“Sa näid tundvat kogu lossi ajalugu, Välejalg, kõige tema korstna ja seintega,” ütles Hirvekütt naeratades. “Kas armastus on nii võimas, et sunnib meest uurima isegi oma kallima eluaseme ajalugu?”
“Osalt nii, poiss, ja osalt olen ma oma silmaga näinud,” vastas heasüdamlik hiiglane naerdes. “Sel suvel, kui vanamees ehitas, oli meid järvel koos suur hulk, ja me abistasime teda töös. Suur osa nende püstpalkide raskusest on minu õlgadel kantud, ja ma võin sulle kinnitada, master Natty, et kirved välkusid õhus, kui me askeldasime kaldal puude keskel. Vanamees pole toiduga kitsi ja kuna me olime nii sageli tema kolde ääres söönud, siis otsustasime, et ehitame talle mugava eluaseme, enne kui oma karusnahkadega Albanysse läheme. Jah, hulga toidupoolist olen minagi õginud Tom Hutteri onnis; ja kuigi Hetty on nõdravõitu, käsitseb ta imehästi panni ja küpsetusvarrast!”
Sedaviisi vesteldes jõudis kanuu lossile nii lähedale, et piisas ainsast aerutõmbest, ja nad olidki lautri ääres. Lautri ülesannet täitis umbes kahekümne ruutjala suurune põrandataoline platvorm sissekäigu ees.
“Vana Tom kutsub seda lautrit oma õueks,” tähendas Välejalg kanuud kinni köites, pärast seda, kui oli ühes kaaslasega sellest välja astunud, “aga kindluse keigarid on ristinud selle lossi kohtukojaks, ehkki ma ei oska sulle öelda, mis on siin kohtukojaga pistmist, kuna siin pole mingeid seadusi… Ongi nii, nagu ma arvasin, ühtki hinge pole kodus, kogu pere on läinud uurimisretkele.”
Seni kui Välejalg askeldas “õuel”, uurides ahinguid, õngeritvu, võrke ja muud taolise piiriäärse maja varustust, astus Hirvekütt, kelle kombed olid üldse paremad ja tasasemad, hoonesse ja laskis pilgul ringi käia uudishimuga, mida ei avalda tavaliselt need inimesed, kes on pika aja jooksul indiaanlaste kommetega harjunud. Lossi sisemus oli niisama laitmatult puhas, nagu selle välimus oli harjumatu. Üks ruum, umbes nelikümmend korda kakskümmend jalga suur, oli jaotatud mitmeks väikeseks magamistoaks; ruum, millesse Hirvekütt kõigepealt astus, oli elanikele ühtaegu elutoaks ja köögiks. Mööbel oli väga mitmekesine, nagu seda sageli esineb sisemaakolgastes. Enamik esemeid olid rohmakad ja ülimal määral algelised; kuid nurgas oli muide kell kenas tumedast puust kastis, kaks või kolm tooli, söögilaud ning kummut, mis olid ilmselt pärit mõnest peenemast majast. Kell tiksus usinasti, kuid selle tinavärvi osutid näitasid üheteistkümnendat tundi, kuigi päikese järgi oli selge, et aeg oli juba kaugelt üle keskpäeva. Toas seisis ka tume massiivne kirst. Kööginõud olid kõige lihtsamat sorti ja iga ese, kuigi neid oli üsna kasinalt, oli omal kohal ja tunnistas, et tema eest oli korralikult hoolitsetud.
Pärast seda, kui Hirvekütt oli eestoa põgusalt üle vaadanud, tõstis ta puust pööra ja astus kitsasse koridori, mis jagas maja sisemuse kaheks võrdseks pooleks. Piiriasukate kombed ei ole just väga peened, ja kuna noormehe uudishimu oli kõvasti üles kruvitud, siis avas ta ukse ja leidis end magamistoast. Esimesest pilgust oli selge, et siin elavad naisterahvad. Jämedal koikul, mis kerkis ainult jala võrra põrandast kõrgemale, lebas metshanesulgedega lõhkemiseni täidetud voodikott. Ühel pool voodit rippusid puuvarnades kleidid, mis olid ehitud lintide ja teiste kaunistustega ja olid hoopis uhkemad kui taolises kohas oleks võinud oodata. Ei puudunud siin ka peened kingad kenade hõbepannaldega, nagu neid tollal kandsid jõukamad naised, ja tervelt kuus kirevat lehvikut seisid pooleldi avatuina, paeludes pilku oma kuju ja värvidega. Isegi padi voodi siinpoolsel küljel oli kaetud peenema püüriga kui ta kaaslane ja oli ehitud väikeste satsidega. Selle kohal rippus edvistavalt lintidega ehitud tanu ja paar pikki kindaid, selliseid, mida töörahva hulka kuuluvad naised tollal harva kandsid; need olid kinnitatud nõelaga voodi peatsisse, otsekui näitamiseks, kuna neid ei saanud näha omaniku käes.
Kõike seda nägi Hirvekütt ja pani tähele niisuguse täpsusega, mis oleks teinud au tema sõprade delavaaride tähelepanuvõimele.
