Mõne päeva möödudes näitas Pete Bull oma pneumofoori – aparaati, mis oli mõeldud veekeskkonnas hingamiseks. Kontseptsioon ei olnud iseenesest originaalne. Insener oli võtnud Rouquayrol-Denayrouze´i seadme, mis kujutas endast suruõhureservuaari ja kummitoruga hingamismaski, kuid mõtles välja hulga pisemaid täiustusi. Asendas ebamugava, liigutusi kammitseva ballooni metallvööga ning kohandas konstruktsiooni sukeldujate individuaalsete iseärasustega. Nii Fandorin kui ka tema jaapanlane valdasid aeglase hingamise kunsti, mis võimaldas piirduda kõigest ühe hingetõmbega minutis. See lubas muuta pneumofoori kompaktseks, neljakümne hingetõmbe varuga. Tavalisel inimesel jätkuks ainult väga lühikeseks sukeldumiseks. Ent jaapanlane pidas vaevata vastu tervelt pool tundi, Erast Petrovitšile aga piisas õhust neljakümneks või koguni viiekümneks minutiks.
Või, ütleme, umbsuse probleem. Sukeldumisel surus vesi õhu ballastitsisternidest submariini sisemusse, mistõttu tõusis rõhk. Sees läks väga palavaks ja umbseks. Fandorin küsis, kas ei saaks teha nii, et submariinis säiliks normaalne atmosfäär. Olge lahked: Bull leiutas viisi, kuidas liigset õhku voolikutega parda taha juhtida. Nüüd ei pea meeskonnaliikmed enam higist nõretama.
Aga päris hiljutine uuendus? Põhja laskudes mütsatas alus äärmiselt ebameeldivalt kõhuli ja see oli alles pool häda. Paraku enamikul juhtudel vajus ta pinnasesse nii tihedasti, et võimatu oli välja ronida, sest tuukriruumi luuk paiknes allpool. „Kas tõesti tuleb tellida uus kere, väljapääsuga küljel?” kurtis Erast Petrovitš. „Või kannatame edasi, kõlkudes ankru otsas?”
Mister Bull lahendas kitsikuse lihtsalt ja geniaalselt: kinnitas Sidrun-2 põhja külge kolm kautšukist ratast nagu laste jalgrattal. Esiteks need pehmendasid lööki; teiseks jätsid piisavalt ruumi tuukri väljumiseks ja sisenemiseks; kolmandaks võis nendega vabalt edasi veereda, kui põhi oli enam-vähem tasane.
Vaat millise suurepärase tehnilise abiga oli karma Fandorinit premeerinud. Kas siis kaunile roosile saab ette heita seda, et tal on teravad okkad?
Allveepaat Sidrun-2 oli üheksakümne protsendi ulatuses Pete Bulli ning ainult kümne protsendi jagu Fandorini enese looming. Masa panus piirdus sellega, et ta mõtles välja vapi, joonistas selle veekindla värviga teraskilbile ja kinnitas lipuvarda oma vaimusünnitisega aluse saba külge. Vapp oli tulvil sügavat sümboolikat: terav nool (isand, kes on suunatud talle vajalikule Sihile) ja pingule tõmmatud vibu (ustav vasall, kes aitab isandat tema Teekonnal); vibu oli sama prunnakas ja lühike nagu Masa ise. Vapi teine mõte seisnes selles, et Pete Bullile polnud selles heraldikas kohta ette nähtud.
Oma tsitruselise nime sai submariin selle eest, et meenutas silueti poolest kangesti pikergust sidrunit (tõsi küll, silindrilise muhu ehk torniga ülaosas), number aga tähistas teist modifikatsiooni, mis osutus tänu mister Bulli panusele esimesest hulga edukamaks. Nüüd oli laev omandanud kahekordse kere erilisest ülitugevast, kuid ikkagi kergest alumiiniumist, nii et veeväljasurve ei ületanud viit tonni. Veealuse käigu kiirus kasvas pretsedenditult suureks – kaheksa sõlmeni, maksimaalne sukeldumissügavus oli 60 meetrit. Ühe mootori asemel oli kaks: diisel ja elektriline. Sidrun-2 oli ilma mingi kahtluseta maailma parim allveepaat.
Ettevõtmine, millesse Fandorin suhtus juhindudes iidsest jaapani põhimõttest, et sihi poole liikumine on olulisem kui selle saavutamine, hakkas nüüd paistma teostatavana.
Poolteist aastat tagasi, olles Mehhikos ja sorides endise Uus-Hispaania asekuningriigi arhiivides lootuses leida mingeid andmeid asteegi preestrite hüpnotiseerimiskunstist, komistas Erast Petrovitš Española kuberneri aruande otsa, kus anti teada galioon San Felipe hukust, torm oli selle viinud vaenulikesse Hollandi vetesse.
