„Meie kannatuse perifeeria?” hüüatas tuliselt Ariel, mu ema tädipoeg ja vanaisa õepoeg Jormania tillukeses raamatupoes 1935. aastal, aasta enne minu sündi.
„Kas selline on härra Sebastiani õpetus? Meie kannatuse perifeeria? Küll ta varsti näeb, millise perifeeriaga on tegemist!”
Aasta varem, 1934. aastal, seisis Sebastian silmitsi skandaaliga, mis järgnes, kui oli ilmunud tema raamat „Kaks tuhat aastat”; sellele oli eessõna kirjutanud tema sõber Nae Ionescu, kellest oli saanud Raudkaardi ideoloog. Eessõna autor nägi juudis kristlaste maailma parandamatut vaenlast, kes tuleb hävitada.
Sebastian, keda ründasid kristlased ja juudid, liberaalid ja ekstremistid, vastas hiilgava esseega „Kuidas minust sai huligaan”. Kaines ja täpses tonaalsuses kinnitab autor taas siiralt juutide kannatuse „vaimset autonoomiat”, „traagilist närvi”, vastuolu „rahutu tundlikkuse ja halastamatu kriitikameele”, „kõige külmema intellekti ja kõige ohjeldamatuma kirglikkuse” vahel.
Huligaan? See tähendab: marginaalne, neutraalne heidik? Iseennast, „Doonau juuti”, nagu talle meeldis end nimetada, kirjeldas Sebastian selgelt: „Ma pole pooldaja, olen alati teisitimõtleja. Ma usaldan vaid üksikisikut, aga teda usaldan täiesti.”
Niisiis, teisitimõtleja isegi teisitimõtlejate sektis? Nagu ema hästi teab, leidsin end taas neis lapsikustes, nagu ka getost pääsemise pakilisuses … Justkui oleks seal härra Sebastiani ja mind avasüli oodanud sõbrad, mitte järjekordsete getode komet. Eneseväsimus, nagu ütles Sebastian … Mu emal polnud vaja „ühtekuuluvust” defineerida, ta lihtsalt elas selles müstilise fatalistliku usuga, mis ei välista ei erutust ega masendust.
„Meie oleme meie ja nemad on nemad,” mäletad? „Meil pole põhjust neile vimma kanda ega neilt rõõmustamist oodata. Ega nende õudusi unustada.”
Hüsteeria, mida tekitasid need klišeed minus kolmeteistkümneaastaselt, kahekümne kolme ja kolmekümne kolme aastaselt ja alati, ei kahandanud kindlameelsust, millega ema end ikka ja jälle määratles. Karakter kui tragöödia, ütlevad vanad kreeklased – seda nägin ma iga päev nii perekonna neurootilises matriarhaadis kui ka kollektiivses „identiteedis”.
Ärasõit – jah, Arielil oli õigus. Aeg veenab kunagi ka mind, nii sa kordasid, aeg sunnib mind oma viga tunnistama, laia ilma minema, aga liiga hilja. „Siis on hilja ja siis on õhtu,” nagu ütles luuletaja. Siis on hilja ja siis on õhtu ja sa lahkud siit, küll näed.
Kas luuletajad näevad prohvetitest selgemini? Sebastiani päevik, mis ilmus nüüd, 1997. aastal, pool sajandit pärast autori surma, kirjeldab „ohte”, mille põhjustasid sõbrad, kellest olid saanud vaenlased. „Rahutu õhtu … seletamatud ähvardused. Nagu poleks uks korralikult kinni, nagu paistaksid aknaluugid läbi, nagu muutuksid seinadki läbipaistvaks. Ükskõik kust, iga hetk, võivad sisse tungida mine tea millised ohud, mille lähedust ma tegelikult kogu aeg tajun.”
Sõitsin viimaks ära, sõitsin ära! Tundsin süümepiina, et ma polnud seda varem teinud, ja süümepiina, et viimaks siiski ära sõitsin.
1934. aastal kuulutas Sebastiani kangelane autori nimel: „Tahaksin näha antisemiitlikku seadust, mis suudab mu olemusest kustutada pöördumatu tõsiasja, et olen sündinud Doonau ääres ja armastan seda kanti … Minu juudipärasele meeldumusele isiklikesse katastroofidesse seadis jõgi vastu oma kuningliku ükskõiksuse eeskuju.” 1943. aastal küsis kirjanik endalt: „Kas ma naasen nende inimeste juurde? Kas sõda möödub midagi purustamata? Toomata kaasa midagi pöördumatut, midagi vältimatut?” Sõja lõpul valmistus Hechter-Sebastian viimaks lahkuma „igavesest Rumeeniast, kus miski ei muutu”. Juudipärane meeldumus katastroofidesse näis Hudsoni ääres ravitavam kui Doonau ääres.
Surm takistas Culianut Rumeeniasse naasmast ja Sebastiani sealt lahkumast. Minuga mängis see nümfomaan teist mängu: pakkus mulle eelist olla turist omaenda järelpõlve seas.
