I PEATÜKK
Kuis pakub naudingut suur roheline laas, ja rõõmu lainte kohin kaldavees; see on kui muusika, ja valdab mind ekstaas, kui särab kaunis loodus silme ees. Mul meeldib inimene, salata ei saa, kuid loodus hinge õndsaks muudab, ja seda nähes unustan kõik halva ma. Mis tunnen? Sõnul öelda ma ei suuda, kuid hoopis ütlemata jätta ka ei saa.
Sündmused avaldavad inimese kujutlusvõimele samasugust toimet nagu aeg. Seepärast kaldub inimene, kes on kaugel käinud ja palju näinud, hõlpsasti kujutlema, et ta on kaua elanud, ja mida rikkam on ajalugu tähtsate sündmuste poolest, seda kiiremini omandab ta kauge mineviku maigu. Mingil muul viisil ei saa me seletada seda auväärset hõngu, mis on juba kogunemas Ameerika ajaraamatute ümber. Kui me vaimus pöördume tagasi koloniaalajaloo algaegadesse, tundub see ajajärk kauge ja hämar. Tuhanded muudatused, mis kogunevad mälestusluude ümber, paiskavad rahvuse sünni nii kaugesse minevikku, et see näib kaduvat kaugete aegade uttu; ja ometi piisas vaid neljast tavalise kestusega elueast, et rahvapärimuste kujul suust suhu edasi anda kõike, mida tsiviliseeritud inimene on saavutanud meie vabariigi piires. Kuigi New Yorgi osariigis üksinda on elanikke tegelikult rohkem kui ükskõik millises Euroopa neljas kõige väiksemas kuningriigis või kogu Šveitsi Konföderatsioonis kokku, on sellest möödunud pisut enam kui kaks sajandit, kui hollandlased, kes rajasid esimese asunduse, päästsid selle piirkonna metsistumisest. See, mis tundub suure hulga muudatuste tõttu igivanana, saab lähedaseks, niipea kui me hakkame seda tõsiselt vaatlema üksnes ajalises perspektiivis.
See pilk minevikku vähendab pisut lugeja imestust, mida ta muidu tunneks, vaadates meie kujutatavat pilti; ja mõningad lisaseletused võivad ta vaimus tagasi viia selle ühiskonna elutingimuste juurde, millest me siinkohal tahame jutustada. On täiesti kindel, et vaid sada aastat tagasi ei peetud Hudsoni1 idakaldal olevaid asundusi, nagu Claverack, Kinderhook ja isegi Poughkeepsie2, indiaanlaste kallaletungide eest kaitstuiks; ja praegugi veel seisab sellesama jõe kaldal kõigest musketilasu kaugusel Albany3 kaidest Van Rensselaeride4 noorema haru residents, millel on laskepilud kaitseks sellesama kavala vaenlase vastu, kuigi ehitus on pärit hoopis hilisemast ajast. Teisigi taolisi mälestusmärke meie maa lapsepõlvest võib leida kõikjal neis paigus, mida peetakse praegu Ameerika tsivilisatsiooni keskusteks. See tõestab kõige selgemini, et kõik meie kaitsevahendid vaenulike kallaletungide ja vägivallategude vastu on loodud ainult pisut pikema aja jooksul kui ühe inimese eluiga.
Selles jutustuses kajastatud sündmused toimusid 1740. ja 1745. aasta vahel, kui New Yorgi koloonia asustatud alad piirdusid ainult nelja Atlandi-äärse krahvkonnaga, kitsa maaribaga mõlemal pool Hudsonit, selle suudmest kuni allikate läheduses olevate koskedeni, ja paari kaugema naaberalaga Mohawki5 ja Schoharie6 jõgede ääres. Laiad ürgmetsavööndid ulatusid Mohawki jõe kallastele ja koguni sellest üle ning tungisid sügavamale Uus-Inglismaale7, varjates metsatihnikuis pärismaalasest sõdurit, kes sammus hääletute mokassiinidega8 salajast ja verist sõjarada. Linnulennult vaadates oleks kogu Mississipist ida pool asuv piirkond paistnud tookord ainsa ääretu metsaalana, mida palistasid mere ääres võrdlemisi kitsad ülesharitud maaribad, kirjasid sirendavad järvepinnad ja lõhestasid väänlevad jõetriibud. Säherduse piduliku üksilduse suurejoonelise pildi taustal tunduks see maanurk, mida meie kavatseme kujutada, üpris tühisena. Kuid me tunneme end olevat julgustatud jätkama kirjeldust veendumusega, et kel õnnestub luua enam-vähem täpne ettekujutus selle metsiku piirkonna ühest osast, saab üsna tõepärase pildi temast tervikuna, kui mitte arvestada väiksemaid ja ebaolulisi erinevusi.
