Eilne maailm. Eurooplase mälestused. Stefan Zweig

kui õhtul koju jõudsin, leidsin eest ta visiitkaardi. Ta oli sooritanud mulle, tollal kahekümne kuuesele, ametliku vastuvisiidi, sest keiserliku lava autorina olin juba palja vastuvõtuakti läbi muutunud „gentlemaniks“, keda keiserliku asutuse direktor pidi kohtlema kui võrdset. Ja mis teatris toimus, see puudutas kaudselt igaüht, ka seda, kel polnud sellega otseselt midagi tegemist. Mäletan näiteks oma varaseimast noorusest, kuidas meie köögitüdruk sööstis ühel päeval pisarsilmil tuppa: ta oli äsja kuulnud, et Charlotte Wolter – Burgtheateri kuulsaim näitlejanna – pidi olema surnud. Metsiku leina grotesksus seisnes selles, et seesinane vana ja poolkirjaoskamatu naine polnud ise elus kordagi peenes Burgtheateris viibinud ega Wolterit ei laval ega elus näinud. Aga suur rahvuslik näitlejanna oli Viinis seevõrra terve linna kollektiivomand, et ka kõrvalseisja tajus tema surma kui katastroofi. Kuulsa laulja või kunstniku lahkumine muutus vältimatult rahvuslikuks leinaks. Kui „vana“ Burgtheater, see, kus Mozarti „Figaro pulm“ oli kõlanud esimest korda, lammutati, kogunes terve Viini seltskond viimasele etendusele pidulikult ja vapustatult kui matustele, ja vaevalt oli eesriie langenud, kui kõik tormasid lavale, et viia reliikviaks kaasa vähemalt raas neist laudadest, millel armastatud kunstnikud olid liikunud; ning leidus tosinate kaupa kodanikemaju, kus veel aastakümnete pärast hoiti neid silmapaistmatuid puutükikesi kalleis laegastes, nagu kirikus püha risti tükke. Ja kui lammutati nn. Bösendorfi saal, ei talitanud me ise palju mõistlikumalt. Iseendast oli see väike ja üksnes kammermuusikale ettenähtud kontserdisaal üsna tähtsusetu ja kunstipäratu hoone, vürst Liechtensteini kunagine ratsakool, muusika tarbeks lihtsa puuvooderdusega kohandatud. Aga tal oli vana viiuli resonants, ta oli muusikasõprade jaoks püha paik, sest Chopin ja Brahms, Liszt ja Rubinstein olid siin kontserte andnud ja mitmed kuulsad kvartetid olid kõlanud siin esimest korda. Ja nüüd pidi see saal mingi uue tarbehoone ees taanduma; meile, kes me olime elanud siin unumatuid tunde, oli see käsitamatu. Kui Beethoveni viimased taktid vaibusid, Rosé-kvarteti poolt jumalikumalt mängitud kui iial enne, ei lahkunud keegi oma kohalt. Lärmasime ja plaksutasime. Mõned naised nuuksusid erutusest, keegi ei tahtnud möönda, et see oli jumalagajätt. Saalis kustutati tuled, et meid minema ajada. Ükski nelja- või viiesajast fanaatikust ei liikunud paigast. Jäime kohale pooleks tunniks, tunniks ajaks, nagu suutnuksime oma sealolekuga seda vana õilsat ruumi päästa. Ja kuidas me võitlesime üliõpilastena petitsioonide, demonstratsioonide ja märgukirjadega selle eest, et Beethoveni surimaja ei lammutataks! Igaüks noist Viini ajaloolistest majadest oli otsekui tükk hinge, mis rebiti meie ihust.

