Koonga valda kutsub rahvas Junnumaaks. Mõni kipub seda nime andma kogu Pärnumaale, ent junlaste enamik sellega ei nõustu. Neil on isegi oma häälekandja, Koonga valla leht Junnumaa Kuukiri. Nimi on tulnud Mihkli kandi rahva sõnast junn (jonn), sellest ka junlane, junnikas ja junnima (junma.) Laiemas mõttes on tegemist enesekindluse, oma õiguste eest seismisega, mida junlastele omistatakse. Junnumaad ümbritsevad sood ja rabad – läänes Tuhu (Oidrema) soo, kirdes Kärje raba, idas Kõmsi raba, lõunas Urita raba. Nii on Junnumaa pidanud kuidagi omaette elades oma asja ajama. Soontagana maalinnus oli üks viimaseid, mis langes Muinas-Eestis võõrvõimu alla. See on tõend junlaste kuulsast kangusest.
Võimalik, et rootsi keele mõjul hääldatakse sealkandis o-häälikut peaaegu u-na (Kuunga). Kalli küla nimes on l palataliseerimata (lame) – nagu ka nimes Halinga – ja Kalli on kolmandas vältes. Eks samamoodi o-hääliku muundumine võis leida aset ka siis, kui sõnast jonn sai junn.
Võõrastes tekitab segadust junlaste liigitamine. Neid on seal vähemalt tosin eri liiki. Kõige kuulsamad on pussjunlased, kes juba ammustel Mihkli laatadel kaklusi üles kiskusid, ja tollane politseikroonika märkis seal igal aastal pussitamisi. Ju on sellest tulnudki Mihkli meeste nimi – pussjunlased. On veel kivijunlased (Pikavere), metsjunlased (Paadremaa), paejunlased (Kõima), kesajunlased (Nedrema), tuttjunlased (Tõstamaa), kollaste lõugadega junlased (Oidrema), ja lihtsalt junlased (Lõpe).
Neile lisaks – igaüks oma kodukandis – on veel vesi-, puu-, muda-, turba- ja käkijunlased.
Jaan Naissoo võinuks olla päritolult – kui vaadata Junnumaa kaarti – n-ö lihtsalt junlane (Rabavere, Lõpe), kuid iseloom, mis viis teda hävituspataljoni vastu võitlema ja võitluses elu ohverdama, oli eht pussjunlase oma – leppimatu võõraste sissetungiga. Meestevahelistes arveteklaarimistes olnud tema põhimõte: õndsam on anda kui võtta. Ja seda teades polnud just palju neid, kes temaga tüli norisid.
Jaan Naissonil oli viis õde ja kaks venda, pea kõik olid nad jäänud Koonga kanti paikseiks. Pere oli väga muusikalembene. Isa (Uno vanaisa) ja tema kolm venda olid kõik pillimehed, õed laulsid. Kui aastal 1900 peeti Pärnumaa I laulupidu, läks pereema jalgsi Rabaverest Pärnusse peole – maad oli sinna umbes 50 kilomeetrit. Võime kujutleda, kuidas ta astus paljajalu mööda tolmust maanteed, kingad näpus, et peole saaks puhaste jalanõudega.
Jaan Naissoni lapse- ja noorpõlvest on vähe teada, ent vaevalt erines see teiste Vabadussõja-eelsete maapoiste elust. Eespool mainitud raamatus „Tee muusikasse” kirjutab Heino Rannap, et Jaan Naisson armastas muusikat: „Jaan mängis kõiki pille – nii on iseloomustatud tema muusikahuvi. Huumorisoonega isa on öelnud, et ta olnud juba poisikesest peale pulmapillimeheks, kuigi osanud algul mängida klaveril vaid poolteist tantsulugu. Viljandis elades laulis ta Helikunsti Seltsi meeskooris tenorit.”
Sedagi koori juhatas segakoori Koit energiline juht Augustin Pung. Et Uno Naissoo ema laulis segakooris, kuulis poiss kodus niihästi sega- kui ka meeskoori lauluvara. Kui poleks tulnud kiindumust džässi, võinuks koorilooming Uno Naissoo loomingus olla mitu korda mahukam.
Vanema tütre Viia andmeil oli Jaan Naisson õppinud Tallinnas juriidilises koolis. Selle keskastme õppeasutuse kohta on teavet napilt, eriti sõjaeelseist aastaist. Teada on, et aastail 1952–53 oli tuntud advokaat Simon Levin Tallinna Juriidilise kooli lektor, ja säilinud on kooli III lennu lõpumärk. Et sellel ilutseb punane viisnurk, võib arvata, et kooli sõjaeelne tegevus oli maha vaikitud, alustati nõukogude ajast, nagu tollal kombeks. Toona oli TJK (nagu lõpumärgile graveeritud) praeguses riigikantselei hoones (Stenbocki majas) Rahukohtu 3. Toompeal võis asuda ka sõjaeelne juriidiline kool.
