Monsieur Le Grand Amiei saatnud teda mitte ainult ukseni, vaid ka ooteruumi, kus istus tumesinise seelikuga dispetšer. Mees teatas, et see ja see härra, tema sõber, on lõpetanud kohtumise Prantsusmaa võimudega ja võib minna kahe teise Lääne-Berliini valitseva liitlasriigi jutule.
Sakslannast sekretär ei ilmutanud ladinlaste süükaasluse ees vähimatki nõrkuse märki … Ta ootas osavõtmatult, kuni prantsuse keele kõnelejad olid lahkunud.
Vasakpoolne uks pandi kinni, kandidaat jäeti ootama. Tõstnud viimaks pilgu suurele päevinäinud portfellile, mida anonüümne ootaja süles hoidis, teatas sekretär napilt saksa keeles:
„Kõik! Olete lõpetanud.”
Võõras vaatas kella. Kümne minuti pärast kaksteist, tal oli hea meel, et ta oli lõpetanud.
„Homme hommikul kell kaheksa ukse juures, kus koostatakse nimekirju. Kell üheksa olge siin, toas number 135.”
Külm päikesepaisteline päev. Ta sõitis bussi, seejärel trammiga. Kella kahe paiku jõudis ta oma elupaika.
Transiitlinna jõudmisest oli möödunud aasta. Vabadusesaarel tundis ta end algusest peale nagu kala vees. Värvilised reklaamid, küllus ja ükskõiksus muutusid vähehaaval tavapäraseks võõrale, kes oli eilseni harjunud vaid pimeduse ja külmaga, järelevalvajate ja valemängijatega. Vabadus lummas ja hirmutas teda. Tagasi minna ei saanud, ka ei paistnud ta taassünniks valmis olevat. Liiga palju ebakindlust ja takistusi. Raku ainevahetus oli pannud ta seal, tikutoosis, kus ta oli elanud koos pettumuste ja illusioonidega, end tundma tähtsana ja ainulisena. Kaotada keel, millesse eluaastad olid üksteise järel oma sõnumi jätnud? Enesetapp, üpris sarnane naasmisega enesetapu sooritanud Kodumaale – nii tundus talle.
Erikomisjoni ette astumise eelne öö oli raskem kui pikad otsustamatuseööd, mis olid teda piinanud aastal, mil ta, samuti talveööl, vabadusesaarele sööstis. Milliseid rõõme ja riukaid teispoolne maailm talle ka ei paku, jääb ta jõnglaseks, kes õpib vanuigi kurttummade keelt, seniilseks vanakeseks, kes on sunnitud tänulikkusest nõretavaid lapselikke kogelusi kuuldavale tooma.
Läbi valge ööudu seletas tema silm Transiitlinna elegantseid hooneid ja bulvareid. Kaugelt kostis peomuusikat. Kunstnike ja salakuulajate ülerahvastatud kindluses kees pingeline ööelu. Talle tundus, et ta näeb Suurt Müüri, mis kaitses vabaduse enklaavi ümbritseva vangidemaailma eest ning müüritagust vanglat vabadusepisikute eest.
Ja oli öö ja oli päev ja tuleb ka järgmine päev. Veel paar sammu, viiekümneaastane sünnib uuesti viimse kohtupäeva järgses maailmas, mille nimeks saab alates homsest, 1988. aasta 21. jaanuarist, Teispoolsus.
Diivanil pikutades silmitses ta kalendri punasega ääristatud ruutu. Ta tõusis, tõmbas ruudule veel kord punase ääre ümber ning kirjutas suurelt ja punaselt 20. jaanuari kohale, mis hakkas lõpule jõudma: MARIANNE! Ta silmitses viivu oma saavutust. Ei, ta ei olnud rahul. Ta tõmbas punased tähed punasega maha. Ta kirjutas, sedakorda kalendrilehe allserva: FRANCE! Siis, naeratades nagu laps, kes on rahul tädile visatud vingerpussiga, pressis ta juba kirja pandud sõna ette veel mõned tähed: Anatole. Anatole FRANCE. Ta heitis uuesti diivanile. Ta lebas tükk aega, tõstetud paremas käes prantslase visiitkaart.
Veeta Pariisi esindajaga õhtu, mitu õhtut? Kas ta saaks kõikide kahtlustuste Jormaniast kaasa toodud kahtlustusest terveks? Oleks vaja aega ja teisi kohtumisi. Ta polnud püüdnud austajaga isegi kirjanduslikku vestlust arendada. Mis keeles oli too tema raamatut lugenud? Ta rebis visiitkaardi imetillukesteks tükkideks – tõend, et ta ei mõistnud veel Vaba Maailma pakutud tehingute eeliseid.
