„Einoh, kuidas see teile meeldib?” ütles mister Bull sisesideliinil, minnes üle vene keelele.
Ta oli skemaatiline inimene: Venemaast rääkis vene keeles.
„Kas lugesite Reutersi agentuuri teadet? Nad kupatasid erru Witte, kes oli nende hullumajas ainus natukenegi süüdiv minister! Mu vanaema tavatses öelda: ära sega lollil nööri seebitamast, las ta poob end.”
Vene keeles kõneles ta samasuguse juudiliku laulvusega nagu ka inglise keeles. Mis nime oli see mees kandnud kodumaal, enne seda, kui temast sai Pete Bull, see jäigi Fandorinil välja selgitamata. Mister Bull oli hakanud ameeriklaseks igaveseks ja pöördumatult. Oma varasemast asukohamaast rääkis ta eranditult halvustaval toonil, nimetades seda „lollide maaks”, „Rassejaks” või öeldes lihtsalt „neil seal”. Polnud mingit mõtet märkusi teha – insener läks nende peale veel sapisemaks.
„Neil seal on võimule tulnud varaste jõuk, Bezobrazovi klikk,” jätkas Bull rahulolevalt. „Ma ütlesin teile: see õnnetu riik veereb põrgusse, aga teie vaidlesite vastu. Hukule määratud tõprakari, keda juhivad sead – vaat mis on see teie Rasseja.”
Erast Petrovitš oli tuhat korda enesele tõotanud, et ei lase inseneril ennast poliitilistesse vaidlustesse kiskuda, kuid ei pidanud siiski vastu.
„Huvitav, kui Venemaa on teile ebameeldiv ja ebahuvitav, miks te siis nii pingsalt jälgite kõike, mis seal t-toimub?”
Hammustas keelde, kuid oli juba hilja.
Telefon vakatas, ent seevastu kostis lõginat, kolinat. Alla viiv luuk paiskus lahti, torni ilmus Bulli pea. Ülespoole keeratud nägu – kondine, raamistatud musta pootsmanihabemega, rohelisi prilliklaase kurjakuulutavalt välgutav (insener kannatas glaukoomi all) – liikus sõjakas tikis.
„Sest ma tunnen oma Ameerika kodakondsusest iga päev rõõmu! Loen sellest, mis teie armetus riigis sünnib, ja tänan jumalat, kellesse ma ei usu! Aga teie, Fandorin, olete lihtsalt rumal, et pole seniajani passi vahetanud! Kinnitan teile, kahe või kolme aasta pärast ei ole mingisugust Venemaad olemaski! Kukub kokku nii mis paugub! Ja paras! Ei mina teda taga nuta!”
„Vale puha,” vastas Erast Petrovitš julma muigega. Ta teadis, kuidas Venemaa laimajale vastu nina anda. „Plärtsute niisama. Nagu olite, nii ka jääte venelaseks. Kes jooksis telegraafi? Seep see ongi.”
„Teie japs on vastik nuhk,” kraaksatas mister Bull seepeale ja tõmbus tagasi, lüües luugi kolaki kinni.
See lugu, millega Fandorin russofoobi suskas, leidis aset kuu aja eest. Masa oli tollal haaratud hüpoteesist, et vihatud insener üksnes teeskleb Vene impeeriumi vaenlast, tegelikult aga teenib ohrankas ja on pandud isanda järele nuhkima. Kord ilmus jaapanlane ärevana ja teatas: „Lurjus reetis ennast! Ta läks just salaja telegraafi ja võttis luugi juurde sappa. Minnes piilus kogu aeg üle õla! Isand, me tabame ta teolt! Lähme ruttu!”
Põnevile aetud Fandorin järgnes teenrile. Ja tõesti: vargsi ringi vaadates ulatas Bull telegrafistile mingisuguse depeši. See pidi minema Peterburi.
Erast Petrovitš kortsutas üllatunult kulmu.
Lühike vestlus telegrafistiga, mida toetas kümnekuldnane kullast Wilhelmina, andis üllatava tulemuse. Selgus, et mister Bull teeb regulaarselt Venemaale rahaülekandeid. Kord Kišinjovi pogrommi ohvritele, kord Harkovi kubermangus nälgivate talupoegade toetuskomisjonile, kord vaeslaste hoolekande seltsile.
Liistule tõmmatud insener vihastas hullupööra, rääkis kokku kohutavaid jõledusi ja teatas, et katkestab lepingu, sõidab kohemaid minema. Tuli teda pikalt keelitada ja lubada, et telegraafi-intsidenti ei mainita enam kunagi. Kuid mõnikord ei keelanud Erast Petrovitš siiski enesele lõbu seda lubadust murda. Sest öeldud on: „Õilis mees peab järgima mõõdukust kõiges, kaasa arvatud karmuses oma lõbude suhtes”.
Illuminaatorisse ilmus jälle Masa. Raputas pead, ajas silmad kahetsevalt pungi. Ei midagi.
