Kõik seesama, ainult vastupidi, toimus Lenini-nimelises raamatukogus. Seal hoidsid kaitset punased ning koalitsioonijõud püüdsid korduvalt neid sealt välja lüüa. Jaamal oli koalitsiooni jaoks tohutu strateegiline tähendus, sest eduka tormijooksu korral oleks see lubanud lüüa Punase Liini kaheks osaks, ning veel sellepärast, et see oleks andnud läbipääsu ühekorraga kolmele muule liinile – kõik need kolm on sellised, millega Punane Liin mitte kusagil mujal ei lõiku. Ainult seal. See tähendab, et see oli nagu mingiks lümfisõlmeks, mis oleks punase katkuga nakatununa avanud sellele ligipääsu eluliselt tähtsatele organitele. Ja selleks, et seda ära hoida, oli tarvis hõivata Lenininimeline raamatukogu, iga hinnaga.
Ent nii nagu olid edutud punaste katsed hõivata Revolutsiooni väljak, polnud edu ka koalitsiooni pingutustel, et neid raamatukogust välja suruda.
Aga rahvas väsis samal ajal üha rohkem ja rohkem ära. Juba algas deserteerimine ning üha sagedasemad olid vennastumise juhud, kui nii ühel kui teisel pool rindejoont viskasid sõdurid relvad käest… Kuid erinevalt Esimesest maailmasõjast ei tulnud see punastele kasuks. Revolutsiooniline õhin kadus tasapisi. Paremad polnud lood ka koalitsioonis: rahulolematud sellega, et neil tuli pidevalt väriseda oma elu pärast, lahkusid inimesed perekonniti keskjaamadest ääremaadele. Hansa tühjenes ja nõrgenes. Sõda lõi valusalt kaubanduse pihta, turuärikad leidsid ringiga kulgevaid teeradu, tähtsad kaubateed tühjenesid ja hääbusid…
Poliitikud, keda sõdurid üha vähem toetasid, pidid kiiresti leidma võimaluse sõda lõpetada, kuni relvi poldud nende vastu veel pööratud. Ja siis kohtusid kõige rangemas salajases õhkkonnas ja sellistel puhkudel kohustuslikus neutraalses jaamas vaenulike poolte liidrid: nõukogude poolelt seltsimees Moskvin ning koalitsiooni poolelt Hansa president Loginov ja Arbati konföderatsiooni juht Kolpakov.
Rahuleping kirjutati kiiresti alla. Pooled vahetasid jaamu. Punane Liin sai täielikult enda valdusse Revolutsiooni väljaku, ent loovutas Arbati konföderatsioonile Lenini-nimelise raamatukogu. Nii ühtedele kui teistele polnud see samm kerge. Konföderatsioon kaotas ühe liikme ja ühes sellega ka valdused kirdeosas. Punane Liin muutus punktiiriks, kuna otse selle keskele tekkis nüüd jaam, mis talle ei allunud ja raius selle pooleks. Vaatamata sellele, et mõlemad pooled garanteerisid teineteisele õiguse vabale transiitläbisõidule mööda endisi territooriume, ei teinud selline situatsioon punaseid sugugi rahulikuks… Kuid see, mida koalitsioon pakkus, oli liiga ahvatlev. Ja Punane Liin ei suutnud sellele vastu panna. Teistest enam võitis rahulepingust muidugi Hansa, mis võis nüüd takistamatult ringi sulgeda, murdes teel õitsengule viimased tõkked. Lepiti kokku status quo säilitamises, agitatsiooni ja õõnestustegevuse keelamises endise vaenlase territooriumil. Kõik jäid rahule. Ja nüüd, kui kahurid ja poliitikud vaikisid, algas propagandistide aeg, kes pidid massidele selgitama, et just nende pool tegi väljapaistvaid diplomaatilisi edusamme ning võitis sisuliselt sõja.
Möödusid aastad sellest mälestusväärsest päevast, kui rahuleping alla kirjutati. Sellest pidasid mõlemad pooled kinni: Hansa nägi Punases Liinis kasulikku majanduspartnerit, too aga loobus oma agressiivsetest kavadest: seltsimees Moskvin, Moskva V. I. Lenini nimelise Metroo Kommunistliku Partei peasekretär, tõestas dialektiliselt kommunismi ülesehitamise võimalikkuse ühel eraldi liinil ja võttis vastu ajaloolise otsuse alustada selle ehitamist. Vana vaen oli unustatud.”
Selle uusima ajaloo õppetunni oli Artjom hästi meelde jätnud, nii nagu ta püüdis kõike, mida kasuisa talle rääkis, meelde jätta.
„Hea, et need tapatalgud lõppesid,” sõnas Pjotr Andrejevitš. „Poolteist aastat tagasi polnud ju Ringile võimalik astuda: igal pool ringvalve, dokumente kontrollitakse sajal korral. Mul olid seal tol ajal omad asjad ajada ja teisiti kui läbi Hansa ei saanud kuidagi minna. Läksin siis läbi Hansa. Ja mind peeti otse Rahu prospektil kinni. Peaaegu oleks seina äärde pandud.”
