Torman kohe, kui päike on tõusnud, internetipunkti ukse taha ja ootan kannatamatult selle avamist, sest tahan küsida sõbrannalt, kas ta oleks nõus elama minu korteris ja hoolitsema minu kahe kassi eest veel mõne kuu. Ehkki ajavahe Eestiga on 3,5 tundi ja Eestis alles väga varajane hommik, vastab ta kohe. Ta lubab minu kassid oma hoole alla võtta, ärgu ma muretsegu.
Järgmise sammuna teadustan meili teel oma ülemustele, et jään Indiasse ega naase niipea.
Seejärel lähen väga-väga aeglaselt, pea maas nagu samme lugedes, mööda Gangese serva oma hotelli poole. Julgustan ennast loosungliku sisekõnega:
„Super! Ära tegid! Sa oled ju alati tahtnud suurlinnas elada! Tubli!”
Ja teine, arem ja alalhoidlikum pool noogutab vaid õige pisut ebalevalt:
„Jah, ma ei taha enam kunagi nii kaugele maailma servale tagasi minna. Mõtle, kui see kilpkonn, mille peal me triivime, komistab, siis lendavad nad seal kõik üle ääre.”
Hindu kosmoloogia hakkab külge otse õhust, kui oled kord otsuse teinud. Nagu ka kergelt udune olek, mis muudab su laisaks, aga õnnelikuks. Milleks kiirustada, milleks närvitseda, kui sa tead, et jumal astub alati esimese sammu.
Tõstan pea – olen märkamatult jõudnud põletusghatile – ja näen enda ees templit. Imelik, et ma ei ole seda templit enne märganud, ehkki minu kodutee viib iga päev siit läbi. Vaatan uudishimulikult läbi aknavõre sisse ja näen ilusat joogit, kes Diwali ööl lõhnaküünlaid põletas. Aga kui tollal oli ta ümbritsetud säravoranžides rüüdes pühameestest, siis nüüd on templis karmid hallides nartsudes tüübid, kes heidavad ümbrusele sünkjat varju.
Joogi istub dhuni, rituaalse tuleaseme ees ja segab suurte tangidega tuhka. Nähes mind, viipab ta kutsuvalt. Ma ei julge siseneda, tempel asub kaldanõlval ja sissekäiguks on trepp, mis viib allapoole, nagu maa sisemusse. Ülemisel trepiotsal istuvad kolm koera. Joogi naeratab veel kord, ent ma eelistan jääda välja. Aega ju on, ma ei sõida ära.
Kummaline, et ta ilmus just nüüd, kui olin kõhklused lõpetanud ja otsustanud jääda.
Minu esimene kohtumine Kašiga oli seitse aastat tagasi. Pärast pikka ja rasket budistlikku seminari jätsin vallatleva nunna Bodhgaya pimedasse hotellituppa ja suundusin enne kukke ja koitu bussi peale, võtmata kuulda ühe kaastundliku munga hoiatust, et bussisõit Varanasi võtab väga kaua aega ja parem oleks sõita rongiga. Kartes India hulluksajavaid raudteejaamu ja rongide hilinemist, mõtlesin kergemeelselt, et 200 kilomeetrit – kaua see kaua ikka olla saab? Kuus tundi? Kui hommikul kella kuuest sõitma hakkan, jõuan keskpäevaks kohale.
Ent sõit kestis 13 tundi. Liikusime teosammul mööda tolmumattunud teed. Kohati oli tolmupilv nii paks, et kattis kogu maa ja taeva, meenutades jumalate hämarat maailmalõpu eel. Läbi tolmu paistsid ainult kaamelite pead, kes möödudes bussiaknast sisse vahtisid. Mõnes külas tungis bussi nii palju rahvast, et kahesel istmel istuti viiekesi. Olin juba enne külmetanud, pea valutas metsikult, bussis loksudes jäin aina haigemaks.
Varanasi jõudes hakkas kergelt hämarduma. Mul oli võetud pilet Sarnathi, Varanasi budistlikku äärelinna. Ent Kaši loojanguvalguses juhtus minuga midagi. Tundsin seletamatut kutset ja hüppasin bussist maha.
Olin nii nõrk, et ei suutnud hakata hotelli otsima. Vedasin end raudteejaama ja võtsin voodikoha sealses puhketoas. Arvasin, et veeta öö kenade puhaste India naiste hulgas polegi nii halb perspektiiv. Aga toas olid ainult mehed. Kakskümmend meest, kelle nelikümmend musta silma iga mu liigutust pingsalt jälgisid.
Kempsul polnud ust ees, õiendasin seal tagasi vaatamata oma häda ära ja võtsin kraanist kruusiga vett, et see keeduspiraaliga keema lasta, sisendades endale, et kõikjalt vastu vaatavad silmad on vaid tähed öötaevas.
