (selle sõna vanas tähenduses) häbi. Nende ideedes ja võtetes on Hitleri, kah