„Lähen ujun n-natuke,” ütles Fadorin telefonisse inglise keeles, andes mõista, et intsident on ammendatud. „Minge torni ja jälgige diferenti, muidu hoovus nügib meid…”
Päev teeskles kuni õhtuni välja, et on täiesti tavaline, täpipealt samasugune nagu kõik teised Aruba päevad.
Järgides väljakujunenud rituaali, lamaskles Fandorin loojangu eel üürimaja väikesel valgel terrassil lamamistoolis ja ootas päikese loojumist, et võiks juua esimese pokaali kohalikku punši De Ruyterit. Põhimõtted ei lasknud Erast Petrovitšil tarvitada alkoholi päikese paistel. Muidu jood veel end siinses paradiisis põhja nagu paljud teised ekspatriandid.
Suurest maailmast, kus sünnivad mastaapsed kuritööd, põrkuvad impeeriumid, karjäärid sööstavad komeedina taevasse ja pudenevad pisikesteks sädemeteks, oli endine riiginõunik ja vabakutseline detektiiv mitte ainult tahtnud põgeneda, vaid juba ka põgenenud – töö ja puhta õndsuse kaugesse rahusadamasse.
Maailm on paha, rumal ja inetu. Üks inimene ei suuda omal jõul tema puudusi parandada. Kas sel juhul poleks siis mõttekam asuda korrigeerima omaenese kõverusi ja puudusi? Hingelise rahu peamine saladus peitus selles, et mitte jälgida uudiseid, mitte lugeda lehti ja lülitada kuulmiselundid välja kohe, kui see pagana Bull hakkab Venemaast rääkima.
Witte on erru saadetud? Soosingus on riigisekretär Bezobrazov, kes pooldab sõda Jaapaniga? Ai, kui pahasti…
Stopp, ütles endale Fandorin. See ei puutu enam minusse. Mina elan Arubal, mida nimetatakse õigustatult „õnnelikuks saareks”. Ning haaras pokaali enne kindlaksmääratud aega.
Erast Petrovitš mitte ainult ei olnud kiindunud Arubasse, tillukesse Hollandi kolooniasse, mis oli Väikeste Antillide ahelikus viimane saar, vaid pidas seda Maa tulevase korralduse arhetüübiks ajal, mil planeedil saavad otsa ressursid, mis lubavad inimkonnal parasiteerida pinnase viljakuse ja maavarade arvel, ning inimestel tuleb lõpuks aru pähe võtta – või välja surra. Ei saa ju igavesti mustmullapõlde ja kaitsetuid metsi narrida, arutult naftat pumbata, kulutada miljonite aastatega kogunenud sütt.
Erinevalt teistest Kariibi saartest ei olnud Arubal mitte midagi. Üldse. Ei toormevarusid ega isegi mitte normaalset taimkatet. Maa oli peaaegu veetu ning igal pool kasvasid üksnes karmid ogalised taimed. Vett toodi mandrilt. Seetõttu oli kohalik elanikkond sunnitud palju ja ränkraskelt vaeva nägema. Mitte midagi ei tulnud tasuta kätte. Siin hoiti ja hinnati iga metallitükki või lauajuppi. Kui ehitati, siis vastupidavalt ja korralikult. Kui kulutati, siis säästlikult. Istutavad puu spetsiaalselt toodud pinnasesse – hoiavad, kastavad, tohterdavad. Niisugune suhtumine töösse, ressurssidesse eristas arubalasi tuntavalt ümberkaudsete muretute saarte asukatest. Nad olid jõukamad, tasakaalukamad ja kuidagi – kõige täpsem sõna oleks – täiskasvanumad.
Samuti meeldis Fandorinile see, mismoodi selle troopilise Hollandi elanikud välja nägid: sihvakad ja pikka kasvu, tõmmud ja tumedapäised, kuid siniste ja roheliste silmadega. Arvatavasti saab selline olema kogu planeedi elanikkond mõne sajandi pärast, kui kõik rassid on segunenud.
Arubalased olid indiaanlaste-aravakkide, hispaanlaste, hollandlaste ja mustanahaliste orjade järeltulijad. Viimasel ajal rikastas Masa seda valjusti podisevat segu aktiivselt aasia verega.
Jaapanlane oli siinsetest naistest, vabades oma tunnetes ja käitumises, vaimustuses. Teda ennast peeti eksootiliseks iluduseks. Erast Petrovitši taolisi kõhetuid siniste silmadega brünette oli Arubal jalaga segada, seevastu pilusilmne kerataoline jupats oli kogu Oranjestadi linna peale ainuke eksemplar.
Nii ka nüüd, loojangutunnil, hulkus Masa kusagil armuasjus, Fandorin aga istus üksinduses, tõstnud jalad nikerdatud käsipuule, ja jõi vähehaaval kanget De Ruyterit. Vaatas esplanaadil jalutlevaid naisi, kes olid üks kaunim kui teine, ning unistas tollest õndsast vanusest, mil liha hääl jääb vakka ning lõpetab tõeliselt tähtsate mõtete ja tegemiste juurest eemale kiskumise. Tõenäoliselt tuleb tal kannatada veel aastakest kümme-viisteist.
Erast Petrovitš oli