Välejalg oli üldiselt heasüdamlik ja lahke inimene ning kaaslase enesealandus surus tühja isekuse tema peast täiesti välja. Ta kahetses oma ettevaatamatuid vihjeid kaaslase välimuse kohta ja püüdis seda ka ohtralt väljendada, kuigi ta tegi seda kohmakusega, mis on omane kõigi piiriasukate kommetele ja arvamusavaldustele.
“Ma ei tahtnud midagi halba öelda, Hirvekütt,” vastas ta taunival moel, “ja loodan, et sa unustad kõik, mida ma ütlesin. Kui sa pole just lausa ilus, siis su pilk kõneleb ometi selgemini kui mis tahes sõnad, et su südametunnistusega on kõik korras. Sa ei pane suurt rõhku välisele küljele ja andestad seda kiiremini iga pisivihje sinu välimusele. Ma ei ütle, et Jude satuks sinust liigsesse vaimustusse, sest see võiks sünnitada ootusi, mis võivad lõppeda pettumusega, kuid on ju olemas Hetty, kes vaatab sind hea meelega, nagu iga teistki meesterahvast. Lisaks oled sa liiga tõsine ja kaalukas, et võiksid Judithist eriti hoolida. Kuigi tüdruk on ebatavaliselt ilus, on ta suur eneseimetleja, mistõttu ühelgi meesterahval pole põhjust rõõmustada, kui tüdruk talle juhtumisi naeratab. Ma mõtlen vahel, et see tüdruk armastab maailmas üle kõige iseennast.”
“Kui see nii on, Välejalg, siis kardan, et ta pole küll rohkem väärt kui enamik kuningannasid oma troonidel ja suursugused linnadaamid,” vastas Hirvekütt naeratades ja pöördus jälle oma kaaslase poole, kusjuures igasugused rahulolematuse jäljed kadusid tema ausalt ja avalalt näolt. “Ma ei tunne ühtki delavaari, kelle kohta sa võiksid sedasama öelda. Kuid siin ongi pika neeme ots, mida sa mainisid, ja Rotiabajas ei või enam kaugel olla.”
See neem ei ulatunud kaugele järve nagu kõik teised, vaid kulges rööbiti kaldaga, mis moodustas siin kaares sügava ja vaikse lahe, pöördus veerand miili kaugusel jällegi lõunasse ja lõikas läbi oru, moodustades veele lõunapoolse tõkke. Välejalg oli peaaegu kindel, et ta leiab siit laeva, mis kitsast neemeriba katvate puude taga ankrus seistes võis kogu suveks vaenlase luurava pilgu eest peitu jääda. Tõepoolest, see koht oli nii hästi varjatud, et neeme taha rannalähedasse lahesoppi viidud paati võis näha ainult ühest küljest, ja nimelt kaldalt, kus kasvas tihe mets ja kuhu võõras vaevalt kunagi sattus.
“Me peaksime nüüd varsti Noa laeva nägema,” ütles Välejalg, kui kanuu libises ümber neemetipu, kus vesi oli nii sügav, et näis täiesti mustana. “Ta armastab pugeda kõrkjastikku, ja me oleme viie minuti pärast tema pesas, kuigi vanamees ise võib oma püüniste juures olla.”
March osutus valeprohvetiks. Kanuu keeras ümber neemenuka ja kahe ränduri pilgule avanes kogu abajas või laht, tõenäoliselt viimane, kuid nähtavale ei tulnud ühtki muud eset peale nende, mis loodus oli sinna paigutanud. Sile veepind laius kauni kaarena, kõrkjad paindusid vaikselt veepinna suunas ja puud rippusid ta kohal nagu alati; rahustav ja üllas üksildus valitses kõige üle. Iga luuletaja või kunstnik oleks sellest maastikust vaimustusse sattunud, kuid Harry Välejalale ei avaldanud see mingit mõju. Ta põles kärsitusest kohata kiiremini oma kergemeelset kaunitari.
Kanuu liikus peaaegu või täiesti vaikselt, kuna piiriasukad olid harjunud sooritama iga liigutust ettevaatlikult ja paat näis nüüd peegelsiledal veel hõljuvat nagu õhus, olles osa hingavast vaikusest, mis nagu täitnuks kogu ümbrust. Sel hetkel kuuldus kuiva oksa praksumist kitsal maaribal, mis eraldas lahte järvest. Mõlemad seiklejad võpatasid ja kumbki sirutas käe püssi järele, kuna relv oli neil alati käeulatuses.
“Mingi väiksema looma kohta oli see liiga tugev praksatus,” sosistas Välejalg, “ja see kostis inimese sammuna.”
“Ei kostnud, vastupidi,” väitis Hirvekütt vastu, “see oli, nagu sa ütlesid, liiga raske looma ja liiga kerge inimese kohta. Pane aer vette ja jäta kanuu selle puutüve juurde; ma lähen maale ja lõikan ära selle olevuse taganemistee neemel, olgu see siis mingo või vesirott.”
