Pärast mehe traagilist kaotust, juba Saksa okupatsiooni aastail, oli ema Ksenia algkooliõpetaja Põltsamaa vallas Umbusi külas (1941–42), teinud enne seda läbi vastavad kursused Viljandis. Ema juures õppis ka vanem tütar Viia, kes mäletab, et kahte klassituppa mahtus kokku kuus klassi ja kaks õpetajat. Ühes toas olid I–III, teises IV–VI klass. Umbusis oli ka alles aastane Kanni, Uno jäi aga elama Naissoode korterisse Põltsamaal Jaama tn 3, jätkates gümnaasiumis haridusteed. Mainitud korteris elas hiljem Põltsamaa muusikaelu juhiks saanud trompetist, orkestri- ja koorijuht Voldemar Lemmik, eesti esimese naispuhkpilliorkestri asutaja aastal 1955.
Umbusis elati üksnes aasta, järgmised kaks aastat (1942–44) oli ema õpetajaks Põltsamaa linna algkoolis.
Lesestunud ema lastega Põltsamaa perioodil: kõige väiksem Kanni (Ksenia), Viia ja Uno.
Edasi oli emal ohtlik jääda Põltsamaale, kus teati, et tema mees oli langenud võitluses hävituspataljoni vastu – olles nõukogude mõistes „bandiit”, kelle pere kuulus väljasaatmisele Siberi kaugetesse paikadesse. Et Unol õnnestus edaspidi täita laitmatult kõik võimalikud ankeedid, kirjutada usutavad elulookirjeldused, lõpetada konservatoorium ja tegutseda armastatud erialal, on ühest küljest peaaegu ime, ent on samuti seletatav sellega, et tal polnud tõepoolest ühtki vaenlast, kes oleks tema peale „koputanud”. Ta oli kõigile lihtsalt armas inimene. Ärgem küsigem, mis sundis teda kirjutama „Laulu parteist” (Heldur Karmo), mis vist esiettekandest kaugemale ei jõudnudki (kui sedagi). Säherdusi „lunastuslaule” pole vaja teisteltki tolleaegseilt heliloojailt tikutulega otsida, ent nende arvel võis kirjutada endale ja kuulajale meelepärast muusikat.
Nii siirdus Ksenia Naissoo kunagisest kooliajast armsaks saanud Pärnusse, kus ta töötas algklasside õpetajana Pärnu I mittetäielikus keskkoolis (1944–46). Seal moodustas ta õpilastest meesansambli. Oma kõrget sopranihäält oli ta saanud koolitada hääleseadja juhendamisel, klaverit mängis enamgi kui oli vaja lauljaile häälte õpetamiseks ja laulude saatmiseks.
„Algul elasime ühe kuu Suur-Jõe tänaval, siis kolisime Kooli tänavale,” meenutab Viia. „Meie kodu asus Kooli tänaval number 21, mansardkorrusega kahekordse maja ülemisel korrusel, maja on samas paigas ka praegu, aga ümber ehitatud. Kolimine Pärnusse toimus suure ringiga. Ema õmbles meile kõigile riidest reisikotid, kuhu igaüks sai oma „varanduse” sisse panna. Kui sakslased olid Põltsamaalt just läinud, leppis ema kokku ühe autojuhiga, kes viis meid ja meie pisukese majakraami Viljandisse (üheainsa autoga!) raudteejaama. Sõitsime rongiga Raplasse, sealt Karusele, kuhu vanaisa meile vastu tuli. Kui venelane uuesti Eestisse jõudis, olime meie Kõmsil. Kõmsilt viidi kraam varsti Pärnusse. Pärnus tellis ema ühe sealse veoki, mina läksin ka kaasa ja toodi Põltsamaalt veel ära suuremad asjad, sealhulgas klaver.”
Kolimisel oli läinud kaduma Unole Saksamaalt saadetud tsitter. Vist läks sama teed ka Uno esimene akordion.
Nimetatud korter jäi Pärnusse alles ka siis, kui ema elas ja töötas mujal – Jõõpres ja Uduveres. Sealt käisid koolis Uno, Viia ja Kannigi.
1947. aastal abiellus Ksenia Naissoo Jaan Liiraga, kes – samuti lesena – tõi endaga kaasa kolm poega ja tütre. Nii sai emast Ksenia Liira, tema lapsed Uno, Viia ja Ksenia säilitasid aga isa perekonnanime, ehkki see kujutas endast nõukogude ajal teatud riski.
Toona oli Uno juba tallinlane, tütred jäid ema uude peresse. Esialgu elati Audru vallas Jõõpre külas Püha Georgiuse kiriku majas, ema oli kiriku köstriks. Jõõpres oli ta ka põllumajandusühistu raamatupidaja (kolhoosideni polnud veel jõutud). Samal ajal moodustas ta segakoori, millega käidi ka Tallinnas üldlaulupeol (1947). Peale selle juhatas ta naabruses, samas vallas asuvas Urustes, Issanda Taevaminemise kiriku koori.
