„Noh? Mida kostate?”
Cecil Thorntonil oli ehtbritilikku kannatlikkust. Selle tunni vältel, mis Fandorin kriminaaltoimikut uuris, inspektor peaaegu ei liigutanud. Ent pruukis Erast Petrovitšil vaid mapp käest panna, vidutada silmi lae all tiirleva ventilaatori poole ja sirutada käsi nefriitpalvehelmeste järele, kui kohe kõlas läbematu küsimus.
„T-tiisikus,” sõnas siledaid kuulikesi klõbistav Erast Petrovitš. „Arubal jätsite te selle mainimata. Kõik kolm Liiliamõrtsuka ohvrit ei olnud mitte ainult samatüübilise välimusega, vaid ka tiisikusehaiged. Läbipaistev sinaka tooniga nahk, varjud silmade all, efemeerne haprus. Seda esiteks… Nüüd teiseks. Ma võtsin mereretkele kaasa kõik, mida sai Saint Constantinuse saare kohta lugeda. Informatsiooni pole just palju. Kuid leidus mitu lehelugu tuberkuloosihaigete sanatooriumist, kuhu võetakse ainult tüdrukuid. Kirjutatakse, et sealne ravikuur polevat poiste jaoks efektiivne…”
Thornton naaldus ettepoole:
„Te arvate, et sanatooriumist sai Kranki jaoks ahvatis?”
Kõõritanud inspektori poole (pilk tähendas: „Imelik, et te ise selle peale ei tulnud”), ei hakanud Erast Petrovitš sellele retoorilisele küsimusele vastama.
„Kas sanatooriumis pole eelmise aasta aprillist alates mingeid intsidente esinenud? Kahtlasi surmasid? Kadumisi?”
„Ei, ma teaksin seda. See tähendab, haiged surevad mõnikord, seal on ju ka raskeid juhtumeid. Kuid pole olnud midagi, mis oleks politseis tähelepanu äratanud. Oceania kontserni loata saarele ei pääse, kuid Hispaania seaduste järgi on administratsioon kohustatud kõikidest kuritegudest ja õigusrikkumistest teatama Santa Cruz de Tenerife politseile.”
See vastus ei rahuldanud Fandorinit täiel määral.
„Kas te ise üldse olete Saint Constantinusel käinud?”
„Ei. Proovisin, kuid ei õnnestunud. Siin Santa Cruzis on kontserni kontor. See väljastab lube – ja ainult neile, kes võetakse tööle. Tavaliselt on see mõni kohalik kalur või sukelduja, kuid tullakse ka kaugemalt. Palk on kõrge, elamistingimused head. Kõik tööletahtjad peavad läbima vestluse. Ma üritasin, isegi kaks korda. Algul proovisin esineda mehhaanikuna – omal ajal lõpetasin ma nagu teiegi inseneriteaduskonna.” Thornton muigas rõõmutult. „Kuid erinevalt teist olen tehnikast eemaldunud. Mind kukutati läbi. Teine kord grimeerisin end korralikult, et ära ei tuntaks, pakkusin oma teeneid valvurina (nad võtavad meelsasti armee, sõjalaevastiku, politsei veterane). Siin olin ma oma teadmistes ja oskustes päris kindel. Kuid ikkagi kukutasid läbi. Rääkisime ühest ja teisest, ma vastasin kõikidele küsimustele. Ütlesin, et lahkusin teenistusest, kuna maksti vähe. Ei, ütlesid nad, te ei sobi meile. Ilma selgitusteta. Vahest oli see isegi hea, et ei võetud…”
Inspektor tõmbus kössi, otsekui külmavärinast.
„M-mispärast hea?”
„Sest ma oskasin erinevatel aegadel sokutada saarele kolm oma meest. Üks sai tööle elektrikuna, teine tuukrina. Kolmas valvurina…” Thorntoni nägu muutus leinalikuks. „Esimene kukkus kaljult alla ja murdis endal koljupõhimiku. Õnnetusjuhtum. Teine uppus veealuses istanduses. Samuti õnnetu juhus. Kolmandaks oli toosama Finch, kellest ma olen rääkinud. Istutasin Finchi sinna juba pärast kohtumist teiega, kuu aega tagasi. Ta saatis ühe kirja, teatas koodiga, et temaga on kõik korras. Ning sestsaadik, nüüd juba kolm nädalat, pole ta ühendust võtnud…”
„Huvitav s-saareke,” sõnas Erast Petrovitš venitamisi. „Kuulge, aga kuidas oleks, kui vetesügavuste kündmise asemel katsun ka mina õnne, lasen end tööle värvata? Kranki pilte olen ma näinud, tundemärgid meelde jätnud. Vaatan, kas ta on seal või ei. Ühtlasi otsin teie kadunud kolmandat. Teil leidub ju mõni pilt temast?”
„Jah, mul on kaasas Finchi töötõend. Näete. Siin ei paista, kuid juuksed on tumeruuged. Ja eriline tundemärk: tähekujuline arm parema silma all.”
