“Vaata, Harry – siin, ühel joonel musta tammega – kas sa ei märka kõverat puuvõsu, mis on kinni jäänud niinepuu okstesse selle lähedal? Noh, see puuvõsu oli ükskord lumekoorma all ja vajus selle raskuse all kõverasse; ta ei ajanudki end enam sirgu ja kinnitas end pärnapuu okste vahele, nagu sa näed. Inimkäsi tegi talle selle heateo.”
“See oli minu käsi!” hüüdis Välejalg. “Ma leidsin õrna noore puukese kummardumas maadligi, otsekui mõne õnnetu olendi, kelle on mure surunud vastu maad, ja tõstsin ta püsti, nõnda nagu sa teda praegu näed. Kõige järgi otsustades, Hirvekütt, pean ma tunnistama, et metsas on sul ebatavaliselt terav silm.”
“Ta areneb, Välejalg – ta areneb pikkamööda, olen nõus; kuid mul on ainult lapse silm, võrreldes mõne teisega, keda ma tunnen. Võtame kas või Tamenundi; noh, kuigi ta on nüüd juba nii vana mees, et ainult vähesed veel mäletavad teda ta parimas meheeas – Tamenund ei lase millelgi mööda libiseda oma pilgust, mis sarnaneb rohkem jahikoera haistmisele kui inimese nägemisele. Siis Unkas, Tšingatšguki isa ja mohikaanide seaduslik pealik, on teine niisugune, kelle pilgu eest on peaaegu lootusetu märkamatult mööduda. Ma teen edusamme, ma tunnistan seda – ma teen edusamme – kuid olen praegu veel kaugel täiuslikkusest.”
“Ja kes on see Tšingatšguk, kellest sa nii palju räägid, Hirvekütt?” küsis Välejalg, liikudes kättenäidatud puuvõsu suunas. “Mitte rohkemat kui hulkuv punanahk, ma parem ei küsigi?”
“Mitte just päris, Harry – ta on parim hulkuvaist punanahkadest, nagu sina neid kutsud. Kui tema saaks kätte oma seaduslikud õigused, oleks ta suur pealik, kuid praegu on ta ainult vapper ja õiglane delavaar; tõsi küll, ta on kõigi poolt lugupeetud ja mõnes asjas võetakse isegi tema sõna kuulda, kuid ta on väljasurevast suguharust ja kuulub kaduva rahva hulka. Ah! Harry March, südamel hakkab soe, kui istud talveööl nende vigvamis20 ja kuulad jutte mohikaanide muistsest suurusest ja jõust.”
“Kuule, sõber Nathaniel,” ütles Välejalg peatudes ja vaatas oma kaaslasele otse silma, et sõnad omandaksid suurema kaalu, “kui inimene usuks kõike, mida teised inimesed arvavad heaks omaenda kasuks kõnelda, siis võiks ta hakata neist liiga palju lugu pidama ja endast liiga vähe. Punanahad on tuntud suurustlejad, ja minu arvates on üle poole nende juttudest lihtsalt loba.”
“Sinu sõnades on omajagu tõtt, Välejalg, ma ei eita, sest ma olen saanud selles veenduda ja usun seda. Nad tõesti suurustlevad, kuid see on neil siiski looduse and ja patt on looduse ande takistada. Näe, see ongi koht, mida me otsime!”
See märkus katkestas kõneluse ja mõlemad mehed pöörasid nüüd kogu tähelepanu nende ees olevale puule. Hirvekütt näitas kaaslasele hiiglasuure pärna tüve, mis oli oma aja ära elanud ja iseenda raskuse mõjul ümber kukkunud. Nagu miljonid teised tema suguvennad, lamas seegi puu seal, kuhu ta oli kukkunud, ja mädanes aastaaegade aeglase, kuid kindla mõju käes. Mädanemine oli siiski haaranud puu südant juba siis, kui ta oli seisnud sirgena oma täies uhkuses; õõnestanud tema südame, nagu mõni salahaigus hävitab mõnikord inimese elujõu, samal ajal kui kõrvaltvaataja näeb ainult toredat välimust. Nüüd lamas tüvi maas, ligi sada jalga21 pikk, ja jahimehe terane pilk uuris tema iseärasusi ning tundis mõningate tunnuste järgi, et see ongi see puu, mida March otsis.
“Ahaa, siin ongi see, mida meil vaja,” hüüdis Välejalg, vaadates pärna jämedamast otsast sisse. “Kõik on niisama korralikult seatud nagu vanaeide kapis. Tule aita mind, Hirvekütt, ja poole tunni pärast oleme vee peal.”
Selle hõike peale ühines temaga jahimees ja mõlemad asusid tööle otsustavalt ning osavasti nagu inimesed, kes on sellises töös vilunud. Kõigepealt eemaldas Välejalg mõned kooretükid, mis katsid suurt avaust puutüves ja mis Hirveküti ütluse järgi olid pandud nii, et see oleks rohkem tähelepanu äratanud kui midagi varjanud, kui mõni hulkur oleks siit mööda läinud. Siis tõmbasid nad kahekesi välja puukoorest tehtud kanuu, millel olid istmed, aerud ja muud vajalikud esemed, isegi õnged ja ridvad. Sõiduk polnud kaugeltki väike, kuid võrdlemisi kerge, ja Välejalg oli nii jõuline, et võttis kanuu kergelt õlale, keeldudes igasugusest abist isegi siis, kui ta pidi tõstma kanuu loodis asendisse ja seda nii hoidma.
