Tundus, et kuulaja polnud mu trikkidest vaimustatud, ta muheles.
„Niisiis pääsesin diktatuurist üsna puhtalt. Mul õnnestus eemale hoida. Süü, kompromiss, isegi kangelaslikkus antakse andeks, kuid distantseerumist mitte.”
Ameeriklasest sõber ei paistnud tüdinud olevat, ta ei näinud, et mina olin. Eneseväsimus, jaa-jah.
„Ei kommunist ega dissident … kas see pole ülbus? Bucureşti balkanlikus maailmas polnud ma igatahes eriti nähtav. Kahtlemata veel üks ülbuse ilming. Ja seejärel emigreerumine … kaugele, võimalikult kaugele. Ülim Ülbus.”
Ilmus heledapäine sale tüdruk, seljas ülilühike seelik, vasakul rinnal silt „Marianne”. Marianne, Iisraeli prantslanna, New Yorgi tudeng ning vabal ajal ettekandja Upper West Side’i 70. tänava Café Mozartis, elukoha lähedal, kus katsetasin viimse kohtupäeva järgset elu. Ta tõi kaks taldrikut gazpacho’ga18, lusikad, leiva, naeratuse.
Mu võimas maa … püüdsin kuulajale kirjeldada Dada maa suurejoonelisust, millest ma polnud tahtnud lahkuda ja kuhu ei tahtnud tagasi pöörduda. Kirjeldamatu võlu ja kirjeldamatud väljaheited. Nagu teisteski maades, aga teised maad ei läinud mulle eriti korda.
„Ma olen viimastel aastatel kannatanud erilise sündroomi, Jormania sündroomi all …”
Klaverimängijat polnud kohal, ka lõunatajad polnud veel Mozarti kohvikusse ilmunud. Ajalehed olid omal kohal, spetsiaalsele Wieni järele aimavale tahvlile riputatud kahe puukepi küljes. Herr Wolfgang Amadeus vaatas portree kuldraamist skeptiliselt kahte kohviku tagaosas istuvat prillidega lauakaaslast.
„Enesevihkamine, mis on riietatud sulnitesse sõnadesse „las ma suudlen sind, onu”. Rumeenlastel on tõlkimatu väljend nagu nende tõlkimatu hing: „Pupat Piaţa Independenţei”.19 Meie suure kirjaniku Caragiale väljend. Tõlkimatu nagu too tõlkimatu maailm täis võlu ja väljaheiteid. See pole Kaini ja Aabeli suudlus, vaid üleüldine kallistamine pärast halastamatut vaenu sellessamas porilombis, kus uuele rünnakule eelneva leppimise joovastuses kaelustavad libust luik, õpetlasest eesel, saadikust hüään ja ilmsüütu kitsetall. Ei, usu mind, rumeenlased ei oodanud Sartre’i avastust, et põrgu moodustavad teised. Põrgu võib olla sulnis ja pehme nagu soo.”
Ma jäin pärast pikka kõnet vait, olin oma sündroomi sõnadesse pannud.
„Kas sa oled kuulnud, kuidas lääne- ja idasakslased praegu üksteist vihkavad? Céline või Cioran oleksid minust sobilikumad seda vimma kirjeldama.”
„Ära hädalda. Sa oled kirjutanud klounidest, tsirkusest. Sul on lugu rääkida. Jumal saatis selle sulle, ta pole sind unustanud.”
„Liiga keeruline lugu, see nõuab vaid aforisme.”
„Sa lähed koos ameeriklasest klouniga. Teda kui suurvõimu superstaari, vägevat Valget Klouni, nagu ütled, võetakse hästi vastu. Aga sina … tead kõiki allhoovusi, sinus on kõik olemas. Mida sa veel tahad?”
„Suursugune Valge Kloun imperialistlikust Ameerikast? Koos pagulasest Loll-Augustiga! Jumal on mulle liiga palju huvitavaid jutte saatnud, neist pole suurt midagi välja tulnud.”
„Kõigevägevam ei saa kõike teha.”
„Kas kirjutan Kodumaast aforisme? … Jutlustan headusest, moraalist, demokraatiast? Kas mäletad, mida ütles Flaubert? Kui sa kaua headusest jutlustad, saab sinust lõpuks idioot. Flaubert’ide perekonna idioot teadis, millest ta räägib … Jutlused, mis muudavad maailma? Ei, nii loll ma ei ole. Ma ei jutlusta selleks, et teisi muuta, ütles üks rabi, vaid selleks, et ma ise ei muutuks. Mina olen siiski muutunud, näed, ma olen muutunud.”
Pidasin õige üürikese pausi, et hinge tõmmata. Kõnet teadsin peast, olin seda pikalt haudunud, ma ei vajanud mingit pausi.
