Seinaäärses lauas tõstab pikk kõhn prillidega mees pilgu ajalehest. Järgneb tavapärane küsimus: „Kuidas elad, lapsuke?” Tuttav nägu, tuttav hääl … pagulased on selliste hetkede eest tänulikud.
„Kuidas elad, lapsuke, mis uudist?”
„Ei midagi! „The social system is stable and the rulers are wise,” nagu ütleb meie kolleeg Zbigniew Herbert. „In paradise one is better off than in whatever country.”3”
Romaanikirjanikku ei vaimusta luuletajad, õnneks jätavad värsid proosa mulje.
„Kuidas elad? Siinsed uudised, mitte Varssavi omad.”
„Tähistan! Üheksa aastat paradiisis. 1988. aasta 9. märtsil sattusin merehädalisena Uude Maailma.”
„Lastele meeldivad peod. Barney on pidude pidamiseks hea koht. Kõik getomälestused. Oj, main jidiše mame4 … Vana Maailm ja vana elu.”
Ta ulatab mulle kilemapi menüüga. Jaa, geto ahvatlused: Pickled Herring in Cream sauce. Fillet of Schmaltz Herring (very salty). Corned beef and eggs. Tongue and egg. Pastrami and egg. Salami and eggs. Home made chopped chicken liver. Gefilte fisch with horseradish.5 Linnumaks pole siiski hanemaks ja Ameerika inkubaatorilind pole Ida-Euroopa päritolu, ka kala ega munad ei ole Vanast Maailmast. Jõupingutused on siiski tõelised, nagu ka minevik, nagu ka selle aseained. Russian Dressing igal pool, Russian Dressing … Roast Beef, Turkey, Cole Slaw6 … Jah, identiteedi müüt, ellujäämise keelde transkribeeritud mälestuste surrogaadid.
Noor, pikk, ilus kelner. Ta tunneb kuulsa romaanikirjaniku kohe ära: „Ma lugesin teie viimast raamatut, sir.” Paistab, et Philip pole meelitatud, ka ei häiri teda semulikkus. „Tõesti? Ja kas meeldis?” Noormehele meeldis, aga vähem, pidi ta tunnistama, kui eelmine, see palju erootilisem raamat.
„Tore, tore,” kiidab autor pilku tõstmata. „Too mulle muna lõhega ja apelsinimahl. Ainult munavalge, ilma kollaseta.”
Kelner astub kliendi kaaslase juurde. „Teile?” – „Sedasama, sedasama,” kuulen end kogelemas.
„Kuidas Barney köök sulle meeldib?”
Barney Greengrass aimas usinasti Ida-Euroopa juudi kööki järele, aga mineviku maitse saavutamiseks ei piisa praetud küüslaugu lisamisest ega selliste nimetuste kirjapanekust nagu bagelid ja knish7.
„OK, võid vastamata jätta. Mida sa otsustasid, kas sõidad Rumeeniasse?”
„Ma pole otsustanud.”
„On sul hirm? Kas sa mõtled Chicago mõrvale? … See professor … mis ta nimi oligi? Chicago professor.”
„Culianu, Ioan Petru Culianu8. Ei, mina pole Culianu. Ma pole transtsendentaalsuse õpilane, ka pole ma Õpetajat reetnud, samuti pole ma juuditarisse armunud kristlane, kes on valmis juudi usku astuma. Mina olen kõigest vaene nomaad, mitte renegaat. Renegaati tuleb karistada, samal ajal kui mina … olen kõigest vana nuhtlus. Ma ei suuda üllatusi valmistada.”
„Üllatustest ma ei tea, aga nuhtlus olid sa küll. Kahtlusalune muutub kahtlustavaks. Ega see ka mingi eelis ei ole.”
Professor Ioan Petru Culianu mõrvati päise päeva ajal Chicago ülikooli ruumides kuus aastat tagasi, 1991. aasta 21. mail. Pealtnäha laitmatu kuritegu: üksainus kuul lasti kõrvalkabiinist pähe professorile, kes istus Divinity Schooli professorite tualettruumis plastpotil. Mõrva lahendamata mõistatus sünnitas muidugi oletusi: noore professori Culianu suhted oma õpetaja, rumeenlasest usundiloolase Mircea Eliadega, tänu kellele Culianu Ameerikasse tuli, suhted Chicago rumeenlaste kogukonnaga, Rumeenia eksiilkuningaga, parapsühholoogiaga, mis teda painas. Muidugi olid veel sidemed leegionäridega. Raudkaardil, äärmusparempoolsel rahvuslaste liikumisel, mille liikmeid nimetati leegionärideks ja mida Mircea Eliade 30. aastatel toetas, oli Chicago rumeenlaste kogukonnas pooldajaid, aga Culianu kavatses Õpetaja poliitilise mineviku kriitiliselt ümber hinnata.
