Siis võttis Pierre õlalt mati säbrulise paela ja ütles:
„Ma saan aru. Võta.”
Onu Orlov kinkis neile oma raamatupidaja-portfelli. See oli raske, raamatutega. Metroo juures mindi kolmes suunas laiali: Ilja ja Pierre otsustasid minna jalgsi kesklinna, ka Orlov läks jalgsi, kuid teises suunas, ta elas Oktoobri väljakul.
Orlovi raamatuid täis portfelli kandis Mihha. Tema ja Sanja laskusid metroosse. Pidu kestis veel, kuigi ametlikult oli festival lõpetatud.
Kaks nädalat kestnud pidustustest veidi väsinud lõbusad ja purjus inimesed jalutasid summas viimasel õhtul.
Välismaalasi, kes olid ajutiselt kaunistanud Moskva vaateid, oli väga vähe. Küllap pakkisid kohvreid, magasid, sooritasid viimaseid kaubavahetustehinguid, müüsid järelejäänud valuutat ja andsid viimaseid suudlusi nõukogude neidudele, kes olid esimest korda kogenud toredaid romaane austerlase, rootslase või sõltumatu Ghana kodanikuga.
Rahvaste sõprus võidutses. Hoolimata aastaid kestnud sisendustest olid välismaalased väga toredad poisid, polnud mingeid kapitaliste, kõik olid puha kommunistid ja kaasatundjad. Nagu näiteks tuvi joonistanud Picasso ja progressiivne Federico Fellini.
Sanja ja Mihha istusid kaugelt üle kesköö Tšernõševski tänava kummutmaja õuel pingil, rääkisid kommete paranemisest Venemaal, kiitsid Hruštšovi, kes avas raudse eesriide. Siis keeras jutt isiklikumatele teemadele: Mihha pihtis Sanjale seda, mida ta ei olnud suutnud selgeks teha pilkehimulisele Iljale: vaese Minna lugu, rääkis nende räpasevõitu suhetest, rängast taagast, millest ta nüüd nähtavasti ei suuda elu lõpuni vabaneda.
Sanja noogutas vaikides: tema kujutluses oli see mehe ja naise vaheline saladus alati räpane ja eemaletõukavalt külgetõmbav. Asja olemuseni oli võimatu jõuda – selleks polnud sõnu.
Kaeblesid, mõmisesid ja läksid laiali.
Tänavalt kostsid veel katkendid: „Aias vaikne kõik, puud ei kahise, loodus virgub taas koidu eel. Mulle õhtud need Moskva lähistel…”
Raamatupidaja pruuni portfelli raamatutega unustas Mihha pingi alla. Ka Sanjale ei tulnud see meelde.
Kojamees onu Fjodor, keda on ülistanud Juli Kim, sai kuidagi pohmellist jagu ja läks õue pühkima. Leidis portfelli – midagi asjalikku selles polnud. Mingid raamatud. Andis piirkonnamiilitsa kätte, kui juhtus teda nägema.
Paksu Orlovi pidasid tema endise naise vanemad täielikuks tolguseks, tema määramine diplomaatilisele tööle Venemaale erutas neid: ta oli esimene, kes ületas kodumaa piiri pärast kaheksateistkümnendat aastat vastassuunas.
Portfellis oli rikkalik kingitus: kuus numbrit „Vene Üliõpilaste Kristliku Liikumise Teatajat” ja äsja vene keelde tõlgitud Orwelli raamat „1984”, kirjastuse „Possev” väljaanne. See oli vaid pool õnnetust, et poisid loevad selle raamatu läbi viis aastat hiljem kserokoopiana. Õnnetus oli selles, et portfelli küljetaskus oli Maša, tema maha jätnud naise kiri. See oli saadetud diplomaatilise postiga, ümbrikul oli Orlovi nimi ja teda üles leida oli lihtsamast lihtsam.
Festival lõppes. Mustanahalistest üliõpilastest rasedaks jäänud näitsikud ei olnud veel jõudnud avastada, et nad olid rasestunud, aga Orlovil olid juba pahandused. Õnneks vangi teda ei pandud, kuid riigist saadeti ta otsekohe välja. Tema diplomaadikarjäär oli läbi. Tema endine naine ja tolle vanemad said järjekordse kinnituse, et Nikolai Ivanovitš on täielik tolgus ega kõlba mitte millekski.
Kuid poisid ei saanud üldse kannatada.
ROHELINE TELK
Oljake, roosakaskollane sibulamugulake, tihke, õhukese siidise nahaga, ühegi pleki ja kriimuta, meeldis nii meestele, naistele kui ka kassidele ja koertele. Oli arusaamatu, kuidas võis ta, selline terve ja lustakas, naerulohkudega põskedel, sündida mornide, juba eakate vanemate perre, kes olid karjääriinimesed, parteilased, kel oli tähtsaid salajasi teeneid ja keda võimud ilmselt soosisid ordenite, personaalse sõiduauto ja suvilaga kindralite asulas ning toiduainete tellimustega pruunides jõupaberist kottides ja pappkarpides, mis toodi kinnisest jaotuspunktist otse koju kätte.
