Huligaani tagasitulek. Norman Manea

sonimistesse oleks ta ilmselt suhtunud rahulolevalt kui meelitustesse, mille eesmärgiks oli Suurvõimu soosingu võitmine.

      Kui taotleja pilgu portfellilt tõstis, nägi ta, et Ameerika võimukandja on juba püsti, naeratab ja sirutab käe.

      „Good luck, sir, good luck!”28 soovis ta Ameerika inglise keeles, ühise vaenlase keelest loobudes.

      Järgnes Suurbritannia lõvi, kes polnud enam lõvi. Proua dispetšer oli aga lustaka telefonikõnega hõivatud, ta ei märganud, et Ameerika-test oli lõpule jõudnud. Ka siis, kui naine oli toru hargile pannud, näis, et ta ei märka enda ees seisvat varju.

      „Kas nüüd järgneb kohtumine inglastega?” küsis tulnukas ujedalt.

      „Midagi ei järgne, härra,” kostis kiire vastus. „Lõpp. Mister Jackson kirjutas ka inglaste nimel alla.”

      Kandidaat pigistas portfellisanga ja suundus ukse poole.

      „Ärge unustage, härra, homme kell pool kümme.”

      Niisiis oli lõpp ja ei olnud ka. Mees pöördus hämmeldunult proua dispetšeri poole.

      „Homme on teil viimane kokkusaamine Saksa võimudega. Esimene korrus, tuba 202, kell pool kümme.”

      Sünge ja rõske päev. Mees astus aeglaselt, surmaeglaselt bussipeatuse poole.

      Trepp, hirmaeglaselt, kolmas korrus, korter 7. Ta võttis palitutaskust võtme, tegi ukse lahti, seisatas mõne viivu lävel. Korter oli soe, vaikne. Enne kui mees riidest lahti võttis, haaras ta laualt jämeda punase pastaka, ligines kalendrile. Ta hoidis sõrmede vahel suurt lehekülge 20. jaanuariga, seejärel suurt lehekülge 21. jaanuariga. Ta tõmbas kaks jämedat punast ringi ümber reede, 1988. aasta 22. jaanuari. Siis kirjutas ta diagonaalis üle lehe: „Kui ma homseni elan,” ja lisas sulgudes: „Krahv Tolstoi, Jasnaja Poljana.”

      Ellujääja elas taas öö üle. Ta luges ikka ja jälle, tüdinemata „Aruannet paradiisist”.

      In paradise the work week is

      fixed at 30 hours

      the social system is stable and

      the rulers are wise

      really in paradise one is better

      off than in whatever country.29

      On kerge aimata, kuhu asetas luuletaja oma loo toimumispaiga. Ta pani värsid kirja proosas. Prantsusmaa, Inglismaa ja Ameerika ametnik oleksid sellest šifreeritud aruandest aru saanud. „In paradise the work week is fixed at 30 hours, prices steadily go down, manual labor is not tiring (because of reduced gravity), chopping wood is no harder than typing. The social system is stable and the rulers are wise. Really, in paradise one is better off than in whatever country.”30 Ta püüdis teksti kokku suruda: „The social system of paradise is stable, the rulers are wise, in paradise one is better off than in whatever country.” Jah, hea igapäevane palve.

      Ta võttis taas sõnumi ette, liikus järgmiste salmide juurde, et valida igast salmist paar rida Saksamaa ametnikule, kellega pidi järgmisel päeval kohtuma. „They were not able to separate exactly the soul from the flesh and so it would come here with a drop of fat, a thread of muscle.” Seejärel järgmise salmi kokkuvõte: „Not many behold God. He is only for those of 100 percent pneuma. The rest listen to communiqués about miracles and floods.”31