„Kuid vanuse ja üldise arupuuduse tõttu nonde sündmuste ajal ning ka pika aja möödumise tõttu saate armu. Ela!” Ja et Artjomi kiiremini tardumusest välja tuua, pilgutas Hunter talle nüüd juba julgustavalt silma. „Aga arvesta, et sul pole oma naabritelt jaamas armu loota. Nii et sa andsid vabatahtlikult minu kätte võimsa relva su enese vastu. Aga nüüd kuula minu saladust…”
Ja samal ajal, kuni Artjom kahetses, et oli saladuse välja lobisenud, jätkas ta:
„Ma ei tulnud siia jaama läbi terve metroo üldsegi mitte asjata. Mina ei tagane. Oht peab saama kõrvaldatud, nagu sa oled täna nähtavasti juba mitu korda kuulnud. See peab saama ja saab eemaldatud. Ma teen seda. Sinu kasuisa kardab. Ta muutub aegamööda nende relvaks, nagu ma aru saan. Ta osutab üha vastumeelsemalt vastupanu ja püüab mind ümber veenda. Kui jutt põhjavee kohta on tõsi, siis tunneli õhkulaskmise variant jääb muidugi ära. Kuid sinu jutustus selgitas mulle nii mõndagi. Kui mustad hakkasid sisse tulema pärast teie retke, siis tulevad nad botaanikaaiast. Midagi on seal valesti – ilmselt kasvatati selles botaanikaaias midagi, kui seal säärane asi on sündinud… Ja järelikult saab neid blokeerida seal, maapinnale lähemalt. Riskimata põhjavett lahti lasta. Kuid kurat teab, mis toimub põhjapoolses tunnelis seitsmesajanda meetri taga. Seal lõpeb teie võim ära. Algab pimeduse võim – kõige levinum valitsusvorm Moskva metroo territooriumil. Ma lähen sinna. Sellest ei tohi keegi midagi teada. Kuivetule ütled, et ma küsisin sinult olukorra kohta jaamas – ja see on ka tõsi. Sina ei pea ilmselt midagi seletama: kui kõik läheb libedalt, seletan ise kellele vaja. Kuid võib juhtuda…” – ta hääl katkes Artjomile tähelepanelikult silma vaadates hetkeks – „et ma ei tule tagasi. Kas tuleb plahvatus või mitte, aga kui ma pole homme hommikuks tagasi, siis peab keegi rääkima, mis minuga juhtus, ja ütlema minu seltsimeestele, mis põrguvärk teie põhjapoolsetes tunnelites toimub. Ma nägin täna kõiki oma vanu tuttavaid selles jaamas, kaasa arvatud su kasuisa. Ja ma tunnen… ma peaaegu näen, kuidas väike kahtluse- ja õuduseuss närib kõigi aju, kes satuvad nende mõju alla. Ma ei saa usaldada ussitanud ajuga inimesi. Mul on tarvis tervet inimest, kelle mõistust need vampiirid pole veel rünnanud. Mul on sind vaja.”
„Mind? Aga kuidas mina saan teid aidata?” imestas Artjom.
„Kuula mind. Kui ma tagasi ei tule, siis sa pead iga hinna eest – iga hinna eest, kuuled?! – jõudma Polisesse, linna… Ja otsima seal üles inimese hüüdnimega Mölder. Räägid temale kogu loo ära. Ja veel üks asi. Ma annan sulle praegu ühe asja ja sinna annad selle edasi tõestusena sellest, et mina saatsin sind. Tule korraks sisse!” Võtnud sissepääsult luku eest, tõstis Hunter eesriide üles ja laskis Artjomi sisse.
Telgis oli kitsas hiiglasliku kaitsevärvi seljakoti ja põrandal seisva aukartust äratava suurusega reisikasti tõttu. Laterna valgel nägi Artjom koti sügavuses mingi süngelt helkiva soliidse relva suud, mis kuulus nähtavasti sõjaväelisele kokkupandud püstolkuulipildujale. Enne kui Hunter jõudis selle kõrvalise pilgu eest ära peita, nägi Artjom läiketa musti metallkarpe kuulipildujalintidega, mis olid tihedalt pandud ühele poole relva, samas kui teisel pool seda olid väikesed jalaväegranaadid.
Tegemata mingeid kommentaare selle arsenali kohta, avas Hunter seljakoti küljesahtli ja võttis sealt väikese metallkapsli, mis oli tehtud automaadikuuli kestast. Sellelt poolt, kus pidi asuma kuul, lõppes kapsel kinnikeeratud kaanega.
„Näe, võta. Ära mind üle kahe päeva oota. Ja ära karda. Sa kohtad igal pool inimesi, kes sind aitavad. Tee seda kindlasti! Sa tead, kui palju sinust sõltub. Ma ei pea sulle seda üle seletama, on ju nii? Kõik. Soovi mulle edu ja kao minema… Ma pean välja puhkama.”
Artjom pigistas endast vaevu välja hüvastijätusõnad, surus võimsat Hunteri käppa ja lonkis oma telgi juurde, kühmus tema peale langenud missiooni raskuse all.
