„Kas pühapäeval rongid ei käi?” ohkab noormees ja võib aru saada, et mitte esimest korda.
Kas mulle on praegusel eluetapil vaja jõulist emafiguuri, küsin endalt. Vastus on kindel „ei” ja ma põgenen niipea, kui perenaine juudipoisiga järjekordsed naljatlused üles võtab.
Varanasi Gangese-äärne serv koosneb trepiastmetest. Ma tüdinen neist üles-alla jooksmast, löön uue elamise otsimisele käega ja pikendan oma toa broneeringut praeguses Ganpati hotellis, mis on väga populaarne prantslaste ja itaallaste hulgas. Ent siis satun juhuslikult hotelli Shanti, mis on perenaise torni hiiglaslik koopia. Maja keskosa on avatud läbi üheksa korruse ja selle ümber keerleb trepp. Maja katusel on võimsa vaatega restoran ja teisel korrusel vaba tuba, mille puhul õnnestub välja kaubelda juba kinnisideeks saanud hind – 60 ruupiat. Tuba on imeväike ja aknast ei näe midagi huvitavat. Ent toa kõrval koridoris on kena lääne stiilis roheliste kahhelkividega vannituba. Lisaks pakutakse iga päev tasuta paadisõitu päikesetõusul ja – loojangul ning filtreeritud joogivett.
Registreerin end hommikul Ganpati hotellist välja. Hotelli administraator imestab, et alles ma ju pikendasin oma broneeringut. Ma ei taha talle täit tõde avaldada, seepärast piirdun pooltõega ja ütlen:
„India on minu kodumaast nii erinev, et siin on väga lihtne peast segi minna.”
Mees, kes on alati nii uimane ja äraolev, nagu oleks pidevalt pilves, heidab mulle järsku kiire terava pilgu.
„I know,” vastab ta. „Ma tean.”
Taustaks kõlab ekstaatilise itaallanna ennastunustav naerupahvak.
Tänane õhtu lõpeb kohutavalt, sest otsustan hotelli minna mitte Gangese äärt pidi, vaid läbi linna. Tegin päeval endale tee selgeks, kuid pimeduses näeb kõik hoopis teistmoodi välja. Olles tükk aega kitsastel tänavatel lehmade ja inimeste vahel tiirutanud, jõuan hoopis suurele teele, mis on tuubil täis igasugu veidraid sõidukeid. Lähen tagasi ja keeran teises suunas, ent jõuan ikka samasse kohta välja. Näib, et teen maagilisi ringe, sest ükskõik kuhu ma ka pööran, jõuan ikka suure tee ristile.
Teed ei oska küsida, sest ma ei tea, mis koht see on, kus mu hotell asub. Palun end juhatada Gangeseni, küllap ma sealtkaudu ikka kohale saan. Aga kui lõpuks Gangese äärde välja jõuan, olen kottpimedas linnaservas, kus ei paista kuskilt ühtki tulukest.
Jooksen hirmunult jälle treppidest üles ja sisenen uute lootustega kitsaste tänavate labürinti. Elekter läheb ära ja valgust annavad vaid väikeste poekeste avariipirnid, mis saavad jõudu generaatorist. Siis hakkavad poekesed üksteise järel uksi sulgema ja tänavad mattuvad pimedusse. Tõttan selles suunas, kust paistab veel valgust. Ja näen hullunud pullikarja enda poole tormamas. Tänav on kitsas ja varjuda pole kuhugi. Kui esimene loom hakkab minuni jõudma, rebin paanikas ühe elumaja ust, see avaneb, ja ma peitun ukse taha. Hetk hiljem siseneb üks mees ja jääb kah ukse juurde seisma. Ma ei saa enam aru, mis on hullem, kas seista silmitsi märatseva pullikarjaga või külg külje kõrval võõra mehega võõras pimedas majas.
Kuulen mehe nohisevat hingamist ja siis: „Rāma nāma satya hai! Rāma nāma satya hai! Rāma nāma satya hai!”
Jumala nimi on Tõde! Nii hüüavad mehed, kes kannavad kanderaamil surnukeha põletusghatile. Minu hotell asub Manikarnika ghati lähedal, kus jumal Šiva ise sosistab põlevatele surnutele vabastavaid mantraid kõrva. Niisiis olen ma üsna kodu ligi ja kui ma nüüd laibale järele jooksen, siis olen peagi kohal. Selle mõtte juures kaob hirm, löön ukse lahti ja hiilin nüüd juba rahunenud pullide selja tagant vabadusse.
Manikarnika ghatil jälgin tükk aega, kuidas surnukehad suure heleda leegiga põlevad. Paarimeetriste tulekeelte ümber toimetavad tumedad tontlikud kujud, aeg-ajalt toikaga surnuid torkides. Mõni laip liigutab tules käsi ja raputab keha, nagu kavatseks otsemaid teisele kaldale põrutada.