Mida inimene ka ei muudaks, aastaaegade igavene ringkäik jääb muutumatuks. Suvi ja talv, külv ja lõikus järgnevad üksteisele kindlaksmääratud korras ülima täpsusega, andes inimesele õilsa võimaluse nautida kõikjale küündiva mõistuse üllast jõudu, kui ta püüab mõista neid seadusi, mis juhivad nende lõpmatut ühetoonilisust, ja aimata nende igavest ringkäiku. Sajandeid oli suvepäike soojendanud ühtede ja samade suursuguste tammede ja mändide latvu ning saatnud oma soojust isegi sitketele juurtele, kui kuuldi hääli hõikavat metsatihnikus, mille lehiskate kümbles pilvitu juunipäeva sädelevas valguses, samal ajal kui puutüved kerkisid oma sünkjas väärikuses nende all olevais varjudes. Hääled kajasid erinevalt, kuuludes ilmselt kahele mehele, kes olid eksinud ja otsisid teed erinevais suundades. Lõpuks teatas üks hõige edust ja kohe tungis hiigelkasvu mees väikeste mülgaste labürindist metsalagendikule, mis näis olevat tekkinud osalt tuule, osalt tule hävitustööst. Kuigi see väike lagendik oli üleni kaetud kuivanud puudega, oli taevas siit hästi näha. Lagendik laius ühe kõrge künka või madala mäe küljel, mis ulatus läbi peaaegu kogu paikkonna.
“Siin on juba ruumi hingata!” hüüdis vabadusse jõudnud metsaelanik, niipea kui leidis end lahtise taeva all, ja raputas oma hiigelkogu nagu verekoer, kes on parajasti lumehangest välja roninud. “Hurraa! Hirvekütt, lõpuks ometi näeme päevavalgust ja järve ka!”
Vaevalt jõudis ta need sõnad lausuda, kui teine metsaelanik rabapõõsad kõrvale lükkas ja samuti lagendikule astus. Seadnud kiiresti korda oma relvad ja rõivad, ühines ta oma kaaslasega, kes oli juba hakanud peatuseks ettevalmistusi tegema.
“Kas sa tunned seda paika?” küsis Hirvekütiks kutsutu. “Või kisendad sa ainult sellepärast, et näed päikest?”
“Nii üht kui ka teist, poiss, ma tunnen seda paika ja ma pole põrmugi kurb, et näen jälle nii ustavat sõpra nagu päike. Nüüd on meil jälle kõik kompassi rumbid silme ees ja on meie oma süü, kui nad meil jälle segamini lähevad, nagu praegugi juhtus. Ärgu olgu mu nimi Harry Välejalg, kui see pole seesama paik, kus maakütid9 olid möödunud suvel laagris ja elasid terve nädala. Näed, seal ongi nende onni kuivanud oksad, ja siin on allikas. Kuidas ma ka päikest armastan, poiss, pole mul tema järele vajadust, et endale öelda, kas praegu on lõunaaeg; mu kõht on parim ajanäitaja, mida üldse võib koloonias leida, ja see näitab juba pool üks. Niisiis ava paun ja kinnitame keha järgmiseks kuuetunniseks matkaks.”
Selle nõuande peale asusid mõlemad oma tavaliseks kasinaks, kuid tõhusaks söömaajaks vajalikke ettevalmistusi tegema. Me kasutame seda vestluses tekkinud pausi selleks, et anda lugejale mõningane ettekujutus nende meeste välimusest, kellest kummalegi on määratud etendada meie jutustuses tähtsat osa. Raske oleks olnud leida jõulise mehisuse üllamat näidet, kui see esines selles isikus, kes kutsus end Harry Välejalaks. Tema tõeline nimi oli Henry March, kuid kuna piiriasukad olid laenanud indiaanlastelt tava anda inimestele igasugu hüüdnimesid, siis kasutati tema kohta Välejala hüüdnime kaugelt sagedamini kui pärisnime, ja tihti nimetati teda ka Pillapallaks. Selle pilkenime oli ta saanud oma tormaka, hoolimatu, muretu iseloomu ja füüsilise püsimatuse tõttu, mis sundis teda alaliselt rändama ja mille järgi ta oli tuntud kõigis laialipillatud asundustes Briti valduste ja Kanada vahel. Harry Välejalg oli kasvult üle kuue jala nelja tolli10 pikk, sealjuures ebatavaliselt hea kehaehitusega, ja ta jõud vastas täiel määral kujutelmale, mille oli loonud tema hiigelkogu. Tema nägu ei teinud kõigele muule häbi ja oli nii lahke kui ka kena. Ta käitus vabalt ja kuigi tema kommetes avaldus piirimaade kärmus, takistas nii ülla välimusega keha suursugune rüht seda täiesti vulgaarseks muutumast.
Hirvekütt, nagu Välejalg oli oma kaaslast kutsunud, oli nii välimuselt kui ka iseloomult täiesti teistlaadi inimene. Kasvult