„Edasi!”
Kuju elavnes. See oli valgeks võõbatud Katja Zujeva-Šengeli. Peab ütlema, et neil tuli teda üsna kaua veenda, et ta mängiks seda osa.
Ta kõndis läbi saali ja istus kiiduavalduste saatel Viktor Juljevitši jalge ette maha.
Toolid viidi saalist välja, kaeti lauad. Õpetajaid näha ei olnud. Viktor Juljevitš läks õpetajate tuppa, et püüda murda pedagoogide streiki.
Teda oodati. Larissa Stepanova astus ettepoole:
„Viktor Juljevitš, me oleme õpetajate kollektiivi nimel sunnitud teile teatama…” alustas direktriss pidulikult.
Kuid Viktor Juljevitš taipas silmapilk, mida nimelt talle kohe öeldakse. Ta tegi esimese talle pähe torganud asja. Tõmbas pintsaku taskust välja prillitoosi, võttis sellest välja vanamoodsad metallraamis prillid, pani need oma pikavõitu korrapärase kujuga ninale, lähenes Larissa Stepanovnale, kummardas tema valge krae külge kinnitatud kuulsa liblikaprossi kohale ja ütles heldimusega hääles:
„Oi kui kaunis! Kui armas põrssake!”
„Välja siit! Te olete vallandatud!” ütles Larissa Stepanovna kähinal ja vaikselt.
„Vihast punastava häälega,” mõtles literaat.
Saalist kostis muusika.
„Mis te närveerite? Läheme joome limonaadi ja tantsime! Lapsed ootavad teid!”
Ta naeratas võluvalt, ise aga mõtles: „Olen ma alles kõuts! Asjata ma alandasin neid. Vaene Larissa Stepanovna, tal on suunurgad alla vajunud nagu solvunud plikal. Vaata, et hakkab kohe nutma… Kui pahad lapsed nad küll on… aga mis seal enam teha – ega ometi hakka andestust paluma!”
Larissa Stepanovna laual lebas vallandamiskäskkiri.
Direktriss oli kavatsenud anda selle kätte õhtu lõpus. Oli õige aeg. Väriseva käega kobas ta laual saatuslikku paberit:
„Te olete vallandatud!”
Õpetajate toa uksele koputati. „Vekalased” otsisid oma õpetajat. Kui päris ausalt öelda, siis oli ka neil midagi varuks. Mitte vilets portvein, vaid hea Gruusia vein.
RAHVASTE SÕPRUS
Oli aasta tuhat üheksasada viiskümmend seitse. Moskva oli leilis enne Ülemaailmset Noorsoo- ja Üliõpilasfestivali, mis pidi peagi avatama. Kooli lõpetanud valmistusid instituuti astumiseks. Minnes üle tavalisest noorest üliõpilase kategooriasse, said nad lisaks hariduse hüvedele ka vabastuse sõjaväeteenistusest. Kõik tuupisid hommikust õhtuni, Viktor Juljevitš õpetas abituriente päevast päeva. Oma eraõpilastele oli ta lisaks võtnud mõned „omad”, tasuta õpilased.
„Trianoni” sõjaväeteenistus ei ähvardanud. Iljal oli erakordselt tugev lampjalgsus, Mihha oli lühinägelik, Sanja ei kõlvanud oma konksus sõrmede tõttu samuti automaaturiks. Ühesõnaga, igaühel neist oli oma väike defekt, mis vabastas sõjaväekohustusest. Ilja oli õppima laisk, Sanja, kes oli vanaema soovitusel andnud dokumendid sisse võõrkeelte instituuti, ei õppinud üldse, vedeles diivanil, kuulas muusikat ja luges raamatuid, isegi välismaiseid. Kõige halvem oli Mihha olukord: juute filoloogiateaduskonda vastu ei võetud, tema aga oli otsustanud lõplikult ja vankumatult – ainult sinna. Peale selle oli tema ainuke, kes mõtles tõsiselt stipendiumist. Sugulased olid lubanud abistada kuni kooli lõpetamiseni. Muidugi, äärmisel juhul oleks võinud minna õhtusesse osakonda, kuid kange tahtmine oli elada tõelist üliõpilaselu.
„Ma ei saa teie humanitaarsetest kiindumustest üldse aru. Üks asi on raamatuid lugeda, saada aru, millest neis kirjutatakse, nautida neid, aga miks naudingust tegema peab eriala?” Ilja põlgas filoloogiat ja võttis otsuse vastu iseseisvalt: Leningradi Kinoinseneride Instituut.
Selgus, et tal oli Leningradis onu, kes otsis ta üles varsti pärast isa surma. Ta kutsus kuni instituuti sissesaamiseni vennapoja enda juurde elama. Saanud küpsustunnistuse kätte, sõitis Ilja kohe Leningradi. Kõveraid teid pidi oli ta hankinud tohutu hulga raha, poolteist tuhat rubla, mis oli ema kolm palka. Peale instituuti astumise oli tal plaanis ka pidutseda.