Veel üllatavam ja arusaamatum oli see, kui usalduslikult võttis ta omaks kõik hea, mis nad rääkisid, ega märganud üldsegi seda halba, mida nad tegid. Ta kasvas üles ausa ja põhimõttekindla inimesena, ühiskonna huvid olid tal alati esiplaanil ja isiklikud tagaplaanil; nagu kombeks oli, vihkas ta rikkaid (muuseas, kus nad olid?) ja pidas lugu tööinimestest, näiteks koduabilisest Faina Ivanovnast, isa musta „Volga” juhist Nikolai Ignatjevitšist ja ema halli „Volga” juhist Jevgeni Borissovitšist.
Kui kerge ja vahva oli olla hea nõukogude tüdruk! Arteki pioneerilaagri sinised ööd ja punased kaelarätid sobisid väga hästi ühte toiduainete jaotuspunktiga ja vanemate personaalsed autod, mis teda laupäeviti suvilasse viisid, võrdsuse ja vendlusega. Ta ei olnud kellegi ees süüdi ning armastas rõõmsalt ja muretult Leninit–Stalinit–Hruštšovi–Brežnevit, kodumaad ja parteid. Ta oli moraalselt kindel, nagu kirjutati tema iseloomustuses, kui ta seitsmendas klassis komnooreks astus, ja poliitiliselt ülimalt kirjaoskaja.
Olja isa Afanassi Mihhailovitš töötas sõjaväeehituste valdkonnas, ema oli ajakirja toimetaja, see polnud küll päris kirjanduslik, vaid pigem kasvatusalane ajakiri.
Antonina Naumovna (ta oli pärit õigeusklike perest, kes panid lapsele nime pühakute järgi, ja hoopiski mitte juut) oli lõpetanud Filosoofia, Kirjanduse ja Ajaloo Instituudi, nii et praktiliselt oli ta kirjanik. Vanemate otsusel saadeti Olja õppima filoloogiat, ülikooli.
Esimene ülikooliaasta ei ennustanud midagi halba: neiu tegi meelsasti ühiskondlikku tööd, ta valiti komsomolibüroosse, õppis väga hästi ja hoolega, soetas endale peigmehe – tubli noormehe. Sõjaväelase perekonnast, asjalik poiss, mitte filoloog, vaid Moskva Lennundusinstituudi üliõpilane. Viimasel kursusel. Antonina Naumovnale meeldis Vova väga: laiaõlgne, head kasvu, juuksed langesid heleda lainena laubale, riides käis puhtalt, käsitsikootud põtradega kampsunis, talvel kandis lenduri nahkjopet, kolmekümnendate aastate unistuste rõivast, mis Antonina Naumovnale väga imponeeris.
Pulmad peeti siis, kui Olja oli lõpetanud esimese kursuse, juuni alguses, et mitte kogu elu näha vaeva maikuus peetud pulmade pärast, nagu ütles Faina Ivanovna, päeviti käiv koduabiline, rahvatarkuse varasalv.
Vova kolis kindrali korterisse, Olja tuppa. Kõike oli majas küllalt ka veel ühe inimese jaoks, ainult voodi osteti uus, laiem. Imelik küll, aga ostjaks oli kindral ise. Olja keeldus minema sellist kahemõttelist asja ostma, Antonina Naumovna oli kohutavalt hõivatud kas siis nõukogude õpetajate või nõukogude arstide järjekordse kongressi ettevalmistamisega. Aga Afanassi Mihhailovitšile tuli meelde, et ta oli Smolenski kaldapealsel näinud mööblikauplust ja ütles abikaasale, et ostab voodi ise. Ta sõitiski pärast tööd kauplusest läbi. See oli antikvaarse kauba pood. Kindral käis kaua kõikide aegade ja rahvaste mööblitükkide vahel ringi ja meenutas oma vanaisa, peentislerit. Liigi viiskümmend aastat ei olnud ta vanaisast mõelnud, aga nüüd äkki, keset hapraid bambusriiuleid, monumentaalseid salalaegastega kirjutuspulte ning ampiirstiilis valgete kullaga kaunistatud toolide ja pooltugitoolide madalat metsa tuli talle meelde väikest kasvu kõhn vanamees, kel olid suured mustjaspruunid kämblad ja terav pilk, silmade all õrnad vesised kotid… Tuli meelde ka vanaisa töökoja lõhn – tärpentin ja piiritus, lakid, see oli tihke ja peaaegu söödav, ja kuidas vanaisa oli teda, poisinolki, õpetanud liivapaberiga lihvima, kaaprauaga töötama ja poleerima.
Afanassi Mihhailovitš käis kaupluses ringi, unustanud, miks ta oli siia tulnud, siis tuli see talle meelde ja ta ostis karjala kasest kaheinimesevoodi, veel pärisorjade tehtud ja fantaasiarikka, talle ei tulnud pähegi, et selles hakkavad magama kaks noor inimest, komnoort, kellele meeldivad telgid ja ööd lageda taeva all, nüüd tuli neil hakata tuleviku nimel vaeva nägema keerdsammaste vahel nelja keerubi seltsis.
Voodi jättis tõesti võimsa mulje oma täieliku mõttetuse ja pompoossuse tõttu, kuid abieluasju see ei pidurdanud: tütrepoeg Konstantin tuli ilmale täpselt kümme kuud pärast pulmi.
Kindralil