Kuid mõistes, et nad tegid nähtavasti midagi väga halba, kui õhukindlad väravad avatuks jätsid – võimalik, et nii avasid nad mutantidele tee alla metroosse, inimeste juurde –, jõudsid nad omavahel kokku leppida, et hoiavad keele hammaste taga ja ei räägi ühelegi täiskasvanule, kus nad olid. Kordonis ütlesid nad, et käisid kõrvaltunnelis rotte küttimas, kuid kaotasid püssi ära, ehmusid ja tulid tagasi.
Artjomile tegi kasuisa muidugi uut ja vana. Pehme koht kipitas pärast ohvitseririhma veel kaua, kuid Artjom pidas vastu nagu vangistatud partisan ja ei lobisenud sõjasaladust välja. Ka tema seltsimehed vaikisid.
Neid jäädi uskuma.
Kuid nüüd seda lugu meenutades jäi Artjom üha sagedamini mõtlema: kas see retk, ja mis peamine, nende lahti tehtud barjäär, pole mitte seotud selle rämpsuga, mis viimaste aastate jooksul nende kordoneid ründas?
Tervitades teel vastutulijaid, peatudes kord siin, kord seal, et kuulata uudiseid, suruda sõbral kätt, musitada tuttavat tüdrukut ja jutustada vanemale põlvkonnale, kuidas kasuisal läheb, jõudis Artjom viimaks koju. Seal polnud kedagi ja ta otsustas, et ei oota kasuisa ära, vaid heidab magama: kaheksatunnine vahetus võis kelle iganes jalust niita. Ta tiris saapad jalast, võttis kuue seljast ja peitis pea padja sisse. Uni ei lasknud end oodata.
Telgi eesriie tõusis üles ja vaikselt libises sisse massiivne kuju, kelle nägu polnud näha – näha oli vaid seda, kuidas sile kolp kurjakuulutavalt punases avariivalguses läikis. Kuuldus tuhm hääl: „Noh, kohtusimegi taas. Ma näen, et sinu kasuisa pole siin. Pole häda. Me saame ta kätte. Varem või hiljem. Ega ta ei pääse. Aga esialgu tuled sina minuga. Meil on, millest rääkida. Näiteks barjäärist botaanikaaias”. Artjom tundis temas ära oma hiljutise tuttava kordonist – sellesama, kes esitles end Hunterina. Too juba lähenes talle, aeglaselt, hääletult, tema nägu polnud näha – valgus langes kuidagi veidralt… Artjom tahtis appi hüüda, kuid võimas käsi, külm nagu laibal, surus ta suu kinni. Lõpuks õnnestus tal käsikaudu lambini jõuda, see põlema panna ja mehe nägu valgustada. See, mida ta nägi, võttis talt hetkeks jõu ja täitis ta õudusega: inimnäo asemel, olgugi see siis toores ja karm, seisis tema silme ees kohutav must lõust kahe suure mõttetu, ilma silmavalgeta silmaga ja pärani lõugadega… Artjom rebis end lahti, libises ja sööstis telgi väljapääsu poole. Äkki kustus ümberringi valgus ja jaamas muutus täiesti pimedaks, ainult kusagil kaugel oli näha nõrka lõkkekuma. Pikemalt mõtlemata tormas Artjom sinna, valguse poole. Vampiir kargas tema järel telgist välja, ise möirates: „Seisa! Sul ei ole kusagile joosta!” Kärgatas hirmus naer, mis läks pikkamööda üle tuttavaks kalmistu-ulgumiseks. Artjom jooksis tagasi vaatamata, kuuldes enda taga raskete saabaste müdinat, aeglast, mõõdetud, justkui teaks tema jälitaja, et tal pole vaja kiirustada; et Artjom satub talle varem või hiljem kätte…
Jooksnud lõkkeni, nägi Artjom, et selle ääres istub seljaga tema poole üks inimene. Ta hakkas appi kutsudes istujat sikutama, kuid too kukkus äkki pikali; sai selgeks, et ta on juba ammu surnud ning ta nägu oli millegipärast kaetud härmatisega. Ja Artjom tundis selles külmunud inimeses ära onu Saša, oma kasuisa…
„Hei, Artjom! Mis sa magad muudkui! Tõuse aga üles! Sa põõnad juba seitse tundi järjest… Tõuse üles, unimüts! Külalisi tarvis vastu võtta!” kuuldus Kuivetu hääl.
Artjom tõusis voodis istukile ja jäi talle juhmilt otsa vaatama.
„Oi, onu Saša… Seda et… kas sul on kõik normaalne?” päris ta silmi hõõrudes lõpuks. Suure vaevaga sai ta jagu soovist küsida, kas Kuivetu on üldse veel elus, ja sedagi üksnes sellepärast, et see fakt oli lihtsalt silmnähtav.
„Jah, nagu näed! Las käia, tõuse üles, mis sa vedeled. Ma tutvustan sulle oma sõpra,” tegi Kuivetu teatavaks.
Lähedal kostis tuttav tuhm hääl ja Artjom kattus higiga – talle meenus nähtud õudusunenägu.