Aastal 1991, mil toimus mõrv Chicago ülikoolis, ilmus ajakirjas The New Republic, tõsi küll, minu kirjutis Eliade leegionäri-perioodist. Selle tõttu võttis FBI minuga ühendust ning andis nõu olla ettevaatlik suhtlemisel kaasmaalastega, ja mitte ainult nendega.
Ma ei arutanud oma ameeriklasest sõbraga seda teemat esimest korda. Culianu, Eliade, Sebastian9, Eliade juudist sõber, kerkisid viimastel kuudel sageli meie vestlustes üles.
Sedamööda, kuidas minu Bucureşti-sõidu aeg lähenes, käis Philip üha agaramalt peale, et ma oma kõhkluste ja rahutuse olemuse sõnastaksin. See ei õnnestunud, asjalood olid ähmased … Ma ei teadnud, kas püüdsin vältida kohtumist iseendaga, kes ma minevikus – seal – olin, või ei talunud ma, et mulle võidakse omistada uus kuvand, mida ehivad maapao loorberid ja isamaa hädad.
„Ma saan mõnest põhjusest aru. Küllap on ka teisi. Kuid reis raviks su viimaks Ida-Euroopa sündroomist terveks.”
„Võib-olla. Ma pole siiski naasmiseks valmis. Ma ei ole mineviku suhtes veel küllalt ükskõikne.”
„Just nimelt! Pärast reisi oled. Need, kes on naasnud, on terveks saanud.”
Jõudsime jälle vanasse surnud punkti. Seekord käis Philip peale.
„Aga taaskohtumine sõpradega? Vanad tuttavad paigad? … Sa ütlesid, et saad mõne sõbraga kokku, ehkki tunned, et pole valmis. Möödunud nädalal rääkisid kalmistust. Ema hauast.”
Sugenes pikk vaikus.
„Ma nägin teda. Täna hommikul. Pool tundi tagasi. Olin teel siia. Ühtäkki istus ta pingil. Amsterdam Avenue’l. Ottomanelli-nimelise restorani ees puupingil …”
Me mõlemad jäime jälle vait. 79. tänaval läksime lahku nagu ikka. Philip keeras vasakule, Columbus Avenue poole, mina astusin mööda Amsterdam Avenue’d 70. tänavani, stalinistliku korrusmajani, mis polnud stalinistlik.
Ettevalmistused
Jormania
Niipea kui olin Barney Greengrassist väljunud, meenusid mulle ohvitser Portofino nägu ja siluett. Lai nägu, rauge pilk, hoolikalt kammitud juuksed. Väikesed käed, väikesed jalad, sõbralik naeratus. Tumesinise ülikonna ja valge lipsuga väike habras mees.
Õige varsti pärast vestluse algust ruttas ta mulle teada andma, et oli enne uue elukutse omandamist olnud lütseumi keemiaõpetaja. Rõivastus sarnanes Rumeenia Securitate ametniku omaga, kombed üldsegi mitte. Heasoovlik, lugupidav, julgeolekutöötajale omase salakavaluse või matslikkuseta. Ta jättis mulje, nagu tahaks sind kaitsta, mitte sulle hirmu nahka ajada või sind ähmastesse pettustesse meelitada nagu sotsialistliku riigi hagijas.
Tegelikult aga ei pakkunud ta mulle mingit kaitset. Ei bulletproof vest’i10, ei ihukaitsjat, isegi mitte üksikutele naistele soovitatavat aerosooli, millega kallaletungija välkkiirelt pimestada. Tema vaoshoitud ja sõbralikud soovitused sarnanesid vanaema elutarkade nõuannetega: vaadaku ma tänaval, kas näen läheduses ühte ja sama inimest, vahetagu ma jalutuskäikude marsruuti ja kellaaega, kui ajalehti ostmas käin, ärgu avagu kahtlasi ümbrikuid. Ta ei lisanud isegi sõnapaari lay low11, nagu tavaliselt tehakse. Ometi andis ta mulle visiitkaardi, millele kirjutas koduse telefoninumbri hädaolukordade puhuks. Talisman, mille ta oli mulle andnud, ei kahandanud siiski mu enesessesüüvimust, hajameelsust seltskondlikul suhtlemisel. Närvilisus ja rahutus, vastuoksa, kasvasid.
Ohvitser Jimmy Portofinoga kohtumise põhjuseks oli minu essee, mis oli ilmunud The New Republic’us ning milles käsitleti Eliade „õnnelikku