Kummaliselt puhastav on seista seal süngete meeste vahel ja jälgida leekide ahnet õgimist tumeda tombu kallal, mis veel hommikul oli pundar lootusi ja ihasid. Näe, vaata, mis neist õhtuks saab!
Ärkan nüüd igal hommikul enne viit, et jõuda hotelli paadi peale, kui on selleks tuju. Tegelikult olen sõitnud paadiga ainult ühe korra, sest paadimees on kidurat kasvu nooruk ja paat liigub hotellirahva koorma all teosammul. Tukun veel kümme minutit ja kõnnin hommikuhämaruses jõe äärde. Mulle meeldib tabada esimest taevapuna, mis välgatab korraks kutsuvalt, muutudes kohe uuesti tuhmhalliks, nagu oleks keegi eesriide ette tõmmanud. Alati seesama tunne, et päikesetõusu etendus jääb täna ära ja targem oleks tagasi koju magama minna. Ent minust on saanud tõeline päikesekummardaja ja kui on vähegi lootust, et Tema võiks tulla, siis mina oleks kohtumiseks valmis.
Trügin läbi rahvamassi Dasaswamedh ghati ümbruses, ignoreerides küünlamüüja-tüdrukuid ja mantrat „going boat, going boat, going boat”. Imposantsest pühamehest, kes jõe ääres teed müüb, möödun süüdlaslikult tervitades, sest tema tee pole minu jaoks küllalt kange. Tahan jõuda päikesetõusu ajaks Kedar ghatile, seal on tore teemüüjavanamees, kes pakub väga maitsvat masala chai’d ehk vürtsiteed. Aga kui päike on laisk või ma ise virk, kõnnin veel poolteist kilomeetrit ja joon teed Assi ghatil. Sealne alati naeratav teemüüja meeldib mulle veel kõige rohkem, tal on kits ja kitsel on tall. Kui ma võtan teise klaasi teed, siis tuleb teemüüja naine kitse lüpsma ja kui ma joon veel kolmandagi, siis saabuvad lapsed oma päevatöölt, turistidele ujuvküünalde kaelamäärimiselt, mida teemüüja-mees minu ees pisut häbeneb.
Muide, kohtasin jälle neid tuttavlikke silmi. Tundsin nägemisest rõõmu, nagu oleksin vana sõbraga kokku saanud. Ta jäi seisma, naeratas ja kutsus teed jooma. Mul ei olnud põhjust keelduda. Istusime sinnasamasse tänava äärde puupingile. Varanasis müüakse teed igal sammul ja see ei maksa õieti midagi, kaks ruupiat topsik.
Tema nimi on Vivek, ta töötab siidi heaks. Vivek on esimene inimene siin linnas, kellega ma tunnen end täiesti vabalt. Võib-olla sellepärast, et ta on elanud Taanis oma girlfriend’i juures. Suhtest ei saanud asja, kuid Vivek on omandanud laheda euroopaliku suhtlusstiili. Temaga on tore naljatleda, sest tema naljad ei erine kuigivõrd ühe eesti poisi naljadest. Ka tema riietuses ja soengus on vihjeid lääne kultuurile, ent ta on siiski osanud jääda hinduks, mille poolest ta erineb ameeriklasi või italiaanosid ahvivatest playboy’dest, kes ghattidel oma seltskonda pakuvad.
Vestleme kümme minutit, ta räägib päris head inglise keelt ja on kannatlik, kui mina sõnu otsin. Näen teda samal päeval veel mitu korda, teda näib jätkuvat kõikjale.
Järgmisel pärastlõunal, kui bhadžaneid laulma lähen, ootab ta mind ghatil. Kui laulmise lõpetan, seisab ta jälle mu teel ja viib armsasse galeriikohvikusse, kust võib jälgida õhtust tulerituaali jõel. Ganga, nagu hindud Gangest kutsuvad, ei ole lihtsalt jõgi, ta on jumalanna. Minu vastas istub mees, kes on ilus ja tähelepanelik nagu jumal. Olukorra pidulikkusest ei saa aru ainult sääsed, kes maiustavad laua all mu jalgade kallal. Vivek soovitab mul õhtust süüa, aga mul pole isu. Võtan vaid veel ühe masala chai. Vivek on minuga solidaarne ja ei söö samuti. Ta tellib mulle suure, endale väikese klaasi teed ja kaks suitsu. Kaks suitsu sellepärast, selgitab ta, et kui ta ostab paki, siis tõmbab selle korraga tühjaks.
Temaga saab rääkida kõigest, ka minu abikaasa surmast. Tema räägib oma gurust, kes hiljuti suri ja keda ta oma õlgadel põletusplatsile viis. Ma ei mäleta, et oleksin kunagi varem nii südamlikku ja abivalmis noormeest kohanud. Jumal tänatud, et tal on Prantsusmaal pruut, see muudab olukorra turvalisemaks.
„Küsi,” julgustab ta. „Sa võid kõike küsida. Kui ma tean, siis