„Ah te olete juba tuttavad?” imestas Kuivetu. „No, Artjom, oled sa alles kärme!”
Lõpuks puges külaline ka telki. Artjom võpatas ja surus end vastu telgiseina – see oli Hunter. Košmaar käis taas Artjomi silme eest läbi: tühjad tumedad silmad, raskete saabaste kõmin selja taga, härmatanud laip lõkke juures…
„Jah. Me saime juba tuttavaks,” pressis Artjom huulilt, ulatades vastumeelselt külalisele käe.
Hunteri käsi osutus tuliseks ja kuivaks ning Artjom veenis end tasapisi, et see oli lihtsalt uni – selles inimeses pole midagi halba ja see oli lihtsalt ettekujutus, kordonis veedetud kaheksa tunni ülesköetud hirmud tulid ta unenägudes tagasi…
„Kuule, Artjom! Tee meile üks heategu! Keeda tee jaoks vett! Oled meie teed proovinud?” pilgutas Kuivetu külalisele silma. „Uhh, kange nagu mürk!”
„Jah, olen seda proovinud,” vastas Hunter noogutades. „Hea tee. Petšatnikis tehakse samuti teed. Lake mis lake. Teil on hoopis teine asi.”
Artjom läks vee järele ja siis ühislõkke juurde, et teevesi kuumaks ajada. Telkides oli karmilt keelatud tuld teha – nii oli juba mitu jaama maha põlenud.
Teel mõtles ta Petšatniki peale – see on metroo päris teises otsas, sinna on tont teab palju astuda ja kui palju ümberminekuid, ülekäike ja jaamu tuleb selleks läbida, kus pettuse, kus lahinguga, kus tänu sidemetele… Aga see kõneleb rahulikult: „Petšatnikis tehakse samuti…” Jah, mis siin rääkida, huvitav tegelane, kuigi hirmsavõitu. Ja milline käsi – surub nagu pihtidega, ehkki Artjomgi pole nõrguke ja on alati nõus käesurumises jõudu katsuma.
Ta jõudis tulise teeveega telki tagasi. Hunter oli juba mantli seljast visanud. Selle alt tuli välja must sukeldumisülikond, mis oli tihedalt võimsa kaela ümber pingul, ja ta vägev kühmuline keha ohvitseririhmaga kinni tõmmatud sõjaväepükstes. Sukeldumisülikonna peale oli tõmmatud rohkete taskutega vest, aga kaenlaaluses kabuuris rippus tohutute mõõtmetega peitsitud püstol. Alles põhjalikumal vaatlusel mõistis Artjom, et sellel on külgekruvitud summutaja ja veel mingi seadeldis ülevalpool, nähtavasti lasersihik – „Stetškin”. Selline monstrum maksab terve varanduse. Artjom märkis kohe, et relv pole lihtne, kindla peale pole see mõeldud enesekaitseks. Ja siis tuli talle meelde, et kui Hunter end esitles, lisas ta oma nimele „Jahimees”.
„Noh, Artjom, vala külalisele teed! Istu ometi, Hunter, istu. Jutusta!” müristas Kuivetu. „Kurat teab ju, pole sind kaua näinud!”
„Endast räägin hiljem. Siin pole midagi huvitavat. Aga ma kuulsin, et teil toimuvad imelikud asjad. Mingid üleloomulikud olendid tikuvad ligi. Põhjast. Kuulasin täna pajatusi, kui vahtkonnas seisime. Mis see on?” päris Hunter omas maneeris, lühikeste, justkui raiutud fraasidega.
„Surm on see, Hunter,” vastas ootamatult süngeks muutunud Kuivetu. „Meie tulevane surm läheneb. Meie saatus roomab lähemale. Vaat mis see on.”
„Miks surm? Ma kuulsin, et te litsute neid muudkui edukalt laiaks. Nad on ju relvitud. Aga mis nad on? Kustkohast ja kes nad on? Ma pole teistes jaamades kunagi midagi sellist kuulnud. Mitte kunagi. See tähendab, et seda pole rohkem kusagil. Ma tahan teada, mis see on. Ma tunnen väga suurt ohtu. Ma tahan teada ohu suurust, tahan mõista selle päritolu. Sellepärast olengi ma siin.”
„Ja oht tuleb likvideerida, eks ole, Jahimees? Sa jääd ikka ja alati kauboiks… Kuid kas seda ohtu saab likvideerida – selles on küsimus,” muigas Kuivetu nukralt. „Vaat, milles on konks. See kõik on keerulisem, kui sulle tundub. Palju keerulisem. Need pole lihtsalt zombid, kõndivad surnud mingist filmist. Seal on kõik lihtne: laed revolvri hõbekuulidega,” – ja ta tõstis piltlikult püstoliks kokkupandud käelaba üles – „pahh-pahh ja kurjuse jõud on hävitatud. Kuid siin on midagi muud. Midagi hirmsat… Aga mind on ju raske hirmutada, Hunter, sa tead seda.”
„Paanitsed ikkagi?” küsis Hunter imestunult.
„Nende peamine relv on õudus. Rahvas peab oma positsioonidel vaevu vastu. Inimesed