Veel kuuleme tütar Viia Elsteinilt: „1925. aasta lõpus oli isa Pioneerpataljonis kaitseväelane ja 31. detsembril 1925 anti talle sealt soovitus vastuvõtmiseks politseiteenistusse. 8. septembrist 1926 on isa saanud ametitunnistuse, kus on kirjas, et „Jaan Naisson on Pärnu prefektuuri politsei konstaabel”2. 1. oktoobril 1929 nimetati kriminaalpolitsei agent Viljandis Jaan Naisson kriminaalpolitsei assistendiks. Jaan Naisson võttis osa ka Kaitseliidu tegevusest. Viljandi Kaitseliidule osteti just 1929. aastal maja, mis oli [-] kuulunud omal ajal Vana-Võidu parunile von Stryckile. Sellessamas majas on asunud hiljem, oma algusest 1945. aastast peale Viljandi Lastemuusikakool ja on veel praegugi edasi Viljandi Muusikakool. Nõukogude okupatsioonivõimu poolt likvideeritud Kaitseliidust vabaks jäänud maja sai endale muusikakool kindlasti ka tänu sellele, et lühikest aega, just 1945–1946, oli Viljandi TSN täitevkomitee esimeheks olnud ei keegi muu kui ennesõjaaegse Viljandi muusikaelu hing, koorijuht ja muusikaõpetaja Augustin Pung.”
Jaan Naissoo osavõttu kooriliikumisest kirjeldab tütar Viia üsna üksikasjaliselt. Piirdugem siinkohal märksõnadega.
1929 – osavõtt Viljandi Helikunsti Seltsi meeskoori tegevusest tõenäoliselt koori loomisest peale.
23. II 1930 – koori esimene kontsert Viljandis Jaani kirikus.
1931 – pidulik kontsert ümberehitatud raekojahoone avamisel.
1932. aasta jaaniööl – lauldi raekoja uue tornikella esimeste kaheteistkümne löögi auks.
1933, 23.–25. VI – osavõtt 62-mehelise kooriga X üldlaulupeost Tallinnas.
1933 – Tallinnas Estonia kontserdisaalis toimunud meeskooride kontsert, kus esinesid Tallinna, Tartu ja Võru meestelaulu seltside ning Viljandi helikunsti seltsi meeskoor. See pani aluse meeskooride laulupäevade traditsioonile.
1934, 15. VII – II meeskooride laulupäev Pärnus 15 000 lauljaga.
1936 – külalisreis Lätimaale sealse Cēsise meeskoori kutsel.
Jaan Naissoo sai kooris laulda kuni 1938. aasta kevadeni, mil ta vahetas töökohta ja asus perega Põltsamaale. Koori nüüdne nimi on Sakala.
Heino Rannap on raamatus „Tee muusikasse” märkinud möödaminnes, et Uno Naissoo on koos isaga mänginud pidudel tantsuks, ja mõnigi kord on vahetatud pille – klaverit ja bajaani.3
Tantsumuusika repertuaari rikastamiseks kombineerinud Uno ise valsse.
1938. aasta märtsis kolis pere Viljandist isa uude töökohta Põltsamaale. Elukohaks sai korter Jaama tänav nr 3, kus elas mitu Uno uut koolivenda ja – õde, kellega kiiresti sõbraks saadi.
21. veebruaril 1940 autasustas vabariigi president Jaan Naissood Kotkaristi kuldristiga. See oli väga kõrge tunnustus, ent peagi tuli see peita Kõmsi kiriku torni kui ohtlik tõend Eesti Vabariigi eeskujulikust teenimisest.
Juba sama aasta suvel kehtestati NSV Liidu survel ja otsesel sekkumisel Eestis nõukogude kord ja uue võimu esimeste löökide alla sattusid kõrgemad riigitegelased, sõjaväe juhtkond, kohtunikud, eestimeelsed haritlased ja politseiametnikud. Viimaste seas ka Jaan Naissoo.
Esialgu piirduti vallandamisega. Isa hakkas tegema mitmesuguseid töid: värvis punalippudele hõbedase värviga sirpe-vasaraid, tegi poodi laste mänguautosid ja muid mänguasju, hiljem sai raamatupidajaks ühe tuttava riidevärvimistöökojas. Peret oli ju vaja toita. Pealegi sündis septembris tütar Ksenia.
Ettenägeliku inimesena teadis Jaan Naissoo, et varem või hiljem jõuavad uue võimu rataste alla kõik endised politseinikud, esmajoones muidugi kõrgemad ametnikud.