Samuti ei jäänud tal märkamata erinevus kahe voodipoole välimuse vahel. Äsjakirjeldatud voodi vastaspoolel oli kõik lihtne ja tavaline, välja arvatud selle piinlik puhtus. Paar kleiti, mis rippusid samuti varnas, olid jämedamast materjalist ja väga lihtsa tegumoega, ja miski ei paistnud olevat valmistatud näitamise jaoks. Lehvikuid polnud üldse, samuti mitte tanu ega rätte, isegi mitte niisuguseid, mida Hutteri tütardel oleks olnud täielik õigus kanda.
Sellest oli juba mitu aastat, kui Hirvekütt oli viimati astunud ruumi, mis oli määratud tema nahavärvi ja rassi naisterahvastele. See pilt äratas temas lapsepõlvemälestuste tulva ja ta viibis ruumis õrnustundega, millest oli juba kaua võõrdunud. Ta mõtles oma emast, kelle lihtsaid rõivaid ta oli näinud varnades rippumas samuti nagu need, mis arvatavasti kuulusid Hetty Hutterile, ja ta mõtles oma õest, kelle tekkiv ja loomupärane ehtimisiha oli avaldunud samal viisil nagu Judithil, kuigi vähemal määral. Need sarnased pisijooned äratasid kaua peidetud heldimuse ja ta lahkus ruumist kurval ilmel. Ta ei uurinud enam edasi, vaid pöördus aeglaselt ja mõtlikult õue.
“Vana Tom on valinud endale uue ameti ja hakanud püünistega osavust proovima,” hüüdis Välejalg, kes oli asjalikult uurinud piiriasuka tööriistu. “Kui ta sellega nõus on ja sinul endal on tahtmist siia jahile jääda, siis võime suve veeta üpris lõbusalt – senikaua kui mina vanamehega kopraid luuran, võid sina kalastada ja põtru maha kõmmutada, et hoida keha ja vaimu ärkvel. Me anname alati kõige kehvemalegi kütile vähemalt pool osa, kuid sinutaolisel tublil ja osaval kütil on õigus saada terve saak.”
“Tänan sind Välejalg, tänan sind kogu südamest – kuid minagi tahan kopraid püüda, kui selleks avaneb paras juhus. Tõsi küll, delavaarid kutsuvad mind Hirvekütiks, kuid mitte niivõrd sellepärast, et ma olen üsna ohtlik kütt, kui sellepärast, et ma olen tapnud nii palju hirvi ja põtru, kuid pole veel üheltki inimeselt elu võtnud. Nad ütlevad, et nende pärimustes ei kõnelda ühestki teisest, kes oleks valanud niipalju loomade verd, kuid kes pole valanud tilkagi inimese verd.”
“Ma loodan, et nad ei pea sind argpüksiks, poiss? Ara südamega mees on nagu sabata kobras.”
“Ma ei usu, Välejalg, et nad peaksid mind teab kui araks, kuigi nad võibolla ei pea mind ka teab kui vapraks. Kuid ma pole riiakas, ja kui elad küttide ja punanahkade hulgas, on see parim viis, kuidas mitte määrida oma käsi verega; pealegi, Harry March, ei määri sa niiviisi ka oma südametunnistust verega.”
“Noh, minu meelest on jahiloom, punanahk ja prantslane kõik üks ja sama. Ometi olen mina ise nii rahuarmastav inimene, et teist säärast pole kogu meie koloonias. Ma põlgan riiukukke samuti nagu õuekrantsi; kuid inimene ei pea olema liiga hella südamega, kui on aeg päästikule vajutada.”
“Mina suhtun sellesse nagu enamik inimesi, kes talitavad õigluse järgi, Harry… Kuid see on imeilus paik ja mu silmad ei väsi iial seda vaatamast!”
“See on sinu esimene tutvus järvega ja taolised mõtted haaravad meid kõiki niisugustel puhkudel. Järved on kõik üldiselt ühesugused, kõikjal on palju vett ja maad, neemi ja lahti.”
Kuna need sõnad ei vastanud kuidagi tunnetele, mis täitsid noore küti südant, siis ei vastanud ta kohe, vaid seisis ja vaatas vaikses naudingus tumedaid künkaid ja peegelsiledat vett.
“Kas kuberneri või kuninga ametnikud on andnud sellele järvele juba mõne nime?” küsis ta äkki, otsekui rabatud uuest mõttest. “Kui nad pole hakanud siin veel oma teibaid püsti panema ja oma kompasse üles seadma ega oma kaarte joonistama, pole nad ka tõenäoliselt veel mõelnud loodust mõne nimetusega rikkuda.”
“Nad pole veel niikaugele jõudnud; ja viimane kord, kui ma käisin seal nahku müümas, päris üks kuninga maamõõtja minult pikalt-laialt siinsete piirkondade kohta. Ta oli kuulnud, et siinkandis olevat järv, ja oli kuulnud selle kohta üht-teist üldist, nagu et siin on vett ja künkaid, ent kui palju on kumbagi, ei teadnud ta rohkem kui sina mohoki24 keelt. Ma ei avanud suud põrmugi laiemalt kui vaja, andes talle ainult mõista, et farmide rajamise ja metsaraiumise lootused on siin viletsad. Lühidalt, ma jätsin talle sellest maast niisuguse mulje, nagu inimene saab mudase vee allikast, mille juurde viib nii porine rada, et läheneja määrib jalad, enne kui sellele teele asubki. Ta ütles