„Huligaan? Mida tähendab huligaan? Juuretu, neutraalne, ebamäärane? Pagulane? Või see, mida kirjutab Oxfordi inglise keele sõnastik? „The name of an Irish family in S. E. London conspicuous for ruffianism?”20 Eliade Rumeenia-romaanis „Huligaanid” väidab üks tegelane, et „elus on üksainus viljakas algus – huligaansus”. See tähendab mäss, surmakultus, „miilits ja ründepataljonid, leegionid ja armeed, mida ühendab … ühine surm. Rügemendid, mille on laitmatult sirgesse rivvi seadnud kollektiivne müüt.” Kas Eliade sai maapaos kuulsa teadlasena oma Rumeenia-pettumuste eest revanši? Perifeeria kättemaks metropolile. Aga tema juudist sõber Sebastian? Juudid tuvastasid temas vaenlase, kristlastest sõbrad, kellest olid saanud leegionärid, pidasid teda juudiks, paariaks. Juuretu, pagulane, teisitimõtleja – kas selline on juudist huligaan? Kuid parteivastane, kodumaatu, kodakondsusetu kosmopoliit, kes sinuga juttu ajab – milline huligaan on tema?”
Võtsin taskust kirja, mille olin saanud Rumeeniast. Kuupäevata kirja otsekui mädaneva haava. „Hämming, segadus, kurbus,” kirjutas sõbranna kodumaalt. „Sa peaksid kaks korda aastas siin käima, hardalt intellektuaale tervitama, laskma end filmida, ümarlaudadel osalema, kõrtsides käima, asendama karikatuuri, millega sind on asendatud. Ma tahaksin teada, millised uhtmed koonduvad sellesse lõpptulemusse – Kodumaa hoiakusse sinu suhtes.”
„Kas oleks võinud teisiti olla? Kas oleks hea olnud, kui oleks teisiti olnud? Ma küsin: kas oleks olnud? Ära lase end sümpaatiaga ära osta – see oli Gombrowiczi nõue. Ole igavesti võõras! … Argentinas maapaos näitas ta pidevalt keelt peegli ees, millest ei suutnud lahkuda.”
Kuulaja kinkis mulle vaid lõbustatud muige. Enne kui Broadway ja 70. tänava nurgal lahku läksime nagu ikka, pakkus ameeriklasest sõber kohtumise kokkuvõtet: „Saada mulle Bucureştist iga päev faksiga paar sõna, et teaksin: kõik on korras. Kui vastu ei pea, tule kohe tulema. Sõida Wieni, Budapesti, Sofiasse, sealt New Yorki.”
Vanad-uued küsimused olid mind saatnud ammu enne seda värsket kevadpäeva. Ma ei vajanud ei Mozarti kohvikut, Barney Greengrassi restorani ega Broadway ja 70. tänava risti, et taas nende sihtmärgiks saada.
„Sa ei pea sinna jalgagi tõstma,” oli Saul B. mulle telefonis öelnud. „Sa ei tee õigesti, kui tagasi lähed,” noomis mind Saul. Me olime kohtunud kakskümmend aastat tagasi Bucureştis, aga tõeliselt lähedaseks saime Ameerikas. „Mitte et sa oleksid ohus, vaid sellepärast, et sa tunned end seal näruselt. Ma lugesin alles mõne päeva eest ühe kuulsa rumeenlase elulugu. Kõik on haritud, silmakirjalikud, intelligentsed, nagu sa tead. Vana Maailma head kombed, suudeldakse daamide kätt. Pealispinna all aga …” Kunagine Eliade sõber ja kuulsa rumeenlannast matemaatiku endine abikaasa ei lasknud end mu vaikimisest heidutada. „Sa ei pea reisiga nõustuma, sul pole seda vaja.” Ma selgitasin talle, et jutt on „tundmuslikust türanniast”, olin Bardi kolledži juhatajale Leonile alla andnud.
Telefonitorust kostis Sauli vaoshoitud naer. Ühtäkki nägin tema sõbralikku kortsus nägu, elavat pilku. „Poleks vaja olnud. Ma olen seal käinud, nagu sa väga hästi tead. Tühista kõik, kaitse oma rahu. Sul on siin küllaga raskusi, aga on ka üks eelis – kaugus. Ära sellest loobu.”
Mineviku aadressid (I)
19. juuli 1986. Sünnipäevaõhtu. Külalisi kostitati aegsasti ja raskustega varutud Vene vodka ja Bulgaaria veini, Kreeka oliivide ja Rumeenia brõnsaga.
„Artistid tulevad, tähelepanu! / artistid käivad ukselt uksele, pärdikud, miimid / võltskäetud, võltslonkurid, võltskuningad ja – ministrid / tulevad keiser Augustuse / särast ja lõõmast joobunud pojad.” Külaliste seas on lonkav, higistav Luuletaja, minu sõber, läbipaistev värsileht hambus. Üksildane uje, pooleldi sant luuletaja tundis end ära ühe rumeenia rahvajutu tegelases: Poolinimene-Ratsa-Lombaka-Pooljänese-Seljas.
Lühike, tüse, heleda habemega, vaaruva kõnnakuga, vasakule kiivas lonkur. Leebe ja kartlik, omaenda kahepalgelisusest heitunud, valmis seda tunnistama, selle eest maksma, kui see on ellujäämise