SÕLMITUS
Marseille´ist Buenos Airesesse teel olev ookeaniaurik Universe oli möödumas Kanaari saartest. Käes oli reisi kolmas päev, mil elevus ja vaimustus, mis kaasnevad iga mereretke algusega, hakkavad tasapisi asenduma igavusega. Reisijad olid vaateid juba tülgastuseni nautinud, tutvunud lihtsakoeliste laevalõbustustega, vestelnud reisikaaslastega ja jõudnud neis pettuda, ees aga oli veel kaks nädalat monotoonset liikumist tühjadel veteväljadel.
Pariisi žurnaali Essentiel reporter, kelle toimetus oli komandeerinud tegema olukirjelduste sarja Argentina hõbedakaevandustest ja kes kavatses kirjutada sellise raamatu, mis vapustab maailma (see oli väga noor reporter), oli täitmas iseendale antud lubadust: pigistada iga päev välja vähemalt viis lehekülge teksti. Ta istus lamamistoolis, jalg üle põlve, ja kribis püüdlikult pliiatsiga – registreeris eile aurikul tehtud ekskursiooni muljeid.
Laev kangastus ajakirjanikule issanda maailma minimudelina.
Kõige all paiknes pilkude eest varjatud allilm. Õhk oli seal tolmust must ning katlakütjad, mustad kui kuradid, loopisid mustade labidatega musta sütt põrguahjude lõõmavatesse suudesse.
Kõrgemal pool asus trümm, Universe´i patune ja rüve pugu, kus kuussada ümberasunikku Ida- ja Lõuna-Euroopast kügelesid oma haleda viiekümne frangi eest nina pealt pimedates vaheruumides pead-jalad koos, kesk kuivama riputatud titelappe, armetu varanatukesega kompsusid ja pütte-potte, mida neil oli miskipärast tarvis maailma teise otsa vedada. Nagu loodus on ette näinud, levitas kõht paha haisu ja häälitses ebameeldivalt: seal röökisid tited, keegi lõugas joobnult laulda, keegi sajatas kiunuvalt.
Üleval elutses tsiviliseeritud seltskond. Teise klassi tekil oli kõik tagasihoidlik, kuid kombekas, esimese klassi tekil ilus ja isegi luksuslik, ning otse taeva alla tõstetud jalutustekk, kus ajakirjanik oma märkmete kallal töötas, meenutas suisa paradiisi. Noormees kõrvutas valgetes suverõivastes „puhtaid” reisijaid sarkastiliselt päästetud hingedega, ning kandikutega (karastavad joogid, kohv, jäätis) sujuvalt liuglevaid stjuuardeid seeravitega, kes kostitavad vagamehi nektari ja ambroosiaga.
Lugenud selle grafomaania üle, ohkas korrespondent nukralt, rebis lehed välja, kägardas kokku.
Kõik see on juba olnud. Teised autorid on sada korda võrrelnud inimühiskonda laevaga, katlakütjaid põrguteenritega, trümmi vatsaga ja nõnda edasi. Käes on reisi kolmas päev, aga mõtteid pole mitte mingisuguseid, kirjutada pole mitte kui millestki. Kuid tõotus on tõotus: viis lehekülge olgu olla.
Ajakirjanik ajas end püsti, kõmpis ahtrisse, kus reisijate abi jutustas midagi säbarikku kogunenud ja end päikese eest siidist sirmidega kaitsvatele daamidele. Vahest pajatab professionaalne jutumees midagi ülestähendamiseks sobilikku?
„Me asume väikese saare Saint Constantinuse traaversil,” rääkis smokingis ja meremehe vormimütsis elegantne härra, osutades hallile koonusele, mis mõni miil lõuna pool veest välja vahtis. „See on iidne vulkaan, tolle Tenerife kolossi, millest me täna hommikul möödusime, vaene sugulane. Selle pisikese kõrgus, mesdames, on peaaegu kümme korda väiksem – kõigest nelisada viiskümmend meetrit, kuid erinevalt hiiglasest tema natuke popsutab. Kui te vaatate terasemalt, siis näete, et mäe kohal hõljub suitsuvina.”
Daamid vaatasid terasemalt. Ka korrespondent tõstis rinnal rippuva binokli silmade juurde. Õhk Saint Constantinuse kohal veikles kergelt otsekui miraaž palaval päeval.
„Vulkaani peeti pikka aega igaveseks kustunuks, kuid hiljuti hakkas ta jälle elumärke ilmutama. Oceania kontserni teadlased laskusid lõõri ja konstateerisid magma aktiveerumist, ent nende hinnangul on purse lähima viiesaja aasta jooksul vähetõenäoline, seega vaevalt saab keegi meist seda maalilist vaatepilti nautida – kui, siis ehk mademoiselle Sofie.”
Jutustaja paitas nukku süles hoidva väikese tüdruku pead. Daamid naersid meeleldi armsa nalja peale. Reisijate abi oli selles laevas just selline, nagu peab: kõlavahäälne, meeldiva välimuse ja väikese kehalise puudega – lonkas ühte jalga. Mehed ei olnud sandi pärast naiste peale armukadedad, daamidel oli vaesekesest kahju.