      See fanaatiline kunsti- ja eriti teatrikunstiaustus ulatus Viinis läbi kõigi seisuste. Iseendast oli Viin oma saja-aastase traditsiooni läbi õieti selgesti kihistatud ja ühtlasi – nagu ma kord kirjutasin – imeliselt orkestreeritud linn. Dirigendipult oli ikka veel keisrikoja päralt. Keisriloss oli keskus, ja mitte ainult ruumilises, vaid ülenatsionaalse monarhia jaoks ka kultuurilises mõttes. Lossi ümber moodustasid austria, poola, tšehhi ja ungari kõrgaadli paleed teatud mõttes teise valli. Siis järgnes „hea seltskond“, mis koosnes vähemast aadlist, kõrgest ametnikkonnast, tööstureist ja „vanadest perekondadest“, selle järel siis väikekodanlus ja proletariaat. Kõik need kihid elasid oma ringis ja isegi omis linnapiirkonnis, kõrgaadel oma paleedes linna südames, diplomaatia kolmandas linnajaos, töösturid ja kaupmeeskond Ringstrasse lähikonnas, väikekodanlus sisemistes linnajagudes, teisest üheksandani, proletariaat välimises ringis; läbi käisid kõik aga teatris ja suurtel pidustustel nagu lillekorsol Prateris, kus kolm korda sada tuhat inimest plaksutas vaimustatult ülemise kümne tuhande imeväärselt ehitud tõldadele. Kõik, milles oli muusikat või värvi, sai Viinis pidustuste ettekäändeks, usulised rongkäigud nagu rongkäik Seletatud ihu püha puhul või sõjaväeparaadid või Lossi-muusika; isegi matustele joosti vaimustatult kokku ja iga ehtsa viinlase auahnuseks oli saada toreda surnutõllaga ja paljude saatjatega maetud; isegi oma surma muutis tõeline viinlane teistele silmarõõmuks. Ses vastuvõtlikkuses kõige värvika, heliseva ja piduliku suhtes, ses näitemänguõhas kui elumängu- ja elupeegeldamislustis olgu laval või tegelikus ruumis oli terve linn ühtne.

      Viinlaste „teatromaania“ üle, mis oma nuuskimisega oma lemmikute elu pisiasjus mõnikord tõesti groteskseks mandus, polnud muidugi raske nalja heita, ja meie austria ükskõiksuse poliitilisis asjus ning meie majandusliku mahajäämuse, võrreldes resoluutse Saksa naaberriigiga, võib ehk osalt tõesti selle meie nauturliku ülehinnangu arvele kirjutada. Aga kultuuriliselt sünnitas see kunstiprotsessi ülehindamine millegi täiesti ainulaadse – kõigepealt erakordse aukartuse iga kunstilise saavutuse ees, ja siis, tänu sajanditevanusele harjumusele, võrratu asjatundlikkuse ning, tänu omakorda sellele asjatundlikkusele, lõpptulemusena üleolevalt kõrge taseme kõigil kultuurialadel. Alati tunneb kunstnik end kõige paremini ja kõige innustatumalt seal, kus teda hinnatakse ja hinnatakse isegi üle. Ikka saavutab kunst oma kõrgseisu seal, kus ta muutub terve rahva eluküsimuseks. Ja nõnda nagu Firenze ja Rooma tõmbasid renessansi ajal maalijaid ligi ja kasvatasid neid suureks, kuna igaüks tundis, et ta pidi kogu kodanikkonna ees lakkamatus võidujooksus järjest ületama teisi ja iseennast, nii olid ka Viini muusikud ja näitlejad teadlikud oma tähtsusest linnas. Viini ooperis, Viini Burgtheateris ei jäänud miski kahe silma vahele. Iga võlts noot kuuldi silmapilk ära, iga vale sisseast, iga kärbe pälvis laituse, ja seda kontrolli ei teostatud mitte üksnes esietendustel ja mitte üksnes kutselise kriitika poolt, vaid seda harrastas kogu teatripubliku erk ja lakkamatust võrdlemisest teritunud kõrv päevast päeva. Samal ajal kui poliitikas, halduses