Vanaemast mälestusi on pisut, sest ta suri, kui olin üsna noor. Mäletan, kui olin suvel seal ja mul olid särk seljas ja püksid jalas, ema tuli linnast ja võttis mul need ära, et ihu päikest saaks. Olin hirmus vihane ja ütlesin emale: „Sina mine ära oma koju!” Ema meelitas, et saad rongiga sõita, vastasin – „Mina olen rongiga sõitnud.””
Need napid read avavad laiemale üldsusele varjatud külje vaimuliku inimlikust palgest. Tütrepoeg Unole võis olla pärandatud peale muusikaande mõnigi iseloomujoon, ent kindlasti mitte sõprus tubakaga. Olgu siinkohal meenutatud ka õdede mälestus, et peres valitses kaunis range kord. Kui ema oli, nagu emad ikka, leebem, siis isa käsk tuli täita vastu puiklemata. Kord oli Uno isa lõunauinaku ajal klaverit mänginud ja keelu kuulmata jätnud. See ei jäänud karistamata. Küllap ongi kodusest kasvatusest pärit Uno kindel enesedistsipliin, mida kõik sõbrad imetlesid.
Et käesoleva raamatu nimitegelane saaks lugejale juba algusest peale tuttavamaks, olgu siiasamasse põimitud lugusid Uno Naissoo lapsepõlvest.
Tänu vanaisa orkestrile kuulis Uno juba varakult pillimängu. Teatri- ja Muusikamuuseumis on olemas foto 1930. aastaist, kus Mihkel Popsi tütrepoeg Uno, siis vaid mõneaastane, on pildil koos Seli kirjandusringi pasunakooriga suure trummi ees. Mihkel Pops istub meeste hulgas keskel, ja pasunakooris on 16 mängijat, tolle aja kohta kõva sõna. Võib arvata, et vanaisa kaudu kasvas Unos huvi puhkpillide vastu, mida ta ka ise mängima õppis, rääkimata huvist džässja estraadiorkestri vastu.
Samas kasvatas perekonna laululembus temast spetsialisti ka vokaalmuusikas – tema eestvõttel sündisid ER meeskvartett ja Tallinna kammerkoor.
Seliste orkester u 1932/33. Suure trummi ees Uno Naissoo, vasakult viies Uno vanaisa Mihkel Pops.
Heino Rannap on eespool mainitud raamatusse kirjutanud ka järgmised read: „Kaheaastane poiss teadis peast paljusid täiskasvanute laule, kolmeaastaselt oskas ta juba nii esimest kui ka teist häält. Nii oli mõnus laulda vaheldumisi viisi ja saatehäält. Üks esimesi koorilaule, mida Uno kodus õppis, oli M. Körberi „Karjase laul”. [-] Salmi lõppu – „sest laulan kui üks lõoke ja rõõmus minu meel” – lisas Uno alati ühe sõna juurde. Nähtavasti oli laulmisel ta meel nii hea, et tekst sai veidi pikemaks ja lause lõppes nii: „… minu hea meel.””
Suviti oli Uno Selistel ja Kõmsil vanaisa juures, kus muidugi täienesid tema muusikakogemused, ent tuli ka jõukohast tööd teha. Sõja ajal ärkas temas ootamatult ärivaim, millega ta hilisemas elus kuidagi silma ei paistnud. Ilmselt kannustas teda soov saada omaenese pilli omanikuks. Ta tellis Saksamaalt igasugust pudi-padi ning müüs seda edasi, et koguda raha akordioni ostmiseks. Kui vajalik summa koos, oli ta saatnud tellimuse Saksamaale, kuid vastuseks tulnud, et peale raha on vaja ka provianti. Ema hankiski võid ja pekki. Punaarmee oli juba Võru all, kui 1944. aasta augustis tuli Kõmsile Herr Naissoole Saksamaalt pakk, sees akordion. Postkontoris küsitud: „Kes see Herr Naissoo on?” Kohalik taluperemees Pääbo Mihkel visanud üle õla: „See ju meie karjapoiss!” Uno äritegevusest loeme pisut tagapool üksikasjalisemalt.
Kahjuks ei mäleta õed üksikasju selle esimese akordioni kohta ega isegi selle saamise lugu, kuid kahtlemata võis see olla odav, 12 või 24 bassiga pill firmalt Hohner või Weltmeister, mis ei sobinud nõudliku muusika mängimiseks. Sõja ajal läks see pill kaduma. Uus ja nõuetele vastav pill pidas vastu Uno Naissoo surmani. Kalju Terasmaa mäletab, et Uno kattis vahel akordioni villase salliga, et saavutada pehmemat kõla. Ju siis puudus pillil vajalik tämbriregister. Selle akordioni andis noorem õde Ksenia seoses Uno Naissoo 80. sünniaastapäeva üritustega 2008. aasta aprillis üle Teatri- ja Muusikamuuseumile. Fotod ja põhjalikud tehnilised andmed andis käesoleva raamatu kirjutajale muuseumi töötaja Risto Lehiste, märkides et hoolimata mõningatest puudustest on pill rahuldavas seisukorras. Bassinuppe on 120, klaviatuuri all kaks registrivahetamise klappi. Miskipärast puudub pillil firma või mudeli nimi, ehkki heliulatuselt ja teostuselt (esikülg pärlmutterkaunistusega) pole sellele midagi ette heita.