„Mis sa ajad? Sa pole seda rääkinudki, Pjotr… Kuidas see sul juhtus?” huvitus Andrei.
Artjom vajus veidi longu, nähes, et jutustaja rändlipp on viisakuseta tema käest ära rebitud. Kuid jutt tõotas tulla huvitav ning ta ei hakanud ärrituma.
„No kuidas, kuidas… Väga lihtsalt. Mind peeti punaseks spiooniks. Ma tulen, tähendab, Rahu prospektil tunnelist välja, meie liinil. Aga meie prospekt on samuti Hansa all. Annektsioon nii-öelda. Noh, seal pole veel väga karm – neil on seal laat, kauplemistsoon. Te ju teate, Hansal on igal pool nii: need jaamad, mis asuvad Ringil endal, on justkui nende kodu; Ringi jaamade ülemineku peal radiaalsetele on neil aga piir: toll, passikontroll…”
„Me teame seda kõike, ära pea meile loengut… Jutusta parem, mis sinuga seal juhtus!” katkestas teda Andrei.
„Passikontroll,” kordas Pjotr Andrejevitš printsipiaalselt, kulmu kipra tõmmates. „Radiaaljaamades on neil laadad, turud… Sinna võivad võõrad minna. Aga üle piiri – mitte kuidagi. Ma ronisid Rahu prospektil välja, mul oli pool kilo teed kaasas… Mul oli automaadile padruneid tarvis. Mõtlesin vahetada. Aga neil seal – sõjaseisukord. Lahingumoona ära ei anta. Küsin ühelt turuärikalt, siis teiselt – kõik põiklevad ja lähevad külg ees minust kaugemale. Ainult üks sosistas mulle: „Mis padruneid sulle vaja, tohman… Lase siit jalga, ja kiiremini, sinu peale on ilmselt juba koputatud.” Ütlesin talle aitäh ja liikusin tasapisi tagasi tunnelisse. Ja otse väljapääsu juures peatab mind patrull, jaama poolt kostavad aga viled ja veel üks vahtkond jookseb minu poole. Küsivad dokumente. Ma annan neile oma passi meie jaama templiga. Nad vaatavad seda seal tähelepanelikult ja küsivad: „Aga kus on teie sissepääsuluba?” Mina vastan neile imestunult: „Mis sissepääsuluba?” Selgub, et selleks et jaama pääseda, peab kindlasti sissepääsuloa saama: tunneli väljapääsu juures seisab laud ja seal on neil kantselei. Nad kontrollivad isikuid ja annavad vajadusel sissepääsuloa. Aretasid, rotid, bürokraatia välja…
Kuidas ma sellest mööda läksin, ei tea… Miks need lontrused mind ei peatanud? Selgita nüüd siis patrullile. Seisab see moondamisülikonnas pügatud tümikas ja muudkui räägib: lipsas läbi! Hiilis läbi! Imbus sisse! Ta lappab mu passi edasi ja näeb seal templit Sokolnikist. Ma elasin varem seal, Sokolnikis… Näeb seda templit ja tal valguvad silmad lausa verd täis. Lausa nagu härjal punase rätiku peale. Ta rebib õlalt automaadi ja röögib: käed kukla taha, lurjus! Kohe näha, mis väljaõpe. Haarab mul turjast kinni ja veab niimoodi üle terve jaama ülekäigu läbipääsupunkti vanema juurde. Ja ütleb: oota vaid, saan ülemustelt loa ja panen su, piiluri, kohe seina äärde. Mul hakkas lausa paha. Püüan õigustada, räägin: „Mis piilur ma olen? Ärimees olen! Näe, tõin teed VDNH-st.” Aga tema vastab mulle, et ta topib mulle selle tee lõugade vahele ja tambib veel toruga takka, et rohkem sisse mahuks. Näen, et mul ei tule jutt veenvalt välja ja et kui nüüd ülemused talle loa annavad, viiakse mind kahesajandale meetrile ja tehakse vastavalt sõjaaja seadustele lisaks mõned augud keresse sisse. See kukub küll halvasti välja, mõtlen… Läheneme läbipääsupunktile ja mu tümikas läheb nõu pidama, kuhu tal parem tulistada on. Vaatan tema ülemust, ja lausa kivi langeb südamelt: Paška Fedotov, mu klassikaaslane – me sõbrustasime temaga veel kaua aega pärast kooli, aga hiljem, näe, kaotasime teineteist silmist…”
„Pagan võtaks! Ehmatasid mind juba ära! Mina juba mõtlesin, et kogu lugu – sind tapeti ära,” torkas Andrei parastavalt ja kõik mehed, kes olid neljasaja viiekümnendal meetril lõkke ääres, hakkasid üksmeelselt naerma.
Isegi Pjotr Andrejevitš ise, vaadanud algul pahaselt Andrei poole, ei pidanud pärast vastu ja naeratas. Naer kõmises mööda tunnelit, sünnitades kusagil selle