3. PEATÜKK
KUI MA EI TULE TAGASI
Artjom arvas, et kodus ei ole tal üksipulgi pärimise eest mingit pääsu: tõenäoliselt hakkab kasuisa teda tuuseldama, et välja pinnida, mida nad Hunteriga rääkisid. Ent vastupidi tema kartustele ei oodanud too teda üldse piinapingi ja Hispaania saabastega, vaid nohises unes rahulikult – tal polnud õnnestunud terve ööpäev sõba silmale saada.
Öiste vahikordade ja päevase une tõttu tuli Artjomil nüüd öisesse vahetusse minna – teevabrikusse.
Maa all elutsemise aastakümnete vältel kadus selles pimeduses, mida osaliselt hajutas tuhm-punane valgus, järk-järgult tõeline päeva ja öö mõistmine. Öösiti nõrgenes jaama valgustus pisut, nagu seda tehti kunagi kaugsõidurongides, et inimesed saaksid välja magada, kuid ei kustunud peale avariiolukordade siiski mitte kunagi. Ent ükskõik kui palju inimeste nägemine nende aastatega, mis nad pimeduses elasid, ka ei teravnenud, ei andnud seda ikkagi võrrelda nende olendite nägemisega, kes elutsesid tunnelites ja mahajäetud ülekäikudes.
„Päevaks” ja „ööks” jagamine toimus pigem harjumusest kui vajadusest. „Ööl” oli mõtet nii palju, et enamikul jaama elanikest oli mugavam magada ühel ajal, ja siis puhkasid ka loomad, vähendati valgustust ja polnud lubatud käratseda. Täpset aega said jaama elanikud teada kahelt jaamakellalt, mis olid paigutatud tunneli vastaspooltele sissepääsuavade kohale. Need kellad olid tähtsuselt võrdsustatud selliste strateegiliselt tähtsate objektidega nagu relvaladu, veefiltrid ja elektrigeneraator. Neid valvati kogu aeg, kõige väiksemadki rikked parandati kohe ära ning kui keegi proovis neid alla lüüa, rääkimata siis korralikumatest diversioonidest, sai ta kõige karmimal kombel karistada, kuni selleni välja, et ta aeti jaamast minema.
Siin kehtis oma karm kriminaalkoodeks, mille kohaselt VDNH administratsioon pidas kurjategijate üle kohut kiirtribunaliga, arvestades pidevat erakorralist seisukorda, mis oli nüüd kehtestatud nähtavasti igaveseks ajaks. Diversioonid strateegiliste objektide vastu tõid kaasa kõrgeima karistuse. Suitsetamise ja tule tegemise eest perroonil väljaspool selleks spetsiaalselt määratud kohta, samuti ebakorrektse relvade ja lõhkeaine käsitsemise eest oli ette nähtud viivitamatu minemakihutamine jaamast koos vara konfiskeerimisega.
Need drakoonilised meetmed tulenesid sellest, et mitu jaama oli juba maha põlenud. Tuli levis telklinnakutes välgukiirusel, õgides kõike ilma vahet tegemata, ning hullumeelsed, valu täis karjed kõlasid veel kuid pärast katastroofi naaberjaamade elanike kõrvus. Ja ülessulanud plastiku ja presendiga kokku kleepunud söestunud kehad irvitasid lampide valgel oma kujuteldamatult kuumas leegis pragunenud hammastega kõigile möödasõitvatele turuärikatele ja juhuslikele teekäijatele, kes sellesse põrgusse sattusid.
Selle kohutava saatuse vältimiseks oli hooletu ringikäimine tulega kantud enamikus jaamades kõige raskemate kriminaalkuritegude hulka.
Jaamast minemaajamisega karistati ka varguste, sabotaaži ja kuritegeliku töisest tegevusest kõrvalehoidmise eest. Muide, arvestades, et kõik olid kõigil kogu aeg justkui peopesal ja et jaamas elas üksnes pisut üle kahesaja inimese, tehti selliseid kuritegusid ja üldse kuritegusid, üsna harva; kui, siis sooritasid neid peamiselt võõrad.
Töö oli jaamas kohustuslik ning kõik väikestest kuni suurteni pidid töötama oma igapäevase normi. Seafarm, seenekasvatused, teevabrik, lihakombinaat, tuletõrje- ja inseneriteenistus, relvatsehh – iga elanik töötas ühes või ka kahes kohas. Mehed olid lisaks sellele kohustatud olema korra kahe ööpäeva jooksul ka relvastatud valves ühes tunnelis. Konfliktide puhul või siis, kui tunnelitest mingi uus oht ilmus, tugevnesid vahtkonnad mitmekordselt ja rööbasteedel seisis pidevalt võitlusvalmis reserv.
Nii sujuvalt oli väga vähestes jaamades elu korraldatud ning hea kuulsus, mis VDNH-le oli kinnistunud, meelitas siia paljusid elama. Siiski võeti võõraid harva ja vastumeelselt asulasse vastu.
Öise vahetuseni teevabrikus oli jäänud veel mitu tundi ning Artjom, teadmata, mida ette võtta, lonkis oma parima sõbra Ženka poole, tollesama juurde, kellega nad olid omal ajal selle hullumeelse retke maapinnale teinud.
Ženka