Artjom võpatas. Selgub, et košmaarid ei piina üksnes teda. Varem püüdis ta sel teemal mitte kõneleda – kartis, et peetakse argpüksiks või segaseks.
„Psüühikat kõigutavad, raisad!” jätkas Kuivetu. „Ja tead, nad seavad end justkui sinu lainele ja järgmisel korral tunnetad sa neid veel paremini, kardad veel rohkem. See pole lihtsalt hirm… Küll mina juba tean.”
Ta jäi vait. Hunter istus liikumatult, uurides teda pilguga ja mõeldes nähtavasti kuuldu üle. Siis võttis ta lonksu kuuma keedust ning hakkas vaikselt ja aeglaselt rääkima:
„See on oht kõigele, Kuivetu. Kogu sellele sitasele metroole, mitte ainult teie jaamale.”
Kuivetu vaikis, justkui tahtmata vastata, ent järsku pääsesid ta sõnad nagu paisu tagant:
„Räägid, et kogu metroole? Ei, ei – mitte ainult metroole. Vaid kogu meie progressiivsele inimkonnale, kes jõudis oma progressiga vaat kuhu. Aeg on maksta! Liikide võitlus, Jahimees, liikide võitlus. Ja need mustad pole jäledad elukad ja mitte mingid vampiirid. See on homo novus – järgmine evolutsiooni aste, meist paremini ümbritseva keskkonnaga kohandunud. Tulevik on nende päralt, Jahimees! Võib-olla sapiens’id mädanevad veel paarkümmend või isegi poolsada aastat nendes kuradi urgudes, mille nad ise endale kaevasid, siis kui neid oli veel liiga palju ja kõik ei mahtunud üheaegselt sinna üles enam ära, nii et need, kes olid vaesemad, tuli päeval maa alla toppida. Me muutume kahvatuteks, kidurateks nagu Wellsi morlokid, mäletad „Ajamasinast” – neil elasid tulevikus maa all sellised elajad! Olid ka kunagi sapiens’id… Jah, me oleme optimistlikud, me ei taha kärvata! Me hakkame oma pasa otsas seeni kasvatama, ja sigadest saavad inimese kõige paremad sõbrad, nii-öelda partnerid ellujäämisel… Me hakkame isukalt krõmpsutama multivitamiine, mida on tonnide kaupa tootnud meie hoolitsevad esivanemad. Me hakkame arglikult üles roomama, et haarata kiiruga veel üks kanister bensiini, veel natuke kellegi kaltse, ja kui kõvasti veab, siis ka käputäie padruneid ning joosta siis võimalikult kiiresti tagasi oma läppunud maa-alusesse käiku, vaadates varga kombel ringi, ega keegi midagi ei märganud. Sellepärast et seal üleval pole me enam oma kodus. Maailm ei kuulu enam meile, Jahimees… Maailm ei kuulu enam meile.”
Kuivetu vaikis, vaadates, kuidas teetassist tõuseb aeglaselt auru, mis hajub telgi hämaruses. Hunter ei vastanud midagi ja Artjom mõtles äkki, et ta pole kunagi midagi sellist oma kasuisalt kuulnud. Tema tavalisest kindlusest, et kõik läheb hästi – tema suhtumisest, et „ära vaju ära, murrame läbi”, tema ergutavatest silmapilgutustest, polnud midagi järel. Või oli see lihtsalt teeseldud?
„Vaikid, Jahimees? Vaikid. Lase käia, no lase käia, vaidle vastu! Kus su argumendid on? Kus su optimism on? Viimasel korral, kui me sinuga rääkisime, väitsid sa veel, et radiatsiooni tase langeb ja inimesed lähevad ükskord maapinnale tagasi. Eh, Jahimees… „Päike tõuseb metsa kohal, ainult mitte minule…” laulis Kuivetu nöökivalt. „Me hoiame hammastega elust kinni, hoiame sellest kõigest jõust kinni; ükskõik mida need filosoofid ka ei räägiks ja sektandid ei kinnitaks, aga võib-olla seal polegi midagi? Ei tahaks uskuda, ei tahaks, kuid kusagil hingesopis sa tead, et see on nii… Aga meile meeldib see asi, Jahimees, kas pole nii? Me sinuga tahame väga elada! Meie sinuga jääme roomama mööda haisvaid maa-aluseid käike, me magame koos sigadega ja õgime rotte, kuid me jääme ellu! Eks ole? Ärka üles, Jahimees! Keegi ei kirjuta sinust raamatut „Jutustus tõelisest inimesest”, keegi ei ülista sinu elujanu, sinu hüpertrofeerunud enesealalhoiuinstinkti… Kaua sa nende seente, multivitamiinide ja sealihaga vastu pead? Anna alla, sapiens! Sa pole enam looduse kuningas! Sa oled kukutatud! Ei, sa ei pea tingimata kohe kõngema, keegi ei sunni. Rooma veel agoonias, lämbu oma roojas… Kuid tea, sapiens: sa oled oma aja ära elanud! Evolutsioon, mille seadusi sa mõistsid, tegi juba uue spiraalikeeru ja sa pole enam viimane aste, loomise kroon. Sa oled dinosaurus. Peab uutele, märksa täiuslikumatele liikidele koha loovutama. Pole tarvis olla egoist. Mäng on läbi, on aeg lasta teistel ka mängida. Sinu aeg on möödas. Sa oled välja surnud. Ja las tulevased tsivilisatsioonid murravad pead selle üle, mispärast sapiens’id välja surid. Kuigi vaevalt see kedagi huvitab…”
Hunter, kes uuris selle monoloogi ajal tähelepanelikult oma küüsi, tõstis lõpuks pilgu Kuivetule ja sõnas raskelt:
„Aga sa oled sellest ajast kõvasti järele andnud, kui me viimast korda kohtusime. Ma mäletan küll, kuidas sa mulle rääkisid, et kui me kultuuri säilitame, nina norgu ei lase, vene keelt ei unusta ja õpetame oma lapsi lugema ja kirjutama, siis pole viga, võib-olla peame ka maa all vastu… Rääkisid sa mulle seda või mitte? Ja nüüd – anna alla, sapiens… Miks nii?”