Muuseumis talletatud materjalide seas on tähtis koht andmeil, mida perekonnakroonikasse on kogunud Uno Naissoo õed Viia ja Ksenia, kelle teiseks eesnimeks on jäänud juba lapsena saadud hellitusnimi Kanni. Esimene sündis neli, teine kaksteist aastat pärast venda. Suures osas tänu neile saame kujutluse Uno vanaisast ja vanavanaisastki, rääkimata emast ja isast, kes mõlemad olid tähelepanuväärsed isiksused. Huvipakkuvad on Viia mälestused Unoga koos veedetud lapsepõlveaastaist, kuhu siinkohal väike kõrvalepõige.
„Meie mänguasjad olid loomad, enamuses koerad. Küll mitte elusad, vaid riidest. Neil olid tänu Uno fantaasiale küllaltki omapärased nimed. [-] Esimesi koeri oli Kutu-Tünn, üsna muserdatud ja nätsutatud istuvas asendis loom. Edasi: Kodu-Kutu, umbes samast tõust, kuid väheke kobedam. Siis: Palli-Raiu-Peedu, see oli neljal jalal seisev helerohelist värvi koer. [-] Üks punast värvi koer oli Kiunu, hiljem Kiinu. Eriti tark koer oli Prilli, kelle nimi hiljem oli Ukando-Merilo-Prilli. Tema sai koolis häid hindeid. Kõige hiljem tekkis suuremat kasvu koer Muki. See nimi asendati loomulikult soliidsemaga: Akut, mille mina täiendasin Akut-Taku’ks.”
Lisaks koertele oli lastel kaks mängukassi, neli kana-kukke, kaelkirjak, jänes ja metallist hiir. Kõigile anti samas stiilis nimed, kõigil oli oma saatus. Hiir Kambulatas läks kaduma, kui ema sõitis kirikukooriga Viljandist Pärnusse, kaasas Uno ja Viia. Hiireke „lasti korraks välja ja sinna ta jäigi”, meenutab Viia. Ühel kanal oli tibu nimega Gereb, see tuli Ferenc Molnári populaarsest noorsooraamatust „Pål tänava poisid”, mida Uno parajasti luges.
Et tegemist oli vaimuliku lastelastega, näitab Viia jutustatud seik: „… mina lugesin siis „Piiblilugusid” ja nende mõjul viisin ühe neist lindudest sirelipõõsasse, tahtsin teda Jumalale ohverdada ja ootasin, et Püha vaim tuleks ja viiks mu ohvri ära. Muidugi tuli Koki mõne päeva pärast tagasi tuppa viia.”
Jänesele lõi Uno kui tulevane helilooja laulu: „Kodu-Inku puuris, Kodu-Inku puuris …”
Kui algas sõda, oli Uno juba kümneaastane poisijõmpsikas ja nukkudega mängimiseks liiga vana. Tulid uued, juba mehisemad mängud, millest Viia meenutab „makarone”. Tegemist oli tõenäoliselt haubitsate ja miinipildujate juures kasutatavate lisalaengutega, kottidesse või bakeliidist karpidesse pakitud nõrga lõhkeainega, mis lahtises olekus ja väikeses koguses hoogsalt põles, suletuna aga plahvatas. Neid mänge kirjeldab Viia nõnda: „„Makaronidega” sai paberist laevu pommitada ja sõda mängida: tükike kahurirohtu keerata paberisse, tuli otsa ja vägev pomm oli valmis. Seda mängu mängisime köögi põrandal, ema ilmselt ei näinud … Õues oli pomm veel võimsam: tikutops topiti „makarone” täis, süüdati põlema ja lennutati üle maja katuse (oli soe suvi ja meil sindlikatus …). Aga põlema ei läinud midagi.”
Hiljem olid poisid valmistanud juba päris korraliku pommi – suurtüki mürsukest täideti „makaronidega” ja süüdati süütenööriga. See olnud juba korralik ilmkärakas, aga jäänud ka viimaseks.
Jah, tagantjärele võib õnne tänada! Paari aasta pärast mängis Uno Endla tantsupundis, kus kitarristiks oli plahvatuses parema labakäe kaotanud muusik – mängis akorde köndiga keeli riivates, ja mitte sugugi halvasti.
Iga vallatus ei lõppenud aga õnnelikult, nagu Viia on taas meenutanud: „Kui sakslaste tuleku järel oli kõikjal sõjamoona, juhtus ka traagilisi sündmusi. Nii mõnigi poiss sattus haiglasse. Meie korteris Põltsamaal Uno ja kaks tema sõpra Karell Enn ja Rämma Jaak tegelesid revolvriga, kuni Jaagule sattus kuul kopsu. Õnneks jäi poiss elama.” Samasugune juhus oli Ojakäärude peres, kus poisid peaaegu oleks naabripoisi