Seoses Moskva festivaliga viidi sel aastal sisseastumiseksamid eri aegadele üle, et abituriendid ei koguneks pealinna ega segaks pidustusi.
Kinoinseneride instituut meeldis Iljale väga. Onu Jefim Semjonovitš ütles, et enne sõda oli seal töötanud Ilja isa ja seniajani on alles mõned inimesed, kes teda mäletavad. Ta helistas mitmel telefonil, kuid kahjuks neid, kes Issai Semjonovitši mäletasid, seal ei olnud, kes aga olid, need ei mäletanud.
Ilja laskis Leningradist jalga kohe, kui sai teada, et eksamid algavad just samal päeval, kui avatakse festival. Seda suurt sündmust pidi ta nägema. Ta haaras oma fotoaparaadi ja naasis Moskvasse, pass pihku pigistatud, ta esitas seda alates Moskva vaksalis tagasisõidupileti ostmisest kuni kodumajani viis korda militsionääridele, kontrollidele, malevlastele ja lihtsalt neile, kes tahtsid tema dokumendile pilku heita. Moskvasse lasti sisse ainult moskvalasi.
Ilja läks Mihha juurde. Selgus, et Mihhast oli ikkagi saanud tudeng. Tõsi, ta ei astunud mitte ülikooli filoloogiateaduskonda, vaid tagasihoidlikku pedagoogilisse instituuti, kus, teadagi, statistika järgi tuli kaheksa tüdruku kohta kaks poissi, üks oli kõõrdsilmne ja teine lombakas. Auahned noored mehed, kel defekte ei olnud, pedagoogilisse instituuti ei trüginud.
Sisse sai Mihha kergesti. Tema soodne sugu ja hea ettevalmistus kaalusid halva rahvuse üles. Kuid võidurõõmu mürgitas see, et päeval, mil ta leidis end vastuvõetute nimekirjas, suri kopsupõletikku vaene Minna, keda ta ei olnud haiglas kordagi vaatamas käinud. Ta põdes aastas korda kolm kopsupõletikku ja mitte kuidagi ei saanud eeldada, et sedapuhku jääb see viimaseks korraks.
Nüüd jäi Mihha üksi oma hirmsa saladusega ja raske tundega, et see piinlik asi jääb teda koormama elu lõpuni. Nõrgamõistuslik Minna oli temasse armunud ja kuidagi aegamööda tekkis nende vahel kummaline seksuaalne läbikäimine, teisiti on seda raske nimetada, kuigi seksiks selle sõna täies tähenduses nende vahel toimuvat ka nimetada ei saanud. Minna valvas teda koridori pimedas otsas kemmergu juures, surus nurka ja pressis end oma keha soojade ja pehmete osadega vastu teda, kuni Mihha kergesti välja rabeles, näost punane, värisev ja täiesti rahuldatud. Mihha oli valmis end iga kord pärast niisugust õudset pitsitamist ära tapma, tõotas, et järgmine kord tõukab tüdruku eemale ja põgeneb, kuid ei saanud sellega kuidagi hakkama. Tüdruk oli hell, pehme, kohati erutavalt karvane ja täiesti kidakeelne, tüdruku viimane omadus välistas täielikult asja avalikukstuleku.
Mihha oli süü- ja vastikustunde kätte suremas, mõte enesetapust elas tema teadvuse tagahoovis. Alateadvusest siis veel ei iitsatatudki.
Ilja leidis Mihha eest sellises löödud seisundis. Ta ei hakanud midagi küsima, vaid vedas ta välja meelt lahutama.
Moskva oli enneolematult puhas ja suhteliselt inimtühi. Festival pidi avatama homme. Mööda tühja linna sõitsid eri suundades sõiduautode kolonnid, lahtiste ja kinniste kastidega veoautod, vanamoodsad „ZIS” ja „PAZ” bussid ning Ungari bussid „Ikarus”.
Kõikjal lehvisid lipud ja rippusid tohutu suured paberist lilled, piigad kandsid sel suvel laiu kirevaid seelikuid, mis olid tõmmatud paksude alusseelikute peale nagu vihmavarjud, piht oli kõigil laia vööga kokku tõmmatud ja juuksed pealaele torniks kuhjatud.
Saanud mööda kahest kergest tõkkest, jõudsid poisid skväärini Suure Teatri juures. Siia oli kogunenud üsna palju inimesi. Ilja näitas Mihhale kahte segaduses seisvat ja mitte ülemäära ilusat tüdrukut: lööme külge!
„Käi põrgu,” solvus Mihha ja pöördus ümber, et ära minna.
„Anna andeks, anna andeks, Mihha, ma olen tahumatu inimene! Tahad, lähme joome end täis? Lähme! „Natsionali”!”
Miskipärast lasti nad „Natsionali” kohvikusse sisse. Võib-olla oli šveitser läinud vett viskama ja unustanud riivi kinni lükata, võib-olla