Öösel tõusis palavik ja ehkki ööd on jaanuaris külmad, ärkasin oma magamiskoti sees higiloigus. Tundus, et minust voolab liitrite kaupa vett välja, iga väiksemgi pealiigutus tekitas metsikut valu ja ma hakkasin muretsema, et ega ma oma ajusid niimoodi välja ei higista.
Siis, taustaks kahekümne mehe norskamine, läks kõik järsku väga-väga selgeks. Ei tea, kas selline ongi valgustunud olek, mida ma sel ööl kogesin? Selgus ja meelerahu, taevalik õndsus. Saccidānanda*. Olin täiesti teadvel, ja ometi väljaspool teadvuse piire.
Hommikul läksin Durgā templisse. Mitte sellepärast, et ma oleksin tingimata tahtnud sinna minna, aga seda oli kaardi järgi kõige kergem üles leida. Päike lõõskas, olin kohale jõudes nii omadega läbi, et ei suutnud püsti seista ja ronisin kitsast treppi mööda templi katusele. Lamasin seal, kuni templivalvur vaatama tuli. Ilmselt oli minu olek nii kõnekas, et ta lahkus sõna lausumata.
Alla tagasi jõudes nägin nurganišis suurte ekspressiivsete silmadega jumalanna kuju. Ma ei teadnud, kes ta on, tema hakkas minuga kõnelema. Õigemini ta ei rääkinud, vaid lülitas justkui sisse minu sisemise ekraani, nii et ma nägin pilte oma silmade taga. Filmiklipp näitas mulle, kui lähedane võib inimene olla inimesele.
Minu abielu jäi sellest ideaalist väga kaugele. Ei, ma ei saa sellega hakkama! Pühkisin pildi ekraanilt maha kui higitilga näolt ja tuigerdasin tagurpidi templist välja nagu ärahirmutatud ahvibeebi.
Kes on see kohutav naine, sünk nagu öine taevas?
Kes on see naine, kes lahinguväljal tantsu lööb?
Nagu sinine lootos hõljumas punases veremeres.
Kes ta on, seljas vaid lõpmatusest tehtud rüü?
Hullunud metsikus raevus, pööritamas kolme suurt silma?
Tema sammude raskusest väriseb isegi maa!
Šiva, tema vägev abikaasa, kes valitseb hirmsat relva,
lamab kui elutu laip tema võitjajalgade all.
„Mā! Mā! Kālī mā!” hüüavad mehed andunult põlvili laskudes. „Ema Kālī!”
Nüüd ma juba tean, et see on jumalanna Kālī kuju ehk murti. Kahetsen, et ei taibanud lillepärga kaasa võtta, sest tulin siia tagasi taotlema jumalanna õnnistust. Ükski hindu ei ilmu altari ette kingituseta. Tuuakse lillepärgi, lõhnaküünlaid, põletatakse kamprit. Tempel on lillepärgadega ehitud, aga ma jälgin hämmastusega, et pakkematerjal – ajalehepaber, kilekotid ja suured puulehed – kukuvad käte vahelt põrandale ja sinna nad jäävadki. Lillepärgadega ehitud jumalanna ette kuhjub väike prügimägi, aga see ei sega kedagi.
Ma vaatan murti suurtesse ülespoole pööratud silmadesse, mille kaudu olevat võimalik leida tee tõelise jumalani. Ma vaatan jumalanna Kālī, universumi sünnitaja ja hävitaja silmadesse. Ema silmadesse, kes loob kõik ja võtab kõik loodu oma üska tagasi. Halastaja silmadesse, kelle lapsed ei pea midagi kartma, sest ema kaitseb neid kõige kurja eest.
„Eks karda kuri susi sa, kui kõnnin memme musiga!” luges ema mulle lapsepõlves. Seda lugu armastasime me emaga kõige rohkem. Lapsed teavad, et kõikidest koletistest, kõikidest koletutest relvadest tugevam on oma ema armastus.
„Mā! Mā!” Punasesse kangasse mässitud vanamees heidab end ekstaatiliselt näoli maha. Teine võtab kotist sidruni, lõikab selle pooleks ja asetab altarivõre ette. Kolmas põlvitab, laulab midagi enda ette ja pühib silmist pisaraid.
Värvilistes sarides naised on asjalikumad, nad panevad oma tuleohverduse põlema ja lahkuvad palvesõnu pobisedes.
Kummaline, et leebeloomulistel hindudel, kes ei tee kärbselegi liiga, on nii raevukas ema. Jumalanna, kes ilma meeste abile lootmata lõikab kõvera noaga ise deemonitel päid maha ja muutub sellest üha metsikumaks, nii et tema peatamiseks peab suur jumal Šiva heitma end naise jalge ette. Kālī tormab noaga veheldes edasi, ent tunneb järsku midagi oma jala all. Ta vaatab maha ja keel vajub ehmatusest suust välja – see on ta abikaasa Šiva! Tallata oma mehe peal, see on koletu patt India meestekeskses ühiskonnas, kus naine peab meest teenima