Artjomi kodu oli peatänaval – siin, ühes väikestest telkidest elas ta koos kasuisaga. Kasuisa oli tähtis mees, administratsiooniga seotud, vastutades kontaktide eest teiste jaamadega, nii et kedagi teist nende juurde telki ei paigutatud – see oli neil personaalne, kõrgeima järgu alusel. Üsna tihti kadus kasuisa kaheks-kolmeks nädalaks ära ja ei võtnud Artjomi kunagi kaasa, tuues ettekäändeks, et tal tuleb liiga ohtlike asjadega tegeleda ja et ta ei taha Artjomiga riskida. Kui ta oma retkedelt tagasi tuli, oli ta kõhnemaks jäänud, habemesse kasvanud, mõnikord haavatud, ja ta istus esimesel õhtul alati koos Artjomiga, rääkides talle selliseid asju, mida oli raske uskuda isegi selle groteskse maailmakese uskumatute lugudega harjunud elanikul.
Artjomi muidugi tõmbas rändama, kuid niisama luusimine oli metroos liialt ohtlik: sõltumatute jaamade patrullid olid väga kahtlustavad, relvaga läbi ei lasknud, aga ilma relvata tunnelisse minek oli kindel surm. Nii et sellest ajast, kui nad tulid kasuisaga Savelovi jaamast, polnud Artjom kaugematel retkedel käinud. Ta käis mõnikord asju ajamas Aleksejevis, mitte üksi muidugi, ikka grupis, ja jõudis isegi Riia jaamani. Ja veel oli tema arvel üks teekond, millest ta ei saanud kellelegi isegi rääkida, kuigi oleks väga tahtnud…
See juhtus ammu-ammu, kui botaanikaaias ei olnud veel lõhnagi mustadest ning see oli lihtsalt mahajäetud pime jaam ja VDNH patrullid valvasid sellest põhja pool ning Artjom ise oli päris poisike. Siis nad riskisid koos sõpradega: pugesid valvekorra vahetuse ajal vargsi laternate ja kellegi vanematelt näpatud kaheraudsega äärmisest kordonist mööda ning roomasid tükk aega mööda botaanikaaeda. Oli hirmus, kuid ka huvitav. Laternate valgel oli kõikjal näha inimasustuse jälgi: söed, põlenud raamatud, katkised mänguasjad, lõhkirebitud riided… Rotid sebisid ringi ning aeg-ajalt kostis põhjapoolsest tunnelist veidraid korisevaid hääli. Keegi Artjomi sõpradest – ta ei mäletanud enam, kes just, kuid nähtavasti Ženka, neist kolmest kõige elavam ja uudishimulikum – tegi ettepaneku: prooviks õige selle tõkke eest ära võtta ja mööda eskalaatorit üles ronida… lihtsalt, et vaadata, kuidas seal on? Mis seal on?
Artjom ütles tookord kohe, et tema on vastu. Ta mäletas veel liigagi värskelt kasuisa hiljutisi jutustusi inimestest, kes olid käinud maapinnal; sellest, kuidas nad pärast seda on kaua haiged ja milliseid õudusi teinekord seal üleval näha saab. Kuid kohe hakati teda veenma, et see on harukordne võimalus – millal siis veel õnnestub nii, ilma täiskasvanuteta, mahajäetud jaama pääseda; siin saab aga veel üleski tõusta ja vaadata, oma silmadega vaadata, kuidas see on, kui pea kohal ei ole midagi… Siis loobuti tema veenmisest ja teatati, et kui selline argpüks on, siis las istub siin all ja ootab, kuni nad tagasi tulevad. See, et ta jääb üksi mahajäetud jaama ja rikub sealjuures oma reputatsiooni kahe parima sõbra silmis, näis aga Artjomile täiesti väljakannatamatuna ning ta nõustus südant kõvaks tehes.
Nende üllatuseks oli mehhanism, mis pani liikuma platvormi eskalaatorist eraldava tõkke, töökorras. Ja just Artjomil õnnestus see pärast poolt tundi meeleheitlikke katseid käivitada. Roostetanud raudsein nihkus põrguliku kriginaga kõrvale ja nende pilgu ees avanes ülesviiva eskalaatori lühike astmeterida. Mõned vajusid sisse ja läbi haigutavate aukude olid laternate valgel näha hiiglaslikud hammasrattad, mis olid aastaid tagasi igaveseks seiskunud, roostest söödud ja mingi pruuni, vaevumärgatavalt liigutava asja sisse kasvanud… Neil polnud kerge sundida end üles liikuma. Mõnikord andsid astmed, millele nad astusid, järele ja lendasid alla – nad ronisid siis üle sissevajunud koha, hoides valgustite karkassidest kinni. Tee üles oli lühike, kuid esialgne otsustavus haihtus pärast esimest sissevajunud astet ning selleks, et ennast kuidagi ergutada, kujutlesid nad end tõeliste stalkeritena.
