„Kas sa palusid?” küsib Vivek, kui me jälle teed joome.
„Mida? Ah uut meest? Oi, vabandust, ma unustasin, teine kord!”
„Ära vabanda, ma lihtsalt narrisin sind,” keerab Vivek asja naljaks. „Sa pead sellega arvestama, et ma nokin ja narrin kogu aeg.”
Siis kaob elekter. Terve linn on mattunud pimedusse ja ma ei leiaks oma hotelli mitte mingil juhul üles, kui Vivek mind ei saadaks, hoides kottpimedatel teelõikudel käest kinni ning lastes selle delikaatselt lahti, kui mõnest poekesest valgub tänavale valguskiir. Midagi romantilisemat on raske välja mõelda, aga minu peas on üks manitsev mehike koha sisse võtnud ja raiub nagu rauda: liiga hea, et olla tõsi.
Kõtt, laske mul nautida hetke, homne päev tuleb niikuinii!
Hotelli ees jätab Vivek viisakalt hüvasti. Lepime kokku, et kohtume homme kell pool üheksa ja külastame tema kaitsejumalanna templit. Reede on kõigi ohtude eest kaitset pakkuva Sankata Devi* päev. Vivek küsib punastades, et ega mul ei ole päevad, sest sel ajal ei tohi naine templisse siseneda, ja palub kohmetult, et kui mul võimalik on, siis riietuksin pandžabi kleiti. Kõige muu eest hoolitseb tema.
Pärast hommikust päikesekummardamise retke ei lähe ma tagasi hotelli, vaid sukeldun kaubandusse, et osta endale õhtuks pandžabi kleit. See on tegelikult kostüüm, mis koosneb pikast pluusist, pükstest ja sallist, mis pannakse kaela tagurpidi, nii et salliotsad lehvivad selja taga.
Sobivat pole kerge leida, sest igal pool müüakse vaid ilutuid kotjaid puuvillaseid hõlste, millesse lääne turistid armastavad end mässida, sest kaltsudes käimine tundub nii vaimne, nii vaimne. Ent mina tahan midagi ilusat. Värvilist ja säravat, nagu hindu naised kannavad. Raiskan šoppamise peale mitu tundi ja pean leppima kompromissiga, sinise puuvillase pandžabiga, mille kangale on trükitud väiksed kuldsed elevandid. Kleit kotis, põrkan kokku Vivekiga.
„Kuhu sa jäid?” küsib ta.
Kuhu? Selgub, et tema ootas mind hommikul kell pool üheksa, sellal kui mina valmistusin õhtuseks kohtumiseks. Ta ootas mind tund aega, käis hotellist küsimas, aga Varanasi hotellid ei anna oma elanike kohta informatsiooni. Kohalikke ei lasta üldse hotelli territooriumile, nii nagu Eestis nõuka ajal, kui ärikad Viru hotelli piirasid.
Ta on oodanud mind kogu hommikupooliku, aga nüüd on tal kiire, sest peab minema vaatama oma pimedat sõpra. Niipalju tal siiski aega jätkub, et viia mind Puja hotelli väga ilusa vaatega katuserestorani teed jooma. Vivek jutustab oma sõbrast, kellega teda seob ühine guru. Pärast guru surma on sõber väga kurb ja üksildane ning Vivek hoolitseb ta eest ja toetab rahaliselt. Taipan väga hästi, et see on koht, kus minust oleks ilus oma rahakoti rauad lahti lüüa ja sõbra jaoks pisut annetada, aga mul on muud mured. Ma arvutan ikka veel, milline peaks olema miinimumsumma, et Varanasis talvituda. Vaevalt küll, et Vivek mulle süüa tooma hakkab, kui ma siin nälga jään.
„Ma otsin armastust, aga ei ütle ka rahast ära,” läheb Vivek jutuga edasi. „Mina võtaksin kõik rahas välja,” vastan ja Vivek naerab sunnitult, nagu oleks minu praegune meeleseisund lihtsalt halb nali. Ometi annab ta mulle head nõu:
„Osta küllusejumalanna Lakšmī* pilt ja viibuta iga päev tema ees lõhnaküünalt. Palu, et ta kannaks osa oma lõpmatust rahavoolust sinu pangaarvele. Usu või ära usu, aga ta aitab sind, ja sulle läheb see maksma vaid lõhnaküünalde raha.”
Nüüd naerab ta juba märksa rõõmsamalt.
Ilma et kavatseksin seda Vivekile reeta, lähen ja teengi nii. Ostan Lakšmī pildi ja paki lõhnaküünlaid, ehkki tunnen, et saan ostuga kõvasti pügada. Mis siis! Mul on vaja oma majanduslikku seisu kindlustada ja kusagilt peab ju alustama.
Pealelõunal põrkan kokku Krišnaga ja ta kutsub mind omakorda teed jooma. Kuna Vivekiga õnnestus see suurepäraselt, siis võtan kutse vastu. Krišna pole nii särav ja südamlik kui Vivek, ent kannab trendikaid prille ja näib märksa intelligentsem. Ta töötab siiditööstuses müügijuhina.
