Edasi, pärast selle nähtuse igakülgset analüüsi, kirjeldas autor mõningaid seda liiki initsiatsioone, mis olid võetud vene klassikalisest kirjandusest, vaatles tänapäeva teismeliste küpsemist ja analüüsis põhjusi, miks küpsetakse nii hilises eas, kõige olulisem oli see, et ta täheldas katastroofilist tendentsi „vältida initsiatsiooni.”
Viktor Juljevitšile tuli pähe ka see, et just selles vanuses toimub luterlastel ja anglikaanidel konfirmatsioon, see tähendab teadlikult omaksvõetud uskumise „kinnitamine”, juudi poisid teevad läbi bar mitsva, vastuvõtmise täiskasvanute hulka, ja muslimid teevad ümberlõikamise. Seega selgub, et religioossete inimeste ühendused omistavad sellele üleminekule lapsepõlvest täiskasvanuks erilise tähtsuse, samal ajal kui ateistlik maailm on sellel ülitähtsal mehhanismil lasknud täielikult kaotsi minna. Ei saa ju tõsimeeli pidada selle aseaineks astumist pioneeride või komnoorte organisatsiooni.
Ühiskond langeb allapoole kõlbelist miinimumi, kui nende arv, kes ei ole varases nooruses teinud läbi kõlbelist initsiatsiooni, on üle poole populatsioonist – sellisele seisukohale jõudis Viktor Juljevitš tol ajal.
Tal tekkisid tõsised lahkarvamused kadunud Võgotskiga kultuurialaste huvide kujunemise ja vahetumise küsimuses, kuid see ei olnud oluline: ealine psühholoogia oli „kinni pandud” koos geneetika ja küberneetikaga. Iseenesest ei hellitanud Viktor Juljevitš mingeid lootusi oma tulevane raamat avaldada. Kuid mis tähtsus oli neil pragmaatilistel kaalutlustel, kui elu kihutas pöörase kiirusega ja selles oli kõik, millest vaid unistada võis: looming, tore noor naine koos tollesama kollaseplekilise mähkmega, imeliste sõrmede, huulte ja silmadega tilluke laps, väike loomake, kes iga päevaga muutus üha rohkem inimeseks, õpilased, kelle vaimustus temast tõstis ta enneolematusse kõrgusesse. Naeratas magades, naeratas ärgates.
Maa elas samal ajal oma arutut elu: pärast enneolematut melu Džugašvili kirstu juures, salajast võimuvõitlust, esimeste tuhandete naasmist laagritest ja asumiselt, arusaamatut, ootamatut partei XX kongressi – algasid ja lõppesid Ungari sündmused.
Viktor Juljevitš oli süüvinud oma uude seisundisse ja jälgis toimuvat poole silmaga. Elu „sisemine osa” oli sel perioodil tähtsam „välisest”.
Septembris, esimestel koolipäevadel, pistis vanempioneerijuht Tasja Vorobjova, pedagoogilise instituudi õhtuse osakonna sümpaatne üliõpilane, kellega Viktor Juljevitšil olid head suhted, talle pihku paki raskesti loetavaid paberilehti, see oli partei XX kongressil Hruštšovi peetud ettekande masinakirjas tehtud paljundus. Kuigi esinemisest oli juba pool aastat möödas, ei olnud ettekannet veel kuskil avaldatud. Seda pooltõest ja ohtlikku ettekannet levitati ainult mööda kõrgemaid parteilisi kanaleid, partei realiikmed said selle kohta andmeid ainult kinnistel parteikoosolekutel, kuulmise järgi. Tekstil oli pealdis „Ametialaseks kasutamiseks”, see polnud mõeldud realiikmete jaoks. See oli ikka toosama nõukogude fantasmagooria. Salajane ettekanne rahva ühe osa jaoks, mida too pidi hoidma teise osa eest salajas. Hälbinud mõistusega riik.
Viktor Juljevitš luges selle teksti, millest nii palju räägiti, tähelepanelikult läbi. Huvitav, väga huvitav. Ajalugu tehti otse silme all. Türann langes ja kolm aastat hiljem söandas jõuk tema vastu häält tõsta. Kus te, tarkpead, enne olite? Oma tagajärgede poolest sisuliselt tähtis dokument oli riigi parteilisele juhtkonnale ühteaegu hirmus ja paljastav. See masinal ümber kirjutatud ettekanne, mis käis käest kätte, oli esimene põrandaalune samizdat’i toode, mil puudus neil aastatel veel oma nimetus.
Hruštšovi ümberkirjutatud ettekanne liikus juba Moskvas ringi, aga „Doktor Živago” käsikirja aeg ei olnud veel kätte jõudnud. Seeeest levisid romaanis leiduvad luuletused.
„Imelik,” mõtles Viktor Juljevitš, „luuletused levivad ärakirjades nagu Puškini ajal. Milline muutus! Vaata aga vaata, ehk ei pandagi enam vangi!”
Hirmust kangestunud rahvas elavnes, sosistas julgemini, püüdis „vaenulikke” hääli, trükkis kirjutusmasinal, kirjutas ümber, tegi fotokoopiaid. Samizdat levis üle kogu maa. See põrandaalune lugemisvara ei olnud veel leidnud oma kohta kui uus ühiskondlik nähtus, milleks see sai järgmisel aastakümnel, kuid julgete inimeste poolt ümber kirjutatud paberilehed sahisesid juba öösiti ahnete lugejate kätes.
