Planeet Vesi. Boriss Akunin

teadlane ja salajane dokumentatsioon, mis ta ära varastas. Seda neljandaks… Pidage,” sõnas Erast Petrovitš järsult, nähes, et Thornton haarab taas vuntsist. „Te kavatsete jälle valetada. Jumala pärast, tehke läbi füsiognoomikakursus, see kulub teile teie ametis marjaks ära. Saate vähemalt teada, et vuntsi näppimine viitab salalikkusele ja soovile vestluskaaslast petta. Aga punkte on mul veel palju.”

      Inglane tõmbas käe tagasi ja läks näost tumepunaseks.

      „Viies punkt on selline. Te jälitasite Kranki, et teha kindlaks, kellele nimelt kavatseb ta oma saladused üle anda. Ning kui teadlane end keset merd ära uputas, ajas see teid täielikku t-tardumusse. Ent peagi saite te teada saadetud panderollist ning hakkasite tundma huvi algul Tenerife ning seejärel Saint Constantinuse saare ja Oceania kontserni vastu. Seda kuuendaks. Teis tekkis kahtlus, et oletatav enesetapp oli plaanitud lavastus, professori teie jälgimise alt eemaldamise operatsioon. Seda seitsmendaks. Ning ma tean, kes selle operatsiooni kavandas…”

      „Tõesti?” küsis Thornton, vaadates vestluskaaslast sellise näoga, nagu näeks teda esimest korda. „Ma kuulan. Huvitav.”

      „Ei ole selles midagi eriti huvitavat. Kõik on v-vägagi etteaimatav. Kontsernist rääkides jätsite te ütlemata, et aktsiaselts loodi algselt Saksa pangafirma Suess rahadega. Suess pole päris tavaline finantskorporatsioon. Ta on aastaid olnud seotud Preisi, nüüd ühendatud Saksamaa valitsusega. Näiteks leidis veidi aega enne 1870. aasta sõda aset skandaal: Berliini ja Pariisi vaheliste pingete harjal selgus järsku, et üks Napoleon III nõbudest on Suessidega tihedalt seotud ja reedab neile tõenäoliselt sõjasaladusi. Prints kas kihutati Prantsusmaalt minema või põgenes ta ise, kuid sestpeale polnud Suessi tõeline pale enam saladus. Te vältisite Oceania kontserni Saksa päritolu nii püüdlikult, et kinnitasite lõplikult mu oletusi. Saksamaa püüab vaidlustada Briti ülevõimu merel ja kasvatab hoogsas tempos oma sõjalaevastikku. Sakslased on eraettevõtte sildi all soetanud Atlandi ookeani strateegilises punktis asuva saare ja rajanud sinna salajase b-baasi. Meelitasid teilt üle Kranki, kes tegeleb mingisuguste tähtsate väljatöötlustega, ja toimetasid ta Saint Constantinusele. Mingeid tapetud tüdrukuid nagu ka Liiliamõrtsukat ei ole tõenäoliselt olemas. Te mõtlesite selle loo välja – tunnistan, et väga osavasti, – et mind nõusse saada. Sellele ideele viis teid aga tuberkuloosihaigete laste sanatooriumi reklaam. Teil pole tõesti mu detektiivikogemust tarvis. Teil on vaja välja uurida, millega sakslased Saint Constantinuse saare lähedastel leetseljakutel tegelevad. See oli deduktsioon. Nüüd aga asun resümee kallale. See tuleb lühike.”

      Asetanud käed rinnale risti, kahistas Erast Petrovitš (ta rääkis alati vaikselt, kui oli vihane):

      „Klaarige ise oma sõjasaladusi. Mina olen Vene alam ja minu jaoks pole vahet, kas teie või sakslased. Me sõidame ära. Hollandi kuninganna antud litsentsi jätan ma endale tasuks mulle tekitatud t-tüli eest.”

      Vaneminspektor – või kes ta seal päriselt oli – kargas suures erutuses toolilt püsti.

      „Oodake! Laske mul selgitada… Söör Vincent hoiatas, et teiega tuleb tegutseda avalikult. Minu süü, ei võtnud kuulda… Kuid tema käis peale, et ma võtaksin selleks puhuks kaasa veel ühe kirja. Kinni pitseeritud. Ma isegi ei tea, mis seal sisaldub…”

      Tuulanud läbi oma Savile Row´ pintsaku mahukad taskud, tõi Thornton lagedale ümbriku, millel oli täpselt samasugune monogramm nagu esimesel soovituskirjal. Ja ka käekiri oli sama, ainult tekst oli pikem ja lohakamalt kirjutatud – mõnes kohas oli sulg tinti pritsinud.

      „Kallis mister Fandorin, kui Te loete seda kirja, siis pole mister Thorntoni argumendid teile järelikult mõjunud või siis võttis ta Teiega vale tooni. Ma tahan pöörduda Teie kui sellise inimese poole, kelle jaoks pole võitlus Kurjaga tühipaljas sõnakõlks. Ma ei tea, milles konkreetselt seisneb professor Kranki ja tema saladuste väärtuslikkus mister Thorntoni ja tema ülemuste jaoks, ning tõttöelda huvitab see mind vähem, kui Impeeriumi alamale ja ametiisikule kohane oleks. Kuid ma nägin surnud tüdrukuid, kellest oli kogu nende lapseveri piiskhaaval välja voolanud. Need valged näod tulevad mu unedesse pea iga öö. Ja ma ei leia rahu senikaua, kuni mõrtsukas on saanud oma kuritööde väärilise karistuse.