Parim näitleja linnas. Lii Unt

kes on territooriumi pärast tülli läinud, tärkab kummaline võrdluspilt.

      Suundume juba tuttavasse galeriirestorani. Ei tea, kas surmasõidust või bhanglassist, aga olen järsku eriliselt läbinägelik, nagu oleks mu aju mõne targema inimese omaga ära vahetatud. Kardan, et see uus tark inimene minu sees arvab, et Varanasi jäämine on viga ja saadab mu koju tagasi. Vaatan ghattide maagiliselt värelevaid tulesid ja räägin talle, kui armunud ma olen sellesse linna. Linna, millel on seitse nime, kui mitte arvestada lääne rändurite pandud nimesid nagu India Ateena, hindu Jeruusalemm, hindu Meka, India Oxford ja Cantebury üheskoos.

KĀŠĪ – VALGUSE LINN

      „Valguse tõttu, mis siin särab ja mis on sõnulseletamatult Šiva, olgu tema nimi Kāšī,” on kirjas vanas hümnis „Kāšī khanda”.

      Linna kõige vanem nimi Kāšī oli kasutusel juba 3000 aastat tagasi. Võib-olla on see nimi tulnud kõrgest kasa* rohust, mis kasvab Gangese kallastel, võib-olla pandud iidse kuninga Kasa järgi, ent üldiselt arvatakse, et see on tulnud sanskritikeelsest sõnast kas – särama, sätendama, ilus olema. Sõnamäng rõhutab linna seost valgustumisega. Kāšī äärelinnas pidas Buddha 600 aastat enne meie aega oma esimese jutluse.

VĀRĀNASĪ – VARANA JA ASI VAHEL

      Vārānasī nime on mainitud nii budistlikes džaatakates* kui ka hindu eeposes „Mahābhārata”*. „Padma puraanas”* antakse teada: „Varanā ja Asī on kaks jõge, mis on jumalate poolt paika pandud. Nende vahel on püha maa, millega võrdväärset ei leidu kuskil ilma peal.”

      Need pole lihtsalt jõed, vaid pärinevad algolend puruša* kehast – Varanā tekkis kosmilise hiiglase paremast jalast, Asī vasakust. Maa nende vahel on parim paik palverännakuks, see suudab vabastada kõikidest pattudest.

      „Džabala upanišadis”* kirjeldatakse Asīd ja Varanād mitte kui geograafilisi, vaid sisemisi jõgesid, müstilisi veene, mida mööda liigub peenkeha psühholoogia. „Teda kutsutakse Varanā, kuna ta tõkestab kõik meelte patud. Teda kutsutakse Asī, kuna ta hävitab kõik meelte patud.”

      Kui pühakult küsitakse, kus asub Varanā ja Asī kohtumispaik, vastab ta:

      „See asub seal, kus nina ja kulmud kokku saavad. See on taeva ja maa kohtumispaik.” Niisiis kuuendas tšakras*, kolmanda silma kohas.

BENARES – BANARAS

      Nii kutsuti linna moslemite valitsemise ja Briti koloonia ajal. See on tulnud paalikeelsest Vārānasī versioonist Bārānasi, millest kujunes ajapikku Banaras. Moslemite sissetungimise aegadel lõhuti hindu templid mitu korda maatasa. Seetõttu on linnas väga vähe ehitisi, mis on vanemad kui paarsada aastat. Ometi on säilinud linna keskaegne atmosfäär ja ehkki linnas on tänapäeval elekter, paljudes kodudes külmkapp ja telekas, pole vanalinna elustiil aastasadadega kuigivõrd muutunud. See on vanim elav linn maailmas.

RUDRĀVĀSA – SIVA LINN

      Suur jumal Šiva, kelle iidne nimi on Rudra, elab selles linnas päriselt. Ta elab mitte ainult templites ja lingades, vaid ka tänavakivides, puudes, loomades ja linnarahvas. Kõik, mis puudutab Kašit, muutub temaks, nii nagu vein, mis valatakse Gangesesse, muutub Gangese veeks.