„Kuulijälg. Imelik, et ta ellu jäi,” täheldas Fandorin päevapilti silmitsedes.
„Jah, Finch sai raskelt haavata, kuid täitis ülesande.”
„Mis ülesanne see oli?”
Inspektor sikutas oma vuntsi.
„…Väga ohtliku jõugu kinnivõtmine.”
„Millise nimelt?” küsis Erast Petrovitš huviga, teades Inglismaa kõiki tõsisemaid jõukusid.
„Ärme kaldume teemast kõrvale.” Thornton köhatas rangelt. „Võtke teadmiseks, et Finch on üks meie paremaid väliagente. Selle mehega ei saa õnnetust juhtuda. Ja mitte kellelgi pole veel õnnestunud teda ootamatult tabada. Ta suudab tungida ükskõik kuhu ja tuleb alati tagasi. Isegi kui Finch on kadunud, siis teie ei peaks ammugi analoogset teed mööda minema. Tehke seda, milles me kokku leppisime. Teie submariini transportimine läks kuningakojale maksma kenakese summa.”
Fandorin kehitas õlgu ega kostnud midagi. Talle ei meeldinud väljend „teie ei peaks ammugi”, kuid peremehe sõna maksab. Ise teab. Pealegi oli inspektor hakanud kuidagi liiga sagedasti vuntsiotsa näppima.
„…Seda enam, et vaevalt te Kranki saarel kohtate,” jätkas inspektor. „Mu agendid jõudsid Saint Constantinuse asukaid lähemalt kaeda. Professorit ei näinud nad mitte kuskil. Kui ta ka on seal, siis peidab end. Võimalik, et töötab kontserni laboratooriumis ega pista ninagi toast välja.”
„Rääkige mulle Oceania kontsernist lähemalt,” palus Erast Petrovitš, kellel oli sõna „laboratoorium” peale hakanud kujunema oma versioon, mis suudaks lahendada kõik need mõistatused ja ütlematajätmised.
„Olge lahke. See on transnatsionaalne aktsiaselts, mis on maailmamere rikkuste tehnoloogilise kasutamise vallas monopolist või vähemalt vaieldamatu liider. Traditsioonilistest meretööndusaladest tegelevad nad vist ainult pärlipüügiga ning tarnivad turgudele kõige kõrgema kvaliteediga kive. Kala- ega vaalapüügiga nad ei tegele, kuid omavad Ameerikas mitut suurt kalakonservitehast. Peamise tulu saab kontsern hoopis täiesti uuest tööstusharust: toodab mereproduktide baasil valmistatavat parfümeeriat, kosmeetikat ja ravimeid. Selles osas ei ole Oceanial konkurente. Kasumi- ja dividendiandmeid ei avaldata, sest kontserni aktsiaid ei ole vabamüügis ammu olnud, kuid meie teada käib jutt vähemalt kaheksakohalistest summadest. Naelsterlingites!” lisas Thornton tähendusrikkalt ja tõstis sõrme üles rõhutamaks, et jutt ei käi mingitest haledatest dollaritest või, jumal hoidku, frankidest.
Seejärel süvenes ta kontserni geograafilise ja organisatoorse struktuuri detailidesse: millistes riikides on sel filiaalid, millistes linnades on esindused, kui omapäraselt juhitakse Oceaniat keeruka harujuhatuste ja ekspertkomisjonide süsteemi kaudu.
Selle pooleteise kuuga, mis olid möödunud hetkest, mil Fandorin Saint Constantinuse saarest esimest korda kuulis, oli ta loomulikult asja omal käel uurinud ja teadis seda kõike väga hästi. Teda ei huvitanud mitte see, mida inspektor räägib, vaid see, millest rääkimata jätab.
Tundub, et pilt sai selgeks.
„Teate mis, Thornton,” ütles Erast Petrovitš, kui britt oli lõpetanud. „Olete mulle küllalt kärbseid pähe ajanud. Te kas räägite mulle kõigest avameelselt, v-valetamata, või ma lähen Arubale tagasi. Mind oma eesmärkide suhtes eksitades rikkusite te meie kokkuleppe tingimusi.”
Inspektor vaikis, pilgutades nõutult heledaid ripsmeid. Ilmselt ei osanud ta oodata, et asi säärase pöörde võtab.
„Kas siis söör Vincent ei selgitanud, et teil ei õnnestu mind pimesi ära kasutada? Või pole ka tema, Briti k-kriminaalpolitsei ülem, teie ettevõtmistesse pühendatud?”
Jälle ei tulnud mingit vastust. Thorntoni reageerimiskiirus jättis soovida.
„Hüva,” ohkas Fandorin. „Võite vaikida. Mulle on niigi kõik selge. Te ei tööta söör Vincenti juures. Kriminaalpolitsei inspektorid ei kasuta kallite rätsepate teenuseid ega kõnele nagu Etoni