Ta räägib, et Varanasi linna kaitsejumalanna on Annapurna, kes hoolitseb toidu eest ja siin linnas ei pea mitte keegi kunagi nälga tundma. Iga päev antakse paaris kohas hädalistele tasuta süüa.
Krišna selgitab ka levinud väärarvamust, et Durgā* templit kutsutakse Ahvitempliks, nagu reisijuhtides kirjas. Ei, ahvjumal Hanumani* tempel on Durgā templist kilomeetri jagu lõuna suunas. See on minu jaoks oluline informatsioon, sest olen ju tulnud Indiasse jumalate ja templite, mitte poiste pärast. Aga hindud ei ole väga avatud oma religiooni võõrastele tutvustama. Vahel mulle tundub, et nad ei tea isegi kõiki tagamaid, jumalad on neile nii lähedased, et analüüs oleks kohatu. Sa ei analüüsi ju oma ema olemust, ema on lihtsalt ema.
Krišna kutsub mind õhtuks ühe suure hotelli katuseterrassile kontserdile. Lähen päris hea meelega. Aga ma ei taha poissi oodates tänaval tolgendada, seetõttu suundun kohe hotelli terrassile. Paraku seal mingit kontserti ei toimu, olen midagi sassi ajanud. Jumal tänatud, päev ongi läinud liiga pikaks. Tõttan oma hotelli, tellin restoranist une-eelse piimakokteili ja jään raamatut lugedes magama.
Ma ei joo mitte tavalist, vaid igikestva õndsuse veini.
Kui ma kordan oma ema Kālī nime,
joovastab see mind niivõrd, et näin olevat purjus.
Oo, ema, hulluta mind oma armastusega!
Milleks mulle vaja teadmisi ja targutusi?
Ärkan südaöö paiku hirmsa lärmi peale. Ehkki hotelli nimi on Shanti, see tähendab rahu, on katuserestoran avatud ööpäev läbi ja pidu ühes sellega. Minu parim sõber „Lonely Planet” juhib küll tähelepanu hotelli eriti heale akustikale, aga ma unustasin tuba broneerides tema käest nõu küsida. Õnneks keeratakse makk peagi kinni, ent mul ei tule enam und. Mind vaevab mõte, et kui ma nagunii kavatsen Indiasse jääda, kas on siis mõistlik sõita tuhandeid kilomeetreid vaid selleks, et ulatada bossile oma käega kirjutatud lahkumisavaldus.
Just enne Indiasse sõitu kuulsin juhuslikult, et depressiooni korral on võimalik võtta kaheks kuuks töövõimetusleht. Hakkasin seepeale nutma: miks ma sellest alles nüüd teada saan? Lähedase inimese surm on kõige kohutavam asi, mis sinuga juhtuda võib, mul oleks seda kahte kuud väga vaja olnud. Loomulikult ei pea ülemus hoolitsema, et halvatujuline alluv jalust ära saata. Aga kus on meil ametiühingud? Kust leida abi, kui tunned, et enam ei jaksa? Kust leida aeg ja koht, et end jälle üles putitada, kuni see veel võimalik on? Sest hiljem, kui oled juba täielikult läbi põlenud, siis sind lihtsalt koondatakse.
Üks minu parimatest sõbrannadest, kes oli ühtlasi minu ülemus, koondati paar aastat tagasi. Minu mees koondati umbes samal ajal. Olen lähedalt näinud vallandamise alandust. Sõbranna elas selle üle, mees mitte. Sõbranna on äris tagasi, mina pole tänaseni šokist üle saanud.
Igaüks reageerib valule omamoodi. Ma tegin näo, nagu poleks midagi juhtunud. Minust sai kuulekas alluv järgmisele bossile, ma töötasin kolm korda rohkem kui varem. Mitte vallandamishirmu pärast, ei, minus lihtsalt ei olnud jõudu enda eest seista, lihtsam oli kõik tööd üksteise järel ära teha, see säästis energiat ja auklikuks kulunud närve.
Ma ei osanud abi otsida, kui mu mees suri. Ehkki intensiivraviosakonna valvearst andis mulle kaks unerohutabletti, on need tänaseni alles. Ekstreemolukorras kohtud sa oma sisemise jõuga.
Aga nagu minu mees lootis enne oma surma, et keegi halastab ja päästab ta viimasel hetkel, ent nägi ainult viirastusi, nii lootsin ka mina, et keegi halastab ja mõistab, kui kohutavalt raskeks on mulle muutunud iga väiksemgi liigutus selles neetud linnas. Ent kohtasin ainult ärihuvisid. Ma ei osanud end mõistetavaks teha ühiskonnas, kus surm on keelatud ja leina jaoks pole kohta. Kõigi hädade vastu pakutakse sulle tööd.
Miks keegi ometi ei öelnud, et depressiooni korral võib võtta kaheks kuuks töövõimetuslehe? Ei, ma ei taha sinna enam kunagi tagasi minna.
Siin, ema Ganga rüpes, jumalate seljataga, tunnen, et olen päästetud. Sel paigal on ravitoime.