Hruštšov tekitas selle Stalini isikukultuse paljastamisega säherduse segaduse, et endise selguse asemel valitses nüüd midagi arusaamatut. Kõik tardusid ootuses. Kirjandusõpetaja saatus, kes abiellus oma õpilasega ja tõi ilmale lapse mitte just päris ettenähtud ajal, oli kooli juhtkonna kõigist ponnistustest hoolimata ikka veel otsustamata.
Lõpuks vaadati küsimus läbi. Rajooni haridusosakond osutus nõudlikumaks kui rajoonikomitee. Võeti vastu otsus vallandada, kuid siis taibati, et enne peab ta viima oma abituriendid kooliaasta lõpuni välja. Et õpetajat mitte minema peletada, otsustati plaanitud vallandamisest talle esialgu mitte teatada: tõepoolest, kui ta peaks poole aasta pealt lahkuma, siis kellega teda asendada? Viktor Juljevitši kõrvu ulatusid alatasa mingid ebamäärased ja ebameeldivad kuuldused, kuid selleks ajaks oli ta ka ise otsustanud koolist lahkuda niipea, kui õppeaasta läbi saab.
Viiekümne seitsmenda aasta kevadeks oli vene kirjasõna armastajate ringist saanud eksamiteks valmistumise järeleaitamistundide rühm: kolm neljandikku klassi kavatses astuda filoloogiateaduskonda. Mihha käis neis tundides regulaarselt, kuigi oli klassi parim kirjanduse tundja. Ta teadis, et juute filoloogiateaduskonda vastu ei võeta, kuid teadis ka seda, et midagi muud tal vaja ei ole.
Mihha vanem nõbu Marlen narris teda, pakkus abi astumisel kalandusinstituuti, kinnitas, et kala on juudi jaoks palju sobivam elukutse kui kirjandus ja ajas sellega Mihha täiesti endast välja.
Kevadeks jõudsid kuuldused, et Viktor Juljevitš kavatsetakse koolist välja lüüa, kümnenda klassi õpilaste kõrvu. Räägiti, et õpetajad olevat kirjutanud tema kohta mingi inetu kaebuse seoses sellega, et ta abiellus oma endise õpilasega. Poisid olid valmis minema ja kirjutama ükskõik kuhu, et armastatud õpetajat kaitsta. Tal kulus tükk vaeva, et teha neile selgeks: ta ise kavatseb ka koolist lahkuda, ta on juba ammu tahtnud teha teadustööd, kirjutada raamatuid, nemad võiksid ometigi mõista, kuidas koolivihikud, õpetajamutid, poliitinformatsioonid ja kogu see jaburus on teda ära tüüdanud, et ta ei läinud koolist kohe pärast abiellumist ära ainult nende, oma armsate „vekalaste” pärast.
„Seda enam,” lisas ta, „et ma olen endale vahetuse üles kasvatanud. Te teate ise, kui palju kirjandusõpetajaid annab meie kool mõne aasta pärast.”
See oli tõsi. Sellest ajast alates, kui tema kooli tööle tuli, astus pool igast lennust filoloogiateaduskonda, kes ülikooli, kes pedagoogilisse instituuti. Nõrgemad tüdrukud läksid õppima raamatukogundust, arhiivindust või kultuuriinstituuti. Väikesearvulisele, kuid toredale poistearmeele oli selgeks õpetatud haruldane kunst lugeda Puškinit ja Tolstoid. Viktor Juljevitš oli veendunud, et seega olid tema lapsed saanud piisava süsti, et seista vastu meie elu tinastele ja kõigile muudele jälkustele. Muuseas, selles võis ta ka eksida.
Palju rohkem kui viimaste eksamite vastu tundsid „vekalased” huvi lõpuõhtu ettevalmistuste vastu. Plaaniti suurejoonelist etendust. Varakult anti teada, et mingi alkohol ei ole lubatud. Ühest küljest oleks võinud sellest keelust hõlpsasti kõrvale hiilida, teisest küljest ei huvitanud see eriti kedagi. Kõigile oli selge kõige tähtsam asi: hüvastijätt kooliga tähendab lahkumist Viktor Juljevitšist ja see hüvastijätt on kahekordne seetõttu, et Viktor Juljevitš ise lahkub koos oma abiturientide klassiga koolist, seda oli ta neile jõudnud öelda.
Poisid hoidsid oma ettevalmistusi salajas, kuid Viktor Juljevitš aimas eelseisva sündmuse suurejoonelisust, sest temani jõudsid andmed, et hoolikalt eksamiteks valmistumise asemel saadavad mitu poissi päevi ja öid mööda skulptor Lozovski, Volodja Lozovski isa ateljees, kus nad meisterdavad midagi grandioosset.
Ilja suurendas fotosid ja tegi varjupilte, mida projitseeriti seinale. See oli algupärane stsenograafia, keegi ei olnud enne teda seda teinud.
Lükanud õpikud kõrvale, kirjutas Mihha värssnäidendit. Selles oli miljon tegelast, alates Aristophanesest ja Loll-Ivanist