Nii möödus aasta, nemad aga muudkui jalutasid põiktänavatel, jõid koos sõpradega, kes Iljal olid kõik erilised, otsekui valitud: üks oli muusikateadlane, teine oli džoki, kolmanda juurde, kes oli looduskaitseala valvur, sõitsid nad Okaa äärde ja veel üks oli tõeline preester. Kõige armsam oli kurttummade laste punapäine õpetaja! Olja polnud varem osanud arvatagi, kui huvitavaid inimesi elab ilmas ja kui erinevad nad on oma filosoofiate ja uskumustega. Vilksatas isegi budist! Olga luges raamatuid, see oli nagu veel üks ülikooliharidus, kuid palju huvitavam, ka olid raamatud, mida Ilja talle andis, kas vanad või sissetoodud, välismaised. Ükskord palus ta Oljal tõlkida prantsuse keelest väikese raamatu, see oli katoliiklik, Lourdes’i imedest.
Neil oli kahekesi koos nii huvitav ja hea olla, et Oljal oli raske ette kujutada, et Iljal oli veel mingi naine, kelle juurde ta lahkus hilisõhtutel. Siis muutus midagi tema perekonnaelus, ta ütles üha harvemini, et peab minema Timirjazevi tänavale, lõpuks kolis ta lõplikult ema juurde kommunaalkorterisse. Olja tutvus tasase Maria Fjodorovnaga.
Mida kaugemaks jäi Olga oma vanematele, seda lähedasemaks sai neile Vova: ta käis pühapäeviti, Faina Ivanovna andis talle jalutuskäiguks riidesse pandud poja, isa käis temaga jalutamas ja tõi lõunaks tagasi. Söötis teda ise, pani magama ja seejärel lõunastas koos äia ja ämmaga, iga kord pidi teda eraldi paluma, ta püüdis nagu keelduda ja andis mõista, et pühapäevasest, mitte just pidulikust, kuid poolpidulikust lõunast ta üldsegi huvitatud ei ole, teda ei meelita lõunatama mitte Faina pehmed magedad pirukad, vaid eranditult sugulaslik läbikäimine.
Oljat pühapäeviti kodus ei olnud, teda tavaliselt ei meenutatudki, ta oli kõigi jaoks valus küsimus, millel oli solvangu, arusaamatuse, täiesti seletamatu reetmise varjund. Mahajäetud mehel kratsis lisaks sellele hinge noore mehe enesearmastus. Tema auks peab ütlema, et esimese armukese soetas ta alles kahe aasta pärast, kui Olja nõudis lahutust. Selle ajani oli ta tundnud end abielus mehena, kes oli ebamääraselt pikas komandeeringus, ta jäi mõttetult truuks ning maksis nelikümmend rubla alimente, mida keegi tema käest ei nõudnud. Talle näis kogu aeg, et Oljake võtab aru pähe ja nad hakkavad sõbralikult koos elama sellest kohast peale, kus nende abielu oli karile jooksnud…
Saanud teada, et Olga andis abielulahutuse sisse, kees Antonina Naumovna vaikselt pahameelest. Kuid ta oskas end talitseda: tema kired möllasid organismi salasügavustes. Mida rohkem ta end vaos hoidis, seda tugevamini surus ta lõualuud kokku ja seda rohkem tungisid välja tema tuhmid silmad. Olgale ei öelnud ta sõnagi, kodus ta auru välja ei lasknud, oskas end maha laadida toimetuses. Kaastöötajad värisesid, üks andis hirmu pärast lahkumisavalduse sisse ja talle kogu hingest ustav sekretär sai mikroinfarkti.
Sellest ajast peale, kui ta oli erru läinud, tundis Afanassi Mihhailovitš vaikselt rõõmu lihtsast elust. Ta ei olnud emotsionaalselt nii peenetundeline nagu abikaasa ega tõtanud nii otsustavalt tütart oma elust maha tõmbama, lihtsalt lükkas tütre endast kaugemale ega kannatanud kõige selle all nii kirglikult nagu Antonina Naumovna…
Nähtavasti tunnetas ka Olga, et isa on leebem: oma elumuutustest rääkis ta esimesena isale ja mitte emale. Kuid selles oli ka kindel arvestus, mida taibati hiljem…
Veebruari keskel tuli Olga suvilasse. Nagu lihtne inimene, bussiga. Tööpäeval, ei hommikul ega õhtul, vaid pärast keskpäeva. Parajasti oli lähedalasuvast sõjaväesanatooriumist toodud lõuna otsekui tuusiku järgi: kolmest roast koosnev lõuna, väga maitsev omaküpsetatud magus saiake. Afanassi Mihhailovitš mässas nõudega ja siis tuligi Olga. Isa rõõmustas, sest polnud tütart ammu näinud, perekonnatüli oli ajaga oma teravuse kaotanud. Olja oli lõbus, täiesti endine, jagas vähimagi kõhkluseta isa lõuna kaheks ja võttis koos temaga isegi pitsi isu tõstmiseks. Pärast lõunat keris ta jalad nahktugitooli, mille tagaküljel oli alumiiniumist märgis – suvilasse oli veel jäänud kroonu mööblit, mille kindral oli oma ametkonnalt kopikate eest koos suvilaga ära ostnud – Olja valis välja harjumuspärase lapsepõlvest tuttava monstrumi ja mitte isa pool uuendatud vana mööblitüki, need kõik olid puha puust, neil jäi vajaka hellusest ja unnesuigutamise võimest, isa oli need ostnud ikka sellestsamast komisjonikauplusest.