Korrespondent haigutas, laskis binokli natuke allapoole. Mägi oli igav, hall. Selle jalamil valendasid mingisugused ehitised.
„Kontsern Oceania?” kordas tillukeste plaatinavalgete lokkidega matroon. „Ega ometi see, mis toodab mu koldkreemi?”
„Täpselt nii, paruness.” Tiitlit (Madame la baronne) hääldas abi õrnalt, mõnuga. „Saint Constantinus kuulub tollelesamale Oceania kontsernile, mille toodangut te leiate kõikidest soliidsetest parfümeeriakauplustest. Essentse nende võlukreemide, losjoonide ja salvide jaoks valmistatakse siin, vetikatest ja molluskitest. Peale selle teenib Oceania priskelt mereproduktidest valmistatavate ravimite pealt. See on farmakoloogias uus, vägagi perspektiivikas suund. Ent kontsernile tuleb au anda. Selle omanikud ei mõtle ainult kasumi peale. Olete võib-olla näinud ajalehtedes nende reklaami sanatooriumist, kus ravitakse tuberkuloosihaigeid lapsi? See asub Saint Constantinusel. Tervistav kliima, termaalallikad ja merebioloogiapõhised tervendavad protseduurid teevad imesid. Seejuures pakutakse vaestele lapsukestele ravi tasuta, puhtakujulise heategevuse korras.”
Ka sanatoorium ei äratanud ajakirjanikus huvi. Tiisikushaigete laste teemast oli juba sentimentalismi ajal kõik võimalik välja pigistatud, niisamuti oli heategevus ammuilma moest läinud – kodanlik pettekujutelm ja banaalsus.
Kuid paruness oli selles osas teist meelt:
„Oo, ma tean Mereparadiisi sanatooriumi kohta nii mõndagi! Kas ma ei rääkinud, et kuulun Üleriigilise Heategevusühingu juhatusse? Ma olen lausa kohustatud sääraste algatustega kursis olema. Seda see saare nimi tunduski mulle kuidagi tuttavlik. Ühel meie juhatuse viimastest istungitest…”
Kuid tal ei õnnestunud oma filantroopilisest tegevusest abile ega ümbritsevatele daamidele pajatada, sest korraga läks tekil kärarikkaks.
„Ma justkui ütlesin selge sõnaga: valged liiliad, val-ged!” kiunus keegi tugeva švaabi aktsendiga hüsteeriliselt. „Aga mida teie mulle sokutasite?! Mis asi see on, küsin ma teilt?!”
Korrespondent veel ei teadnud, et ajakirjanike fortuuna võttis nõuks talle teene teha, kuid pöördus kisa peale tänulikult – ükskõik milline päeva venivat ühetasasust rikkuv divertisment oli kingitus.
Ahtritekile tormas kõhetu mehike kohevate hallide juustega, mis turritasid tema ebaproportsionaalselt suures peas igasse kaarde, muutes selle võilille sarnaseks. Habemetutt ja vuntsid olid samuti hallid, kuid mõõdukad, hoolikalt kammitud. Nägu oli roosa, nooruslik, äärmiselt erutatud.
„On need teie meelest valged?!” karjus ta reisijate abile. „Mis jõleduse te mulle kajutisse panite?!”
Tema käsi pigistas räsitud, murtud vartega kahvaturoosasid lilli.
Kõik, kes juhtusid läheduses olema, silmitsesid skandaalitsejat ühesuguse kannatajailmega. Elavnes vaid igavlenud ajakirjanik. Kuigi ei – oli veel üks inimene, kes jälgis kisakõri erilise huviga. Pikavuntsiline isand kurguni kinninööbitud liivakarva pikk-kuues astus roosade liiliate hukutaja kannul, temalt pilku pööramata.
„Jälle see hull,” ohkas üks daamidest. „Jumal küll, kuidas ta on oma stseenidega ära tüüdanud!”
„Sakslane,” kehitas teine õlgu.
Laev sõitis Prantsuse lipu all, sakslasi siin ei sallitud.
„Andke andeks, mesdames,” lausus abi kuulajatele tasakesi. „Ma pean monsieur Kranki maha rahustama.”
Ta liipas halli peaga mehele vastu, käsi südamele surutud ja kogu oma olekuga piiritut malbust väljendades.
„Härra professor, palun tuhandekordselt vabandust, kuid valged liiliad said otsa. Teile pandi kõige heledamad neist, mis triiphoones leidusid…”
„Said ot… otsa?” kogeles professor. „Te tahate öelda, et kaks nädalat, kuni Buenos Aireseni välja, hakatakse mulle kajutisse igasugu jõledusi panema?”
Ta vajus üleni kuidagi norgu, tõmbus kühmu, peitis näo kätesse. Kitsad õlad hakkasid nuuksetest vappuma.
„Ja kui näotu stseeni korraldas ta eile salongis