Mitte ainult Doonaud, vaid ka Bukoviinat võib nimetada elulooks, milles sind enam ei ole. Keel, maastik, aastad ei kao väliste ohtude tõttu silmapilk. Kuid armastus Bukoviina vastu ei tee olematuks Jormaniat. Kus Jormania Rumeeniaga ühines ja kus sellest eemaldus? „Selles naerusuiste pamfletistide kultuuris pole miski tõsine, miski ei tee muret, miski pole tõsi. Eelkõige pole miski ühitamatu …” Need on Sebastiani sõnad, millele oleks võib-olla alla kirjutanud ka Ioan Petru Culianu. „Mõiste, mis puudub meie avalikus elus, kõigis selle tahkudes täiesti: ühitamatus,” kordas kunagi kõrgelennuliselt ka mu ema noor tädipoeg Ariel.
„Ühitamatus on Doonau ääres tundmatu,” võinuksin koos nii paljude teistega vanade-uute kimbatuste dilemmat korrata. Välised ohud? Neid labasusi tutvustati mulle varakult. Ja õpetati hiljem üha uuesti ja uuesti. Ümberpiiratuna pole siiski lihtne nartsissistlikke kahtlusi ja pateetilist masohhismi vältida … Tagakiusamine, jälle, ohvri kaebed? Nüüd, kus igaüks oma lipitud-lapitud ohvrioreooli tagasi nõuab, olgu ta mees, naine, biseksuaal, budist, rasvunu, jalgrattur …?
Mask oli mulle näkku kleepunud. Klassikaline rahvavaenlane, Muulane! Olen alati olnud „teine”, olgu teadlikult või mitte, maskiga või ilma, ehkki ma ei samastanud end ei oma ema getoga ega ühegi identiteedi getoga. Eneseväsimuses ühinesid „välised ohud” sisemistega.
Kas hoiduda end näitamast nagu Schlemihl? Ilmuda välja vaid pimeduses, varjuta, identiteedita?
Siis vestleksin võib-olla loomulikult surnutega, kes mind taga nõuavad.
Augusti areen
„Mis on luuletaja üksindus?” küsiti vahetult pärast sõda, rohkem kui pool sajandit tagasi, noorelt Paul Celanilt17, minu bukoviinlasest kaasmaalaselt. „Väljakuulutamata tsirkusenumber,” vastas luuletaja.
Klounid – sellise mulje jätsid mulle igapäevaraskustega maadlevad sõbrad, nagu ka mina ise. Nagu Loll-August, hüüdnimi, millega doktor Hartung õnnistas oma poega, tulevast maalikunstnikku Hans Hartungit. Hoolitsev naljahambast isa tajus temas vaistlikult kunstikku, kes ei kohane igapäevaeluga, milles tema ligimesed pakuvad ja saavad pruukimiskõlbliku konkreetsuse palukesi, Kurva Kuju rüütlit, kes unistab teistest reeglitest ja tasudest ning otsib üksildast hüvitust rolli eest, mida ta tahes-tahtmata peab kehastama.
Vältimatult kohtub Loll-August ühiskonna areenil Valge Klouniga, kes esindab Võimu, Autoriteeti. Nende kahe prototüübi kohtumises võib näha kogu inimlikku komöödiat. Tsirkuse ajalugu kui Ajalugu …
Loll-August jahib pigem enda kui teiste nõrkusi, varitsedes kahtlustavalt ja sarkastiliselt hetke, mis nõuab temalt taas ohvri rolli, nagu soovib publik. Omandasin selles rollis järk-järgult skepsise ja leppisin saatusega – maapao teraapia. Sotsialistlikust Jormaniast lahkumine 1986. aastal tekitas sümboolse sümmeetria: viieaastaselt alanud maapagu, mille põhjustas üks diktaator oma ideoloogiaga, viidi lõpule viiekümneaastaselt tänu teisele diktaatorile ja pealtnäha vastandlikule ideoloogiale. Selle sümmeetriaga kaasneva hala üle polnud põhjust uhkust tunda, see ärritas mind. Ajasin seosetut juttu lootuses, et kohe-kohe, äkitselt, ilmub mõttesähvatus, mis Loll-Augusti saba ja sarvedeta monoloogi katkestab.
„Ma pääsesin diktatuurist üsna puhtalt. Ma ei määrinud ennast. Seda ei taheta andeks anda … Kas mäletad Bassani Ferrara-lugusid?”
Vestluskaaslane vaikis, ei katkestanud mind. Ta teadis, et otsin naasmisvastaseid argumente just sellepärast, et naasmine on muutunud vältimatuks.
„Siin tuntakse autorit tänu filmile „Finzi-Continide aed”. Ferrara-lugude seas on novell pealkirjaga „Una lapide in via Mazzini”. Itaalia keelel on ilus kõla, eks? U-na la-pi-de in via Ma-zzi-ni … Mälestusplaat Mazzini tänavas.”
Kuulaja näis olevat valmis ükskõik kui kaua kuulama, kui see mind rahustab.
„Geo Iosz naaseb pärast sõda ootamatult Buchenwaldist