„Issi,” ütles Olja isale lapseea kombel, „ma tahaksin koos sinuga suvilas elada. Tooksin Kostja siia, mis? Mis sa arvad?”
Afanassi Mihhailovitš rõõmustas, ta ei aimanud, et teda võidakse tahta alt tõmmata:
„Ela siin niipalju kui tahad, mida sa veel küsid? Ainult kuidas tööga saab? Ilma autota on raske…”
Ühendus linnaga oli halb: kuni Nahhabinoni bussiga, need aga ei käinud sõiduplaani järgi, vaid kuidas Jumal juhatas, Nahhabinost elektrirongiga Riia vaksalisse…
„Mis mul sellest,” naeris Olja. „Ma ei käi tööl, ma õpin.”
Afanassi Mihhailovitš rõõmustas: abikaasa ei olnud talle rääkinud, et Olja oli jälle õppima läinud. Kuid arusaamatus lahenes kohe, Olga ei õppinud nüüd ülikoolis, vaid miskipärast linnas hispaania keele kursustel. Õppetöö ei toimunud iga päev ja sedagi õhtuti, ülikooli tagasi ninna ta ei kavatsenud.
Afanassi Mihhailovitš kaalutles endamisi aeglaselt, et miks oli tütrel äkki niisugune elumuutus pähe tulnud ja kuidas suhtub sellesse abikaasa ning kas ei peaks enne nõusoleku andmist naisega aru pidama. Kuid Olga seletas ise kõik lahti:
„Võib-olla tuleb ka mu sõber vahepeal siia elama.”
Vanal kindralil jäi pahameelest hing kinni: lahutas nõu küsimata ära, nüüd on tal armuke, kelle tahab koju tuua, ootab, et ma oleksin nõus ja annaksin selleks loa. Kuid vaikinud minuti, lõi ta käega:
„Ela kellega tahad, mis see minu asi on…”
Kortsutas kulmu, sõi kroonu kotleti kiiresti ära ja läks lõunajärgset protseduuri tegema – magama.
Mõni päev hiljem veeres kindrali suurele suvilakrundile vana „Volga”, sellest pudenesid välja lambanahkses kasukas Kostja, suur lambavurhvi kutsikas, Olga, raamatupakk käes, ja pikk salkuspäine meesterahvas koos suuskadega. Töötoa aknad, kus Afanassi Mihhailovitš oma puutööd tegi, olid teisele poole ja ta ei näinud, kuidas nad trügides, kukkudes ning labakindaid ja raamatuid lumme pillates ukse juurde jõudsid. Ta läks uksekella peale avama ja nägi suvilaüksindusega harjununa tema meelest tervet rahvasumma. Kostja vingus, koer haukus, Olga lagistas tehtult naerda ja kõigist üle oli pikk kohmakas mees, kes oli, nagu erukindral kohe taipas, kogu kurja juur.
See juur nimetas end Ilja Brjanskiks. Ta sirutas kondise, lihasse kasvamata käe, temast tuli odava tubaka ja mingi tuttava keemiareaktiivi lõhna ning õhkus mingit varjatud vaenulikkust. Ka Olgast tuli uut lõhna, jultunut ja võõrast. Ainult tütrepoeg Kostja ja tolle segavereline kutsikas olid omad. Kuid Afanassi Mihhailovitš ei jäänud oma tundeid analüüsima. Suudles tütart ja lapselast ning läks teisele korrusele oma käsitööd tegema: polituuri, tisleriliimi ja puutolmu lõhn olid talle palderjanist kasulikumad. Ta võttis kõige peenema liivapaberi ja hakkas diivani külge hõõruma, nühkides maha solvava laki, tema käsi tundis rõõmu sujuvast keerust, mis käetuge toetas.
Alt kostis naerupahvakuid, turtsumist, naerulaginat, mis läks üle oigamiseks ja vingumiseks, need helid ei sobinud vaiksesse ja korralikku majja üldsegi mitte.
Ikkagi väga häbitu tegu: tulla koos armukese ja väikese pojaga, nagu oleks kõik kõige paremas korras, heitis kindral tütrele ette.
Edasi läks elu kahe majapidamisega: Afanassi Mihhailovitš oma sõjaväesanatooriumi toidul ja harjunud režiimi järgi – tõusis kell seitse, kell kaheksa jõi teed, kell üksteist läks magama. Olga pere ajas kuidagi läbi. Vahel keetsid midagi tühja-tähja, enamasti ajasid võileibadega läbi, külmkapi uks kõlksus kogu päeva, tõusid üles ja läksid magama kuidas juhtus, mitte kindlal ajal, kas siis jalutasid