“See olevus lahkub tänutundega südames,” ütles Hirvekütt, “sest loodus ütleb talle, et ta on pääsenud suurest ohust. Sina peaksid sedasama tundma, Välejalg, pealegi kui mõelda, et su silm pettis sind ja käsi polnud kindel; mingit kasu poleks toonud lask, mis oli pigem küll mõtlematus kui arukus.”
“Ma pole nõus, et silm ja käsi mind petsid,” hüüdis March mõningase ägedusega. “Sul on delavaaride hulgas oma väleduse ja jahiosavuse tõttu teatud kuulsus. Kuid ma tahaksin näha, kuidas sa seisad ühe niisuguse männi taga ja üleni kirjuks võõbatud mingo teise taga, mõlemal püssikuked vinnas, ja kumbki varitseb parajat hetke! Ainult sellises olukorras, Nathaniel, on sobiv proovida silma ja kätt, sest see paneb närvid proovile. Looma tapmist ei pea ma kunagi vägiteoks, kuid metslase tapmine on seda. Varsti tuleb aeg, kus sul tuleb oma kätt proovida, sest läheb jälle lööminguks lahti, ja peagi näeme, mis maksab jahimehe kuulsus võitlustandril. Ma ei usu, et mu silm või käsi oleksid olnud ebakindlad. Kõiges oli süüdi põder, kes jäi paigale, kui ta oleks pidanud just edasi liikuma, sellepärast ma lasksingi mööda.”
“Jäägu sulle su arvamus, Välejalg. Mina aga väidan, et see on meie õnn. Ma julgen öelda, et ma ei suuda sureliku inimese pihta lasta nii kerge südamega nagu looma pihta.”
“Kes kõneleb surelikest või üldse inimestest, Hirvekütt? Sul tuleb ju indiaanlastega tegemist teha. Muidugi, igal inimesel võivad olla oma seisukohad, kui jutt on teise olevuse elust või surmast; kuid indiaanlaste puhul ei teki sääraseid hingepiinu; kogu küsimus seisneb selles, kas sina tabad teda või tabab tema sind.”
“Mina pean punanahku samasugusteks inimesteks, nagu oleme meie sinuga, Välejalg. Neil on oma loomulikud vaimuanded ja oma usk, see on tõsi, kuid see ei tähenda midagi, sest igaühe üle tuleb otsustada tema tegude, aga mitte tema nahavärvi järgi.”
“See on lausa misjonäride jutt, mida ei hakka keegi kuulamagi siinkandis, kuhu Moraavia vennad pole veel jõudnud. Nahk on siiski see, mis teeb inimese. See on tõsi, kuidas muidu saaksid inimesed üksteise üle otsustada? Nahk on kõigil seljas selleks, et mõnd looma või surelikku vaadates saaksid kohe selgesti näha, kellega sul on tegemist. Naha järgi eraldad sa alati karu metsseast ja halli orava mustast oravast.”
“Tõsi, Välejalg,” ütles teine üle õla tagasi vaadates ja naeratades, “kuid ometi on nad mõlemad oravad.”
“Kes seda eitabki? Kuid sa ei taha ometi öelda, et punanahk ja valge on mõlemad indiaanlased?”
“Ei, kuid ma ütlen, et nad mõlemad on inimesed. Küll erinevat rassi ja värvi, mitmesuguste erinevate vaimuannete ja kommetega, kuid nende loomus on sarnane. Mõlemal on hing ja mõlemad vastutavad oma tegude eest.”
Välejalg kuulus taoliste teoreetikute kilda, kes pidasid kõiki värvilisi inimesi alamateks. Tema arusaamised polnud ses suhtes just väga selged ega olnud ka tema argumendid väga täpsed, kuid see-eest olid tema hinnangud seda paindumatumad ja kirglikumad. Südametunnistus süüdistas teda paljudes ebaseaduslikes toimingutes indiaanlaste suhtes ja ta oli leiutanud erakordselt hõlpsa viisi selle rahustamiseks, seades kogu punanahkade pere mõttes väljapoole inimõiguste kategooriat. Miski ei vihastanud teda rohkem kui see, et keegi kahtles tema vaadete õigsuses, eriti siis, kui ta esitas kahtlustele lisaks täiesti arukaid väiteid. Seepärast ei kuulanudki ta oma kaaslase märkusi ega mõelnudki talitseda oma tundeid ega nende väljendusviisi.
“Sa oled lihtsalt poisike, Hirvekütt, kelle pea on segi ajanud delavaaride vigurid ja misjonäride rumalus,” hüüdis ta oma tavalisel moel, sõnu valimata, mis juhtus temaga alati, kui ta oli ärritunud. “Sa võid ju pidada ennast punanahkade vennaks, kuid mina liigitan nad kõik loomade hulka, kel pole midagi inimlikku peale kavaluse. Kavalust neil on, seda ma tunnistan, kuid samuti on seda rebasel ja isegi karul. Ma olen sinust vanem ja kauem metsades elanud, või õigemini, olen alati seal elanud, ja mulle ei maksa selgitada, misasi indiaanlane on ja mida ta pole. Kui sa tahad, et sind metslaseks peetaks, siis tarvitseb sul ainult seda öelda, ma teatan sellest Judithile ning vanamehele ja eks me siis näe, kuidas nad sind vastu võtavad.”
