Alustuseks
Hakates kirjutama Uno Naissoo postuumset elulooraamatut, tuleb kõigepealt öelda, kes ta oli, mida ta endast kujutas ja miks on vaja temast kirjutada.
Raimond Valgre puhul oli asi lihtne. Ta on juba rohkem sümbol kui lihtsalt helilooja. Tema puhul oli tegemist aksioomiga, tõestust mittevajava väitega: Valgre oli eesti levimuusika silmapaistvaim meloodiameister, kes astus esimesena rahvaliku laululoomingu radadelt moodsamasse helisfääri, ammutades inspiratsiooni Saksa ja Ameerika lööklauludest, kuni leidis omaenese ütlemisviisi.
Mõningase lihtsustamisega võib öelda, et Valgre suunda esindas ka tema kaasaeglane Boris Kõrver, kelle varane väärtuslik laululooming jäi tundmatuks läände pagenud sõnadelooja tõttu, nooremaist aga Arne Oit, Kustas Kikerpuu, Arved Haug, Horre Zeiger jt. Polnud Valgre süü, et tema laululooming jäi kuni sõja-aastateni praktiliselt tundmatuks. Sama võib öelda Kõrveri kohta, sest neil kummalgi polnud laule heliplaatidel, mis nende loomingut oleksid kodudes või raadios tutvustanud.
Uno Naissoo oli, nagu kõik eespool mainitud, võlutud ameerika džässist, kuid ta asetas oma loomingu raskuspunkti mitte sedavõrd meloodiale kui harmooniale ja vormikujundusele. Tehes loomingus esimesi samme, kujunes temast üheaegselt helilooja ja teoreetik. Tema laulud pole alati kergelt omandatavad, tema siht polnud kirjutada igal nurgal kõlavat lööklaulu, tema ideaal oli muusikaliselt kõigiti täiuslik vokaalteos.
Nii näeme temas eesti levilaulu ja instrumentaalmuusika teise tiiva alusepanijat, kellest on mõjusid saanud Olav Ehala, Lembit Veevo, Rein Rannap ja paljud rokipõlvkonna noored.
See, et Uno Naissoo on eesti tänapäevase džässi isa, leiab tagapool rohket tõestust, siinkohal mainigem vaid, et Nõukogude Liidus oli ta tuntuim eesti džässimuusik. Teda mainis Aleksei Batašov oma raamatus „Советский джаз” (1972) seoses tema algatatud festivalidega Tallinnas, mis said eeskujuks teistele linnadele NSV Liidus, kaasa arvatud Moskva ja Leningrad. Aleksandr Medvedjevi koostatud kogumikus „Советский джаз” (1987) on talle ainsana eestlastest pühendatud eraldi peatükk.
Tema „Improvisatsioonid eesti teemal” kõlas Moskva raadio noortesaadete signatuurina ja seda mängis BBC saates Bruce Turneri orkester, tema džässipalu plaadistas – esimesena välismaal – soomlase Olli Häme orkester. Kaheksa tema instrumentaalpala (partituur ja hääled) avaldas kirjastus Muzõka (1965). Seegi oli toona lausa erakordne nähtus.
Võime küsida: kas Uno Naissoo oleks pidanud keskenduma üksnes laululoomingule, killustamata end saja muu tegevusega?
Kahtlemata oleks suurenenud tema niigi mahukas vokaalpank paljude uute lauludega. Ent olles oma loominguga tavakuulaja maitsest ja ka vastuvõtuvõimest sammukese ees, poleks ta jäänud peatuma valitud teel, et kuulajat järele oodata. Idealistina keeldus ta tunnistamast, et mööda oli saanud Cole Porteri peene harmooniaga laulude aeg. Realistina leppis ta paratamatusega, et maailmas ja peagi ka Eestis võidutsesid biitlid, ja et üsna pea tulid ka disko- ja masinamuusika klišeed, mis üha uusi nimesid võttes on põhimõtteliselt samaks jäänud. Nii lõi ta muusikat, mis esmajoones teda ennast rahuldas ja – tänu taevale – koondas tema ümber ikkagi küllalt suure tunnustajate ringi.
Kõigest sellest pikemalt tagapool, nüüd aga küsigem lauliku sõnul: „Kust see laps need laulud leidis?”, peatudes kõigepealt tema põlvnemisel. Ühtlasi märkigem, et tekstis esinevate nimedega seotud eludaatumid on toodud raamatu lõpus registris.
Suguvõsa emaliin. Lapsepõlvemängud. Isa Jaan
Koonga vallas on Naissoo-nimeline küla. Et käesoleva raamatu peamise kirjutaja Valter Ojakääru vend Heinrich oli sealkandis Koonga vallas Lõpe kooperatiivkaupluse juhataja, tundis ta hästi sealse ümbruse paiku ja see ärgitas teda kunagi Unolt küsima, mis seos on tema perel sellenimelise külaga. „Pole mingit seost,” oli lühike vastus. On teada, et isaliinis oli Uno perekonnanimi algselt Naisson. Kolmekümnendate aastate nimede eestistamise puhang viis kaduvikku tuhandeid võõrapäraseid nimesid, ja Naissonist sai Naissoo. Siingi pole põhjust otsida inspiratsiooniallikat sellenimelisest külast, sest enamasti sai – sonlõpulisest nimest – soo, nagu – mann-lõpulisest – maa.
Et saatus sundis Uno Naissoo ema tiiva alla kauemaks kui isa hoolde, alustagemgi emaliinist.