1708. aasta veebruaris läks kahtkümmend tonni kullakange vedanud laev põhja mõne miili kaugusel Aruba saarest süüdsüüd-vesti suunal, võrdlemisi madalal. Luurekuunari kapten leidis hukukoha üles ja isegi nägi vee all terveks jäänud grootmasti tippu. Tähendab, galioon lebab põhjas kõigest kolmekümne või neljakümne meetri sügavusel. Kuid kaheksateistkümnenda sajandi tuukritele jäi see sügavus kättesaamatuks. Täpsus, millega ettekandes olid ära toodud uppunud aluse koordinaadid, ärgitas Erast Petrovitšit mõningaid arvutusi tegema. Selgus, et galiooni tuli otsida sektorist, mille pindala oli kõigest kaks ruutmiili.
Ja nõnda tekkis Fandorinil, kes elas parajasti küllaltki muretut elu, kus lühikesed aktiivsusepuhangud asendusid pikkade tegevusetuseperioodidega, suurepärane unistus.
Vaba inimest, kel polnud ei kohustusi, perekonda, püsivat tegevust ega isamaad, ei ahvatlenud mitte niivõrd mõte rikkusest (ehkki see ka, sest rikkus, kui sellesse õigesti suhtuda, annab rohkem vabadust), kuivõrd ruttamatu, lõpmata pika otsimise idee kui selline. Kui peaks tekkima mõni huvitav detektiivitöö, saab otsingud katkestada. Galioon on põhjas lebanud kakssada aastat, võib veel natuke oodata.
Aga peale selle olid Fandorinit ammusest ajast peale, juba gümnaasiumist saadik, mil ta luges äsja ilmunud Jules Verne´i romaane kapten Nemost, intrigeerinud veealuse maailma saladused. Tänu Massachusettsi tehnoloogiainstituudi inseneri- ja mehaanikateaduskonnas saadud teadmistele ja kaasasündinud enesekindlusele ei kahelnud Fandorin, et ta suudab valmis ehitada kui mitte Nautiluse, siis igatahes säärase aparaadi, millega saab mitmekümne meetri sügavusel uuringuid teostada.
Esimene Sidrun oli kohmakas, püsimatu ja eluohtlik väikesele meeskonnale, mis algul koosnes kahest inimesest – Erast Petrovitšist endast ja tema sõbrast Masast, kellele muide meeldis ennast rohkem vasalliks kutsuda. Päris töö läks lahti alles siis, kui sai valmis Sidrun-2.
Otsimistsoon jagati viiesajaks poolehektariseks ruuduks. Rohkem ühe päevaga läbi vaadata ei õnnestunud. Laev oli kahe sajandiga muidugi muda- ja vetikakihiga kattunud või siis sootuks riffidesse kasvanud. Tuukritel tuli vaata et iga meetrit hoolega uurida ja koguni läbi kombata. Seejuures ei sukeldutud kaugeltki mitte iga päev. Kord polnud vee läbipaistvus piisav, kord segasid ilmastikutingimused, kord tuli varustust parandada või siis nõudis Pete Bull vaheaega, et täiustada mõnda konstruktsiooni elementi. Pisut vähem kui aastaga õnnestus läbi vaadata kõigest viiskümmend seitse ruutu.
Aga Fandorinil polnudki kuskile kiiret. Niisugune elu sobis talle ideaalselt. Püstitatud eesmärk peab särama nagu kakskümmend tonni Hispaania kulda, kuid olema seejuures väga kauge ja mitte end kätte andma. Kas ookeani vira on vähem kaunis kui kullakangide hiilgus? Kas iga päev pole mitte täidetud sisuka tööga, raskuste ületamise ja lootusega? Sedasi võiks sellel imelikul saarel aastast aastasse elada. Õhtuti juua rummi ananassimahlaga, suitsetada oivalisi Havanna sigareid, mõtiskleda huvipakkuvatest asjadest, vaielda Masaga õilsa inimese käitumise peensuste ja muu tühja-tähja üle.
Erast Petrovitš pelgas vaid üht: et tänu oma kurnavale heale vedamisele leiab ta galiooni üles hulga varem, kui tahaks. Kuid mis parata? Karmaga juba ei vaidle.
Siseneti tänaseks ette nähtud ruutu. Fandorin lasi ankrud välja, need lohisesid natuke maad mööda põhja, kuni haakusid. Paat võpatas, tardus paigale.
Tõmmata peliga allapoole.
Kerge hüpe vetruvatel ratastel. Õgveneti peaaegu ideaalselt. Valmis.
„Masa, mine!”
Õhk õõtsatas õrnalt – jaapanlane avas tuukriruumi hermeetilise ukse. Klõps – pani jälle kinni. Minutit viis kulus selleks, et tuukriruumis rõhku pardatagusega ühtlustada (Fandorin jälgis manomeetri järgi).
Submariin jõnksatas – Masa hüppas luugist välja. Natuke hiljem ilmus ta teisele poole illuminaatorit, sooritas rituaalse kummarduse, mis polnud vees sugugi lihtne, tegi silma, lasi välja ilusa joa hõbedasi mullikesi. Heitis end nii pikk kui lai vetikate kohale, hakkas pikkamööda ujuma, meenutades ovaalset valgevatsalist kerakala. Erinevalt Fandorinist ei kasutanud jaapanlane kunagi tuukriülikonda. Masa oli Aruba rahuliku elu ja merelise köögi peal end paksuks söönud ja veel ümaramaks läinud. Tema vee all ei külmetanud.
Aeg-ajalt