„Ma lihtsalt mõistsin üht-teist, Jahimees. Tundsin seda, millest sina saad võib-olla aru, aga võib-olla ei saa ka – me oleme dinosaurused ja elame oma viimaseid päevi… Võtku see kümme või isegi sada aastat, kuid ikkagi…”
„Vastupanu on mõttetu, jah?” venitas Hunter ebasõbraliku häälega. „Sinnapoole kaldud või?”
Kuivetu vaikis langetatud pilgul. Nähtavasti läks see talle, kes ta kunagi oma nõrkusi ei tunnistanud, palju maksma, et öelda vanale seltsimehele niimoodi, ja veel Artjomi juuresolekul. Tal oli valus valget lippu heisata…
„Vaat ei! Seda sa ei jõua ära oodata!” sõnas Hunter aeglaselt, tõustes täies pikkuses püsti. „Ja nemad ei jõua ka seda ära oodata! Räägid, et uued liigid? Evolutsioon? Möödapääsmatu väljasuremine? Pask? Sead? Vitamiinid? Ma olen hullematki näinud. Ma ei karda seda. Said aru? Mina käsi üles ei tõsta. Enesealalhoiuinstinkt? Nimeta seda nõnda. Jah, ma hoian hammastega elust kinni. Kuradile su evolutsioon. Las teised liigid ootavad üldises järjekorras. Ma pole loom, keda tapale viiakse. Kapituleeru ja mine nende oma palju täiuslikumate ja palju paremini kohanenud liikide juurde, anna neile koht ajaloos! Kui sa tunned, et oled oma sõdimised ära sõdinud, siis lase käia – deserteeru ja ma ei mõista sind hukka. Kuid ära püüa mind hirmutada. Ja ära proovi mind kaasa tapamajja tassida. Milleks sa mulle neid jutlusi loed? Et kui sa pole üksi; kui sa annad kollektiivis alla, siis pole sul nii häbi? Või lubavad vaenlased kausi sooja putru iga vangitoodud seltsimehe pealt? Kas minu võitlus on lootusetu? Räägid, et me oleme kuristiku serval? Ma sülitan su kuristikku. Kui sa arvad, et sinu koht on põhjas, siis tõmba rohkem õhku sisse ja – edasi. Aga minul sinuga ühist teed ei ole. Kui mõistusega inimene, rafineeritud ja tsiviliseeritud sapiens valib kapitulatsiooni, siis ma parem loobun sellest aunimetusest ja hakkan pigem loomaks. Ja hoian nagu loom elust kinni ja närin teistel kõri läbi, et ellu jääda. Ja ma jään ellu. Said aru?! Jään ellu!”
Ta istus ja palus Artjomil veel teed valada. Sünge ja vaikiv Kuivetu tõusis püsti ning läks ise teekannu täitma ja seda soojendama. Artjom jäi telgis Hunteriga üksi. Tema viimased sõnad, tema helisev põlgus, tema tige enesekindlus, et ta jääb ellu, sütitasid Artjomi. Ta ei söandanud tükk aega esimesena rääkima hakata. Aga siis pöördus Hunter ise tema poole:
„No ja mida sina mõtled, noormees? Räägi, ära häbene… Tahad samamoodi olla nagu taim? Nagu dinosaurus? Istuda oma asjade peal ja oodata, kuni sinu järele tullakse? Tead mõistujuttu konnast ja piimast? Kuidas kaks konna sattusid piimapotti. Üks, ratsionaalselt mõtlev, sai õigel ajal aru, et vastupanu on mõttetu ja et saatust ära ei peta. Ja ehk on hauatagune elugi olemas – milleks siis ilmaaegu pingutada ja tühje lootusi hellitada? Pani koivad kokku ja vajus põhja. Aga teine, nähtavasti rumaluke, oli veel ka ateist. Ta hakkas rabelema. Tundus küll, et mida siin ikka tõmmelda, kui kõik on ette määratud? Aga sumas ja sumas ringi… Kuni piim muutus võiks. Ja ronis välja. Mälestame tema kaaslast, kes hukkus enneaegselt filosoofia progressi ja ratsionaalse mõtlemise nimel.”
„Kes te olete?” julges Artjom lõpuks