Järgmisel päeval, 1988. aasta 21. jaanuaril asus võõras kesklinnast, Kurfürstendammilt teele äärelinna poole, kus asus püha Kolmepoolne Komisjon. Ta ootas kannatlikult, portfell süles, toa number 135 ukse taga pingil. Kell veerand kaksteist osutas proua dispetšer tummalt paremale, Ameerika uksele.
Ta astus kolm sammu ja oligi toas. Laua taga istuv noor kiilas mees palus tal enda vastas toolil istet võtta. Ta istus, portfell süles.
„Kas te räägite inglise keelt?” küsis ameeriklane oma Ameerika inglise keeles.
„A little27,” vastas taotleja põiklevalt esperanto keeles.
„OK, võime ka saksa keeles rääkida,” jätkas ameeriklane oma Ameerika saksa keeles. „OK?”
Taotleja noogutas jaatuse märgiks. Ta silmitses tähelepanelikult vastas istuvat meest: veelgi noorem küsitleja kui eelmisel päeval. Tugev, laiade revääridega kohvikarva ülikond selga topitud. Valge särk, kinnine pingul kaelus, jäme valge kael. Mustad uurivad silmad, lühikesed käed. Jäme kuldsõrmus vasakus, kuldsulepea paremas käes, kuldsed nööbid valgetel mansettidel, mis pintsakuvarrukatest kaugele välja ulatusid.
„Pass.”
Sõjaväelase hääl, nagu ka kombed.
Taotleja kummardus tohutu suure portfelli kohale, mis tal süles oli. Ta võttis välja paberitest pungil rohelise kausta ning selle vahelt rohelise passi. Eksamineerija uuris seda pikkamisi, leht-lehelt.
„See pole esimene reis Läände.”
Taotleja ei kommenteerinud kommentaari. Suurvõim silmitses teda pikalt ning katkestas toas heljuva läbipaistva vaikuse taas otsustavalt.
„Te olete varem kahel korral Läänes käinud. Ja ühe korra Iisraelis.”
Vaikus muutus raskemaks.
„Kust reisiraha saite?” kuulis taotleja vaikust väikesteks tükkideks rebitavat. „Teil Idas pole vahetusraha. Kui just valitsus ei anna. Valitsus annab, kui on huvitatud.”
„Ma ei reisinud valitsuse rahadega,” ruttas kahtlusalune protestima. „Lääne sugulased saatsid mulle raha.”
„Sugulased? Helded inimesed … Kus, mis riikides?”
Reisija ei lubanud kahtlasel vaikusel veelgi kahtlasemaks muutuda, luges kiirelt üles riigid, kus pagulaste suguselts oli peavarju leidnud.
„Ameerika Ühendriikides ka?” muutus Ameerika Ühendriikide esindaja lustakaks. „Kus? Millised sugulased?”
„Naiseõde. Abiellus kümme aastat tagasi ameeriklasega. Kahe ameeriklase, kümneaastase tütre ja nelja-aastase poja ema.”
„Ja Berliin, kuidas te Berliini saite? Ega ometi sugulased seda linna valinud. Vaevalt Berliin neile eriti armas on.”
Sedakorda vaikus venis ja ameeriklane paistis rahul olevat.
„Ma tulin siia Saksa riigi stipendiumiga, nagu oma isiklikul kaardil mainisin.”
„Jaa, jaa, mainisite,” möönis ametnik ja tõstis kirjutuslaualt kausta, hoidis seda mõne hetke üleval, pani siis jälle lauale ja lükkas eemale, nagu poleks sel tähtsust.
„Võidetult võitjale pakutud stipendium? Kas võime nii öelda?”
Paistis, et ta ei kiirusta Saksamaa teemat lõpetama, vaenlast polnud ju kerge võita … Ta näis vihjavat, et see ühendab teda, noort ameeriklast, tema vastas istuva eaka idaeurooplasega.
Süüstipendium? Jah, nii oli mitmel korral arvanud ka stipendiaat ise. Stipendium, mida pakkusid võidetud ellujäänutele, keda neil polnud õnnestunud hävitada? Kaotuse osaliseks saanud jõuka Saksamaa stipendium alati alistatud, vaesusse ja pagendusse määratud Idale? Pärast sõda, olgugi ahenenud piirides, jäi Saksamaa – endise vapi ja hümniga – usinate ja tublide sakslaste maaks. Isegi Baierimaa ei saanud pärast sõda juutide omaks, nagu olid ette näinud need, kes väitsid, et Goethe ja Bismarcki maad hakkavad valitsema surmalaagrite ellujäänud. Uued prohvetid olid veendunud, et ellujäänud nõuavad sakslastelt tõendeid kolm põlve kestnud juudilembuse kohta, enne kui neile katastroofi tagajärjel kaotatud Saksa kodakondsuse tagasi annavad.
Nali, jaa-jah … kordas mõttes ellujäänu, tagurpidi loetud nali, paremalt vasakule, nagu heebreakeelne piibel. Tegelikult