Stalkeritena…
See imelik ja võõras sõna oli vene keelde täiel määral sisse kasvanud. Varem nimetati niimoodi inimesi, keda vaesus tõukas nii kaugele, et nad tungisid mahajäetud sõjaväepolügoonidele, et demonteerida lõhkemata mürske ja pomme ning anda messingkestad värviliste metallide kokkuostjatele; ja veidrikke, kes roomasid rahuajal mööda kanalisatsiooni, ja teab keda veel… Kuid nendes tähendustes oli midagi ühist – see oli äärmiselt ohtlik elukutse, kokkupuude tundmatu, mõistmatu, saladusliku, pahaendelise, seletamatuga… Kes teab, mis toimus mahajäetud polügoonidel, kus tuhandetest plahvatustest moonutatud, tranšeedest läbiküntud ja katakombidest täidetud radioaktiivne maa andis koletuslikke tõusmeid? Võis vaid aimata, mis võis suurlinna kanalisatsiooni elama asuda pärast seda, kui ehitajad enda järel luugid sulgesid, et lahkuda igaveseks nendest süngetest, kitsastest ja haisvatest koridoridest…
Metroos nimetati stalkeriteks neid väheseid uljaspäid, kes julgesid maapinnale oma nägu näidata. Kaitseülikondades, tumedate klaasidega gaasimaskides, hambuni relvastatuna tõusid need inimesed üles kõigile vajalike asjade, lahingumoona, aparatuuri, varuosade, kütuse järele… Inimesi, kes seda söandasid, oli sadu. Neid, kes oskasid sealjuures elusalt tagasi tulla, aga üksikuid ning sellised inimesed olid kulla hinnaga – neid hinnati veel rohkem kui endisi metrootöötajaid. Seal üleval ootasid neid, kel oli jultumust üles tõusta, mitmesugused ohud – alates radiatsioonist kuni jubedate, sellest moonutatud olenditeni. Maapinnal oli samuti elu, kuid see polnud enam elu selle tavalises inimlikus tähenduses.
Iga stalker muutus inimlegendiks, pooljumalaks, keda kõik vaimustatult vaatasid, väikesest kuni suureni. Kui lapsed sünnivad maailmas, kus pole enam kusagile ujuda ja lennata ning sõna „lendur” ja „meremees” hägustuvad ja kaotavad pikapeale oma mõtte, siis tahavad nad saada stalkeriteks. Minna läikivatesse turvistesse rüütatult üles, saadetuna sadadest pilkudest täis jumaldamist ja hardust, jumalate juurde; võidelda koletistega ning tulla tagasi siia, maa alla, tuua inimestele kütust, lahingumoona, valgust ja tuld. Tuua elu.
Stalkeriks tahtsid saada nii Artjom, tema sõber Ženka kui ka Vitalik-Riiukukk. Sundides end mööda sissevajuvate astmetega hirmutavalt krigisevat eskalaatorit üles ronima, kujutlesid nad end kaitseülikondades ja dosimeetritega, käes ülestõstetud torudega võimsad käsikuulipildujad, nii nagu tõelistel stalkeritel ette nähtud. Kuid neil polnud ei dosimeetreid ega kaitseriietust ning hirmuäratavate sõjaväekuulipildujate asemel oli ainult igivana kaheraudne, mis võib-olla üldse ei tulistagi…
Üsna kiiresti sai tõus läbi ja nad sattusid peaaegu maapinnale. Õnneks oli öö, muidu oleksid nad kindlasti pimedaks jäänud. Silmad, mis olid harjunud pikki aastaid eluga maa all pimeduse, lõkete ja avariilampide purpurvalgusega, poleks sellist koormust välja kannatanud. Pimedate ja abitutena oleks nad vaevalt koju jõudnud.
Botaanikaaia vestibüül oli peaaegu rusudes, pool lage alla kukkunud ja läbi selle oli näha radioaktiivsetest tolmupilvedest juba puhastunud tumesinist, tähtede müriaade täis külvatud suvetaevast. Kuid mis on tähistaevas lapsele, kes ei suuda endale isegi ette kujutada, et pea kohal ei ole lage? Kui sa tõstad pilgu ja see ei lange betoonist vahelagedele, pehkinud juhtmete ja torude põimikutele, vaid kaob tumesinisesse sügavikku, mis avaneb äkki su pea kohal! Mis tunne see on! Ja tähed! Kas inimene, kes pole kunagi tähti näinud, võib endale ette kujutada, mis on lõpmatus, kui lõpmatuse mõiste ise tekkis kunagi nähtavasti inimestel, kes said inspiratsiooni öisest taevalaotusest? Miljonid siravad tuled, hõbedased naelad, mis on löödud sinisesse sametkuplisse…
Poisid seisid kolm, viis, kümme minutit, suutmata sõnakestki öelda. Nad ei olekski nähtavasti kohalt liikunud ja oleks hommikuks elusalt ära küpsenud, kui päris lähedalt poleks kuuldavale tulnud kohutav, verdtarretav ulg. Toibunud, tormasid nad ülepeakaela tagasi eskalaatori juurde ja sööstsid alla nii kiiresti, kui suutsid,