1952. aastal kolis pere Pärnu-Jaagupist mõni kilomeeter itta jäävasse Uduverre, mis pärast liitmist aleviga kaotas oma nime. Veerand sajandit varem oli Uduvere ühiskaupluse juhataja-müüja olnud Mart Ojakäär, poeg Valter käis seal lasteaiaski.
Et Sulev Nõmmiku Uduvere-lood olid kogu Eestit naerutanud, on temalt küsitud, kus sellenimeline paik ikkagi asus, kas Saaremaal Kaarma vallas või Pärnumaal Halinga vallas. Nõmmik on esialgu kaldunud Saaremaale, rääkis tema Kärna Ärni ju saarlase kombel õ-d ö-tades, ent hiljem pole ta salanud ka Pärnumaad. Miks ta nõnda nende kahe Uduvere vahel kõikus, ei saa me vist kunagi teada.
Uno Naissoo ema sai Uduveres olla vaid aasta, ent jõudis sealgi juhatada koori apostel Jakobuse nimelises ühe lööviga kirikukeses.
Uno Naissoo oli kunagi jutustanud episoodi oma Swing Clubi ajast. Nad olid koos sõber Ustus Aguriga sõitnud Uduverre emale külla, too olnud aga parajasti kirikus jumalateenistusel, kus ta köstrina koraale saatis. Poisid laulnud vapralt kaasa, kuid Uno lisanud puhastesse kolmkõladesse omalt poolt „džassiliku” seksti (VI astme). Ema kortsutanud kulmu, kuid sellega see nali jäigi.
See meenutab omakorda Leo Tautsi, kes organistina Valga kirikus oli koraali eelmängu improviseerinud ühe tuntud lööklaulu („Dinah”) teemal ja teinud seda nii pikalt, et kogudus segadusse sattus. Mis teha, kui patune džäss ka kirikut ei säästnud. Praegu leiab küll kirikuist mida iganes …
Uduverest viis Ksenia Liira tee tagasi kooliajast tuttavasse Pärnusse, kus ta sai Pärnu I mittetäielikus keskkoolis nooremate klasside laulmisõpetajaks. Ta oli end koorijuhtimises täiendanud Ants Kiilaspea ja Arvo Ratassepa suvekursustel. Kord laulnud kursuslased vemmalvärssi: „Ratassepp kui juhtis koori, laulsime kõik kuke moodi.”
Koolis olid tema õpilaste seas rahvaluuleteadlane Ingrid Ruus (Rüütel) ja ooperisolist Urve Tauts. Viimane mäletab teda II–IV klassist erakordselt armsa ja helge loomuga õpetajana, kelle ilu rõhutasid tüdrukutele kohe silma hakanud loomulikud lokid.
Muigega meenutab Urve Tauts üht esinemist kontserdil linnas, kus tal rahvaviisis „Veere, värten, vurinaga” läksid sõnad korraks segi. Kohustuslikku nõukogulikku repertuaari esindas Gustav Ernesaksa „Maa kutsub andmata rahu” (Mart Raua tekst).
Lauljanna mäletab ka Uno Naissood kooli pidudel mängimas.
Uno ema oli mittetäielikus keskkoolis õpetaja kuni 1946. aastani, mil Uno lõpetas Pärnu I keskkooli ja siirdus õppima Tallinna. Ent side noortega ei katkenud emal pärast ametlikku õpetajatöödki, ta õpetas oma kodus muusikahuvilistele meeskoori- ja ansamblilaule.
Pärnus töötas ta ka Apostelliku Õigeusu Issandamuutmise kiriku kooriga. Teda mäletatakse hea, täpse ja väljendusrikka koorijuhina.
Püsivalt asus ta Tallinna 1959. aastal. Pärnus oli ta viimati olnud Traktorsbõtinimelises töökohas laohoidjaks, kus tema uskumatu mälu igasuguste tehniliste üksikasjade, numbrite ja laoseisude peast mäletamises torkas niivõrd silma, et kui see – sbõt viidi Eesti Põllumajandustehnika alluvusse, pakuti talle töökoht Tallinnas.
Tänu töökohale anti talle 1960. aastal krunt Harju rajooni Laagri asulasse maja ehitamiseks. Enne maja valmimist elas pere Sauel, Unol oli oma elamine ühes korteris aga Nõmmel, kust ta käis sageli õhtuti ansamblites mängimas. Kaaslased heitsid nalja: rütmikuist elab Uno Naissoo Põhja, Arne Oit Lõuna tänavas, Valter Ojakäär pääses oma koju aga Ida tänava otsast.
Oma kätega ehitas pere aastaga maja Laagrisse üles ja 1961 koliti sisse. Siin elas tütar Kanni emaga koos kuni tema elu lõpuni ja elab seal praegugi. Ema lahkus kaks aastat pärast poja ootamatult varajast surma.
Meenutagem ka rahva omaaegset kalambuuri: Tallinn on ainuke linn Nõukogude Liidus, kust tee viib otse laagrisse. Alevik saigi oma nime tsaariaegsest Pääskülas asunud vangilaagrist.
1961. aastal, kui