Siin osutas Välejala elav kujutlusvõime talle mõningaid teeneid ja jahutas ta viha. Kujutledes, kuidas tema kahepaikne tuttav võtab vastu külalist, keda ta niimoodi esitleb, puhkes ta südamest naerma.
Hirvekütt teadis liiga hästi, et asjatu on veenda niisugust inimest milleski, mis kõneleb vastu tema eelarvamustele, ega tundnud mingit soovi seda ülesannet enda peale võtta. Ta ei kurvastanud, et tema mõtted said uue suuna samal ajal, kui kanuu lähenes järve kagukaldale. Nad olid nüüd üsna lähedal kohale, kus Marchi sõnade järgi jõgi järvest välja jooksis, ja mõlemad hakkasid ringi vaatama uudishimuga, mida veelgi suurendas laeva leidmise ootus.
Lugejale võib näida kummalisena, et inimesed, kes asuvad kõigest kahesaja jardi kaugusel kohast, kus kahekümne jala kõrguste kallaste vahel kulgeb üsna lai säng, oleksid võinud jõe olemasolus kahelda. Tuleb siiski meenutada, et siin rippusid kõikjal vee kohal puud ja põõsad, ümbritsedes järve nagu narmaspitsiga, mis varjas ära kõik selle väiksemad käänakud.
“Ma pole juba kahel viimasel suvel ühtejärge järve siiapoole otsa sattunud,” ütles Välejalg, tõustes kanuus täies pikkuses püsti, et paremini ringi vaadata. “Ahaa, seal on kalju, mis tõstab oma lõuga vee kohale, ja ma tean, et jõgi algab kusagil tema läheduses.”
Mehed vajutasid jälle aerudele ja olid peagi kaljust paari jardi kaugusel. Kalju polnud suur, kõigest viis või kuus jalga kõrge, kusjuures ainult pool sellest ulatus üle veepinna. Vee alaline tegevus sajandite jooksul oli kaljutipu niivõrd ümmarguseks uhtunud, et ta sarnanes oma korrapärase ja ühtlase kujuga suurele mesipuule. Paat ujus aeglaselt mööda ja Välejalg tähendas, et see kalju oli ümbruskonna indiaanlastele hästi tuntud ja tavaliselt kasutasid nad seda märgina, mille lähedusse nad määrasid oma kohtumisi, minnes jahile ja sõjakäikudele.
“Ja siin ongi jõgi, Hirvekütt,” jätkas ta, “kuigi nii puude ja põõsaste varjus, et sarnaneb rohkem mõne varitsuspaigaga kui väljavooluga niisugusest järvest, nagu seda on Vilkuv Peegel.”
Välejalg polnud halvasti kirjeldanud seda kohta, mis tõesti näis sarnanevat varitsuspaigaga. Kõrged kaldad võisid olla teineteisest vähemalt saja jala kaugusel, kuid läänes ulatus väike madal maariba nii kaugele ette, et surus jõe poole kitsamaks. Kuna põõsad rippusid alla vee kohale ja kirikutornide kõrgused männid sirutusid valguse poole, kuni nende oksad segunesid, siis oli silmal ka lühikese maa pealt raske märgata kaldal ühtki nõgu, mida mööda jõgi oleks võinud voolata. Järsul kaldal kasvavast metsast polnud samuti näha ühtki jälge järve väljavoolust, kõik kokku paistis ühe ääretu lehtvaibana. Kanuu liikus voolust kistuna pikkamisi edasi ja sattus puudevõlvide alla, kuhu päikesevalgus vaevu läbi harvade avauste tungis, valgustades nõrgalt all valitsevat hämarust.
“See on ehtne varitsuspaik,” sosistas Välejalg pooliti, otsekui oleks ta tundnud, et niisugune koht on määratud saladustele ja ettevaatlikkusele. “Sellepärast ongi vana Tom oma Noa laevaga pugenud kuhugi siia. Me laskume pisut maad allavoolu ja leiame ta üles.”
“Kuid siin pole niisuguste mõõtudega laeval kuhugi peitu pugeda,” vastas teine, “mulle tundub, et meie kanuulgi on siin vaevalt ruumi liikuda.”
Välejalg naeris selle peale vastuseks ja nagu varsti selgus, täiesti põhjendatult. Vaevalt olid rändurid möödunud päris järve kaldal kasvavate põõsapitsist, kui nad leidsid end kitsast, kuid sügavast jõest, ja läbipaistev vesi voolas lehtkatuse all, mida hoidsid ülal vanade puude tüvedest koosnevad võlvid. Põõsad palistasid kaldaid nagu tavaliselt, kuid nende vahele jäi umbes kahekümne jala laiune vaba läbikäik ja ees avanes umbes kaheksa või kümme korda pikem vaateväli.