ja kombluses valitses küllalt mugav vaim ning kui igasugu „lompsakuste“ suhtes oldi heatahtlikult ükskõiksed ja üleastumiste suhtes leebed, polnud kunstilistes asjades andeksandmist: siin oli linna au mängus. Iga laulja, iga näitleja, iga muusik pidi lakkamatult andma oma ülima, muidu oli ta kadunud. Oivaline oli olla Viini lemmik, aga polnud kerge sellena püsida, lõtvumist ei andestatud. Teadmine, et ta viibib pideva ja kaastundetu kontrolli all, pigistas igast Viini kunstnikust ta parima välja ning andis asjale selle imeväärse nivoo. Igaüks meist on neist noorusaastaist saadik saanud iga kunstiesituse tarvis ellu kaasa karmi ja leppimatu mõõdupuu. Kes ooperis, Gustav Mahleri all, on tajunud raudset distsipliini pisimate üksikasjadeni ja filharmoonikuil hoogsuse ja ülipretsisiooni endastmõistetavat ühtsust, see on ju tänapäeval teatraalse või muusikalise esitusega harva täiesti rahul. Aga sellega õppisime rangust ka meie eneste kunstiesituste suhtes. Meile jäi ideaaliks niisugune tase, nagu seda kasvatati kujunevale kunstnikule omaks küll ainult vähestes maailma linnades. Kuid see õige hoo ja rütmi tundmine ulatus ka sügavale rahvasse enesesse. Sest väikseimgi pürjer, kes istus oma „Heurigeni“ juures, nõudis kapellilt niisama head muusikat nagu peremehelt head veini. Prateris jällegi teadis rahvas täpipealt, missugusel sõjaväekapellil on kõige rohkem särtsu, kas „Saksameistril“ või ungarlastel. Kes Viinis elas, omandas rütmitunde õhust enesest. Ja nõnda nagu too musikaalsus väljendus meil, kirjanikel, eriti hoolikas proosas, nõnda tungis taktitaju teistel seltskondlikku hoiakusse ja igapäevasesse ellu. Kunstimeele ja vormirõõmuta viinlane oli nõndanimetatud „heas“ seltskonnas mõeldamatu, aga ka madalamais seisustes omandas kehvimgi juba maastikust, juba inimlikust lustakusest endast mingi iluinstinkti ellu kaasa. Poldud tõeline viinlane, kui ei armastatud kultuuri ega evitud toda ühtaegu nautivat ja mõõtu võtvat meelt suhtumises sesse elu pühimasse vajadusetusse.

      Mugandumine selle maa ja rahvaga, kelle keskel nad elavad, pole juutidele ainult väline kaitsevahend, vaid sügav sisemine vajadus. Nende igatsus kodu, rahu, hingme, turva ja omasuse järele kihutab neid kirglikult ümbritsuse kultuuriga seonduma. Ja vaevalt on selline seondumine – välja arvatud viieteistkümnenda sajandi Hispaanias – kuskil soodsamalt ja viljakamalt teoks saanud kui Austrias. Üle kahesaja aasta keisrilinnas kodunenud, kohtasid juudid siin laheda loomuga ja vastutulelikkusele kalduvat rahvast, kelles tema näiliselt lõdva vormi all elas seesama sügav vaimsete ja esteetiliste väärtuste vaist, mis oli juutidele nii tähtis. Ja nad leidsid Viinis õieti veel enam kui seda, nad leidsid siin isikliku ülesande. Viimase sajandi jooksul oli kunstihooldus kaotanud Austrias oma traditsioonilised protektorid ja hoidjad: keisriõue ja aristokraatia. Kui kaheksateistkümnendal sajandil oli Maria Theresia lasknud Gluckil oma tütardele muusikat õpetada, kui Joseph II oli arutanud Mozartiga asjatundja tasemel tema oopereid ja Leopold III oli ise komponeerinud, polnud hilisemail keisreil, Franz II-l ega Ferdinandil enam kunstiasjade vastu huvi, ja meie keiser Franz Joseph, kes ei lugenud ega võtnud oma kaheksakümnel aastal