Raamatus „Tee muusikasse” (1984) maalib Heino Rannap 19 tuntud muusikainimese portreed. Uno Naissoo teed muusikasse alustab ta nõnda.
„On teada, et Uno Naissoo emapoolne vanavanaisa oli külas tuntud viiulimees. Vanaisa Mihkel Pops sai juba rohkem haridust – lõpetas Haapsalus kooli ja sai Hiiumaale kooliõpetaja koha. Küllap mõjus kohasaamisel ka see, et noormees mängis viiulit ja harmooniumi. Et ka vanaema oli laululembene, koguneti õhtuti koduharmooniumi juurde ja lauldi neljakesi – isa, ema, tütar ja poeg – isa akordilisel saatel Karl August Hermanni noodiväljaannetest segakoori repertuaari. Vanaisa organiseeris nii Hiiumaal kui ka hiljem Läänemaal ja Pärnumaal elades koorid, kus oma pere liikmed olid juhtlauljad.” Eeltoodust näeme, et Unol oli võimalik juba üsna varakult proovida kätt ja kõrva ka harmooniumil. Hiljem osteti koju klaver, mis viis poisi ka klaveritundidesse.
Vanaisa Mihkel Pops oli saanud Haapsalu linnakoolist kooliõpetaja õigused. See oli auväärse ajalooga õppeasutus, praegune Wiedemanni gümnaasium, mis on olnud ka Läänemaa ühisgümnaasium ning Haapsalu I ja II keskkool. 1903. aastal võeti Mihkel Pops Hiiumaale Pühalepa valda Kuri kirikusse köstriks, samas ka kihelkonnakooli õpetajaks. Pärast kümmet aastat saarel jätkus tema teenistus mandril mitme kiriku juures. I maailmasõja tegi ta kaasa velskrina. 1921. aastal pühitses metropoliit Aleksander ta preestriks Pärnumaale Kaisma valda Kergu kirikusse. Kirik on praeguseni heas korras ristikujuline maakivihoone, mis valmimisjärgselt pühitseti usukannataja Sinaida auks ja oli Püha Suurkannataja Sinaida koguduse templiks.
Vahepeal või selle kõrval oli Mihkel Pops preester ka Pärnumaal Tõstamaa vallas Seliste (enne 1926. aastat Seli) õigeusukiriku juures. Sealses külakoolis oli ta ka õpetaja.
Kümne aasta pärast viis uus kohavahetus Mihkel Popsi Läänemaale, Hanila (enne 1950. aastat Karuse) valda Kõmsile preestriks ja koolmeistriks. 1935. aasta suvel kutsus ta seal ellu Hanila Rahvahariduse Seltsi orkestri, olles niisiis mitte üksnes koori-, vaid ka orkestrijuht. Mäletatakse, et lauljatele häält andes ei kasutanud ta heliharki. Löönud ühe käe kahe sõrmega vastu teise käe sõrmi – sellest talle piisas. Sellest võib järeldada, et tal oli nn absoluutne kuulmine.
Valter Ojakäärule on Kõmsi nimi tuttav vend Heinrichi kaudu. Venna sealne parim sõber oli lõbus talumees Kõmsi Ants, kelle tegelikku perekonnanime ei mäletata. Tegemist võis olla Hanila valla Kõmsi küla või samanimelise talu nimega. Meeles on üks sügisene rukkilõikus Kõmsi Antsu talus, kus vikatite ja sirbiga töötasid teiste seas ka sinna kanti suvitama tulnud lauljatar Elsa Maasik ja ER sümfooniaorkestri pianist Valter Roots. Tööriistadele andsid niitjad ka kohapeal leiutatud nimed: nüri vikat, rootsi vikat, surmavikat, sitavikat ja vasarata sirp.
Olgu veel lisatud, et Risti-Virtsu maantee ääres asuv Kõmsi küla on Hanila valla keskus ja et Kõmsi kirik (EAÕK Uue-Virtsu kirik) on internetti paigutatud fotodel üsna kurvas seisus. Säilinud on Mihkel Popsi eluase Kõmsil, see on kirikule kuuluv maja, kus asub kiriku kantselei.
Lisagem siin toodud andmeile mõned mälestuskillud vanaisast Uno Naissoo vanemalt õelt Viia Elsteinilt.
„Pole enam kedagi, kes mäletaks Pussat sellisena. Kirjutan „Pussa” – sedasi me teda, Mihkel Popsi, kutsusime. Ema ja kõik lähemad sugulased kutsusid nii, vanaisa oli Pussa, vanaema Muti.
Pussa oli saksa ajal ka ERÜ Karuse valla piirkonnajuht. ERÜ – Eesti Rahva Ühisabi – oli organisatsioon, mis korraldas loteriisid ja kogus annetusi, nii ma seda mäletan. Mina olin Pussa „sekretär”, registreerisin kirju. No see amet oli vist rohkem lapsele rõõmu valmistamiseks, aga igatahes sain viis riigimarka töötasuks.
Pussa oli kirglik suitsetaja. Eesti ajal oli ta lemmikmark paberossid Eva Ekstra, saksa ajal paberosse oli kas raske saada või olid kallid, müüdi hoopis tubakat ja paberossihülsse, torukesi, kuhu spetsiaalse riistaga ühte otsa tubakas sisse pandi. Kui hülsse oli vähe saada, siis läksid ärasuitsetatud paberossikestad „korduvkasutusele”, õhuke pealmine kest libistati väljapoole ja tubakas suruti sisse. Kui ka tubakas muutus