“Mine sina ees, Hirvekütt,” ütles March, “ja lükka põõsad laiali, kõige muuga tulen ma isegi toime.”
Teine kuulas sõna ja mehed asusid teele. Hirvekütt rajas kaaslasele teed ja keeras kord paremale, kord vasakule, nii kuidas viimane juhatas. Umbes kümne minuti pärast sattusid nad äkki säravasse päikesepaistesse, madalale kruusasele liivasäärele, mida peaaegu pooles pikkuses uhtus vesi.
Üllatushüüd pääses Hirveküti huultelt – tõsi küll, tasane ja ettevaatlik, sest ta oli hoolikam ja ettevaatlikum kui hulljulge Välejalg – kui ta järve äärde jõudes märkas silme ees ootamatult avanevat pilti. See oli niivõrd rabav, et väärib lühikest kirjeldamist. Neemega ühel tasapinnal laius avar vetepind, nii rahulik ja läbipaistev, et paistis puhta mägiõhu sängina, mis oli surutud küngaste ja metsade raamistusse. Järve pikkus oli umbes kolm penikoormat, kuna laius oli ebaühtlane, paisudes poole penikoormani22 või neeme vastas veel rohkemgi, ja ahenedes lõuna pool vähem kui poolele nimetatud vahemaast. Järve piirjooned olid muidugi ebakorrapärased, moodustades hulga lahtesid ja palju esiletungivaid, madalaid neemi. Järve põhjapoolses või lähemas otsas piiras teda üksik mägi, millest ida ja lääne poole laius madalam maa, muutes vaatepildi meeldivalt mitmekesiseks. Ometi oli maa üldiselt mägine, kõrged künkad või madalad mäed tõusid veest järsult tervelt üheksa kümnendiku rannajoone ulatuses. Erandid tegid maastiku ainult pisut vaheldusrikkamaks, ja isegi nendes kohtades, kus kallas oli võrdlemisi laugjas, oli taamal mõni küngas.
Kuid selle vaatepildi kõige üllatavam iseärasus oli tema pidulik üksindus ja meeldiv rahu. Kõikjal, kuhu silm iganes ulatus, ei leidnud ta muud kui peegelsileda järvepinna ja selge taeva tihedate metsade raamistuses. Metsa piirjooned olid nii lopsakad, et vaevalt oli näha ühtki lõhet, kõikjal ümaraist mäetippudest kuni veepiirini laius üks katkematu roheline vaip. Kuid taimestik poleks nagu veelgi leppinud nii täieliku võiduga, puud rippusid koguni järve kohal, sirutudes valguse poole; ja idakaldal oleks võinud paat tervete miilide kaupa sõita tumedate rembrandtlike kanada kuuskede, värihaabade ja nukrate mändide all. Ühesõnaga, inimese käsi polnud veel eales rikkunud ega muutnud seda metsikut loodust, mis uppus päiksevalgusse; seda suurejoonelist pilti ülevoolavast metsailust, mida pehmendas juunikuu mahedus ja rõhutas nii avara vetevälja kaunis mitmekesisus.
“See on suurepärane! See on pühalik! Ise muutud paremaks, kui seda näed!” hüüdis Hirvekütt, toetudes oma püssile ning vaadates paremale ja vasemale, põhja ja lõunasse, üles taevasse ja alla maa peale, igasse suunda, kuhu ta pilk aga küündis. “Isegi punanaha käsi pole puutunud ühtki puud, niipalju kui mina näen, vaid kõik on jäetud elama ja surema, nii kuidas jumal selle oma tahtmist ja seadusi mööda on korraldanud! Välejalg, sinu Judith peaks olema vooruslik ja arukas neiu, kui ta on viibinud pool eluaega, nagu sa mainisid, niisuguses õnnistatud paigas.”
“See on sulatõsi, ja ometi on plikal omad vigurid. Mitte kogu aja ei ela ta siin, kuna vanal Tomil on komme – ja oli juba enne, kui mina teda tundma õppisin – minna talveks asunike naabrusse või kindluse kahurite kaitse alla. Ei, ei, Jude on õppinud asunikelt rohkem, kui talle kasuks tuleb, ja eriti kergatslikelt ohvitseridelt.”
“Kui see nii on – kui see tõesti nii on, Välejalg, siis see iseenesest on kool, mis paneb talle jälle aru pähe. Kuid mis see on, mis mulle siit paistab, otse meie kohal? Saareks näib liiga väike ja paadiks liiga suur, kuigi ta seisab keset järve?”
“Noh, peenutsev aadlik kindlusest kutsub seda Piisamroti lossiks; ja vana Tom ise irvitab seda nime kuuldes, mis iseloomustab nii hästi tema harjumusi ja iseloomu. See on tema alaline pesapaik; seal on neid kaks: see, mis kunagi paigalt ei liigu, ja teine, mis ujub ja on vahel järve ühes ja vahel teises osas. Viimast nimetatakse