      Kašit nimetatakse Rudrāvāsaks mitte ainult sellepärast, et Rudra elab siin, vaid et igaüks, kes siin elab, on samuti Rudra. Teda tuleb austada nagu Rudrat ennast.

      Ehkki Šiva elab igal pool ja igaühes, elab ta siin erilise intensiivsusega. Membraan selle maailma ja teispoolsuse vahel on siin nii õhuke, et see on peaaegu nähtamatu.

AVIMUKTA – HÜLGAMATU

      Šiva ütleb ühes oma puraanas: „Kuna ma ei hülga teda kunagi ega loobu temast, olgu selle suurepärase koha nimi Avimukta.”

      Legendi järgi on see koht, kus šivalinga esimest korda maa peale ilmus, väljendades jumala kohalolekut. Isegi kui kogu maailm hukkub, hoiab Šiva oma kolmhargiga linna ikka hävingust kõrgemal.

      Palverändureid, kes tulevad linna ja tõotavad jääda siia igaveseks, kutsutakse kāšīvāsi, Kaši elanik. Kui sul on õnne elada siin linnas, siis on äärmiselt ohtlik siit kas või korraks ära sõita. Sest kui sa juhtumisi reisil sured, siis oled oma šansid vabanemiseks kaotanud. Kõige parem on üldse mitte linnast lahkuda. Kes oleks nii rumal, et viskaks maha hinnalise rubiini, selleks et võtta üles klaasitükk?

ĀNANDAVANA – ÕNDSUSE METS

      Šiva ütleb: „Minu lingad on seal igal pool nagu väiksed võrsed, mis tärkavad puhtast õndsusest. Seepärast nimetatakse teda Õndsuse metsaks.”

      Iidsetes hümnides kirjeldatakse Õndsuse metsa kui paradiisiaeda, kus õitsevad lilled, laulavad linnud, helisevad kaunite naiste jalarõngad. Rahu on maa peal, hiir lutsutab rõõmsalt kassi kõrva, kass magab rahulikult paabulinnu saba peal, kurg ei tülita kalu ega kull vutte, šaakal sõbrustab antiloopidega. See ilu ja rahu võlub isegi jumalaid niivõrd, et nad ei ole pärast Õndsuse metsas viibimist enam taevaga rahul ja tahavad maa peale elama tulla.

      See polnudki nii ammu, veel 12. sajandil joonistasid rändurid üles rikkalikult puudega palistatud jõeserva, kust voolasid alla ojakesed puhta allikaveega. Mets kaldapealsel andis idüllilist varju templitele ja aašramitele. Isegi 20. sajandi algusest on kaarte, kus linna lõunaosas on näha aedu, põlde ja džunglit.

MAHĀŠMAŠĀNA – SUUR KREMATSIOONIPLATS

      Kui Indias peetakse laibapõletuskohti üldiselt rüvetatud paikadeks ja need asuvad linnast väljas, siis Kašis on vastupidi – põletusplatsid, eriti Manikarnika ghatil, on heaendelised kohad. Terve Kaši on üks suur krematsiooniplats. Šiva on jumal, kes keerab arusaamise heast ja halvast, puhtast ja ebapuhtast, ilusast ja inetust, pühast ja riivatust pea peale. Õndsuse mets on ühtlasi ka Suur surnuaed. Surm on siin pidu, tuhk meigiks ja kalliskivideks, meeste puusi kattev riideräbal kallim kõige hinnalisemast siidist.

      Kaši pole Suur krematsiooniplats mitte oma ulatuse poolest. Suureks nimetatakse seda seepärast, et surm siin linnas lõpetab igaveseks surma ja sünni ringkäigu selles universumis. Surra Varanasis tähendab surra vabadusse.

      Sisekõne on nii intensiivne, et ma ei pane tähele ei sääski ega Vivekit, kes püüdlikult lähenemiskatseid teeb, mängib mu sõrmedega ja paitab õlga.

      „Kui vana sa oled?” küsib ta.

      Vana tark inimene minu sees peab vanuse varjamist tobedaks ja vastab: „46.”

      „Mis ma ütlesin!” hõiskab Vivek. „Veel täna õhtul sain su vanuse teada!”