Välejalg täitis käsu ja Hirvekütt oli peagi kaldal, kus ta astus hääletult tihnikusse, mokassiinid jalas, vältides ettevaatlikult vähimatki krõpsu. Veidi aja pärast oli ta juba keset kitsast maariba ja liikus pikkamisi edasi; põõsastik manitses äärmisele ettevaatlikkusele. Kui ta oli parajasti jõudnud tihniku keskele, praksusid kuivad oksad uuesti ja sama heli hakkas korduma lühikeste vaheaegade järel, just nagu oleks mõni elusolend liikunud pikkamisi neeme tipu poole. Ka Välejalg kuulis neid hääli, tõukas kanuu keset lahte, haaras püssi ja ootas, mis edasi saab. Järgnes pinev ootushetk, mille järel väljus tihnikust üllas põder, astus uhke sammuga neeme liivasele tipule ja asus järveveega janu kustutama.
Välejalg kõhkles silmapilgu; tõstis siis püssi kähku palgesse, sihtis ja tulistas. Niisuguse paiga pühaliku vaikuse äkilise rikkumisega tuli ilmsiks selle kandi kõige rabavam iseärasus. Lask ise kõlas nagu ikka terava, napi ja järsu püssipauguna, aga äkilisele paugule järgnesid mõned vaikushetked, mille jooksul hääl lendas vee kohal ja jõudis vastaskalda kaljudeni, kus õhuvõnkumised koondusid ja kaja veeres miilide viisi mööda künkaid nõost nõkku, otsekui oleks ta äratanud metsas magavad äikesed. Põder raputas paugu ja kuulivihina peale ainult pead, kuna ta polnud inimestega iial varem kokku puutunud; kuid küngastelt tulnud vastukaja äratas temas umbusaldust, ja ta hüppas ettepoole, jalad surutud vastu keha, kukkus kohe sügavasse vette ja hakkas ujuma järve alumise osa poole. Välejalg hõikus ja hakkas teda taga ajama; paar-kolm minutit kees vesi jälitaja ja jälitatava ümber. Esimene neist sööstis juba ümber neemenuki, kui kaldaliivale ilmus Hirvekütt ja andis kaaslasele märku tagasi pöörduda.
“Oli väga ettevaatamatu sinust enne päästikule vajutada, kui me polnud kallast läbi uurinud ja kindlaks teinud, et läheduses pole ühtki vaenlast,” ütles Hirvekütt, kui tema kaaslane aeglaselt ja vastu tahtmist järele andis. “Vähemalt niipalju olen ma delavaaridelt õppinud, kuulates nende õpetusi ja pärimusi, kuigi ma ise pole veel kunagi sõjateed käinud. Pealegi pole praegu õige aastaaeg tappa põtra ja me ei vaja ka toitu. Mind kutsutakse Hirvekütiks, tean seda isegi, ja võibolla olen ma selle hüüdnime ära teeninud, kuna ma tunnen selle looma harjumusi ja sihin osavasti; kuid mind ei saa süüdistada ainsagi looma tapmises, kui pole tarvidust liha või naha järele. Ma võin tappa, see on tõsi, kuid ma pole lihunik.”
“See oli hirmus viga, et ma selle põdra käest lasksin!” hüüdis Välejalg, võttis mütsi peast ja tõmbas sõrmed läbi kenade, kuid sassis kiharate, otsekui tahtnuks ta niimoodi oma umbe jooksnud mõtteid vallandada.
“Nii käpard pole ma olnud veel kordagi, alates ajast, kui ma sain viieteistaastaseks.”
“Ära sellepärast kurda. Looma surm poleks meile kummalegi kuigi suurt kasu toonud, kuid oleks võinud meile kahju teha. See kaja on minu kõrvadele kohutavam kui sinu möödalaskmine, Välejalg, sest see kõlab nagu looduse hääl, kes protestib niisuguse eesmärgita ja läbimõtlematu teo vastu.”
“Seda häält kuuled sa veel palju kordi, kui sa siinkandis kauem elad, poiss,” vastas teine naerdes. “Kaja kordab peaaegu kõike, mis Vilkuval Peeglil niisuguse vaikse suveilmaga öeldakse või tehakse. Kui aer kukub, kuuled sa seda ikka ja jälle, otsekui pilkaksid künkad su saamatust; ja naer või vilistamine kostab mändidelt, otsekui oleksid nad lõbusas vestlustujus; nagu tahaksid nad sind uskuma panna, et nad tõepoolest võivad sinuga vestelda.”
“Seda enam on meil põhjust ettevaatlik ja vait olla. Ma ei usu, et vaenlane on juba leidnud tee neile küngastele, sest ma ei tea, mida ta seeläbi võidaks. Kuid kõik delavaarid ütlesid mulle, et kui julgus on sõjamehe esimene voorus, siis ettevaatus on tema teine voorus – ühest säherdusest hõikest mägedes on küllalt, et paljastada tervele suguharule meie siiasaabumise saladus.”
“Kui