Sõbranna saatis meiliga ühes Eesti ajakirjas ilmunud artikli, kus räägitakse India-hullusest, millesse haigestub aasta jooksul tuhandeid prantslasi, kes ei tule enam koju tagasi. Hullus väljendub selles, et inimene süveneb endasse ja ei soovi kellegagi suhelda. Naersin lugedes, sest sellesse hullusesse haigestus ju 2500 aastat tagasi Buddha ning pärast teda paljud inimesed, kes jätavad oma kodud ja lähevad kloostrisse või üksildasse paika mediteerima.
Aga mis siis, kui ka mina põen seda haigust, ilmselt põengi?
Olen kuulnud, et juutidel on spetsiaalselt väljakoolitatud spioonid, kes imbuvad usuorganisatsioonidesse üle kogu maailma, selleks et pääseda ligi eksinud juudihingedele ja nad juutlusele tagasi tuua.
Tegelikult ma ei tahaks, et eestluse spioon minu hinge järele tuleks, sest täna õhtul hüppan mootorratta tagaistmele ja aidaa! Vivek on otsustanud mulle väljasõidu korraldada.
Mootorratturid on vanalinnas, kuhu ainult kaherattalised sõidukid mahuvad, loomulikult linna vingeimad tegelased. Naised istuvad kenasti tagaistmel, jalad ühel pool, käed ümber mehe puusade ja pikk sall tuules lehvimas. Mis ilus vaatepilt! Aga kui mina olen oma ainsa vara ratta kitsukesele tagaistmele mahutanud, tunnen surmahirmu, kui me auklikul teel rappudes metsiku signaalitamise saatel inimeste ja lehmade vahelt läbi kihutame. Ma kiljun nii, et Vivek sõidab kõrvaltänavasse ja peatub. „Kui sa nii väga kardad, siis läheme parem jala,” ütleb ta hoolitsevalt ja kurvalt. Ei, ma ei taha seda toredat poissi kurvastada. Võtan ennast kokku ja me sõidame edasi.
Assi ghati lähedusse jõudnud, näitab Vivek mulle väga vana ja väga sügavat Lolarka tiiki, milles suplemine andvat lastetutele paaridele sigimisvõime. „Võta kingad jalast!” manitseb silt. Me oleme jõudnud pühasse tsooni. Võtangi plätud jalast ja tahan laskuda mööda järske trepiastmeid sügavikku, ent Vivek soovitab pigem edasi minna.
Ma ei mõista seda meest ega tea, mida ta taotleb, aga mind võlub soe tähelepanelikkus, millega ta mind kohtleb. Teades minu kirge bhadžanite laulmise vastu, viib ta mu aašramisse*, kus igal õhtul bhadžaneid lauldakse. Ent ka sinna ei jää me kauaks pidama.
Restorani jõudes olen mõnevõrra üllatunud, sest see ei näe välja kohana, kuhu tasuks spetsiaalselt sõita. Tavaline räpasevõitu India söögiputka, kus meie oleme ainsad külastajad. Ma avan menüü, aga selle asemel, et aidata mul India toitudes selgusele jõuda, muutub Vivek rahutuks ja hakkab rääkima viskist. Kuna restoranis alkoholi ei müüda – Varanasi on alkoholivaba linn –, siis peab ta otsima kellegi, kes läheks talle viskit ostma. Luban lahkesti, et käigu ta ise ära, ma võin senikaua üksi istuda, aga see talle ei sobi. Hindudele meeldib, kui keegi nende eest töö ära teeb. Hotelli mänedžer annab ülesande hotellipoisile ja hotellipoiss palkab tänavapoisi, tänavapoiss delegeerib ülesande oma nooremale vennale, kes palkaks meelsasti ahvi, aga ahv ei kuula sõna.
Vaatan hämmastunult, kuidas Vivek restoranipidajale süüdlaslikke nägusid teeb – teatraalselt ja võltsilt, mitte armsalt ja siiralt, nagu ta minuga suhtleb. Kas see on osa mulle tundmatust India kultuurist? Ta ei telli midagi ja mina ka ei telli. Ehkki jätsin lõunasöögi vahele, ei ole ma näljane. Mõistmata, mida peaksin tegema, ei tee ma üldse mitte midagi. See on parim budistlik käitumisjoonis, mille ma omandanud olen. Jäta tegemata, ja kõik saab tehtud.
Viski järele läinud poisike jääb õige kauaks ära. Me istume terve igaviku seal tühja laua taga, enne kui Vivek oma viski kätte saab. Ta kallab joogi teetassi ja peidab pudeli taskusse. Mulle ta oma jooki ei paku ja ega ma ei tahakski. Samas tundub kummaline, et istun tema armust tühja laua taga. Järsku ei saa ma sellest kenast poisist enam üldse aru, seda enam, et tema olekusse tekib joomise käigus labaseid jooni. See pole üldse seesama tundlik ja delikaatne noormees, kes mind ära võlus. Kuna ma hindi keelest aru ei saa, siis ei taipa ma, mille pärast ta peab restoranipidaja ees nii palju vabandama.
Vivek otsustab mind lõbustada anekdootidega. Neid on tema repertuaaris kahte sorti – ropud ja tavalised. „Kumba sa kuulda tahaksid?” küsib ta, ent ootamata vastust, alustab rõvedaga. Mulle ei tundu see naljakas ja ta räägib teise, mis pole kah naljakas. Ta maksab mulle kätte sellega, et küsib, kui vana ma olen. Ütlen talle ausalt, et olen temast nii palju vanem, et parem jätan selle numbri enda teada.
„Veel täna õhtul saan ma selle nagunii teada!” ärpleb ta enesekindlalt. See muudab mind ettevaatlikuks ja ma tõstan oma käekoti rihma risti üle rinna. Kõik mu väärtasjad: raha, pangakaardid ja pass on selles kotis. Kui kellelgi peaks tekkima tahtmine kotti endale saada, siis peab ta kõigepealt mul pea otsast ära keerama.
Vivek laseb end lõdvaks, ent teeb seda ilmselgelt liiga vara. Kelleks ta mind peab?
Vivek kaifib oma viskit, keelatud vili on magus. Ilmselt samasuguse erilisuse tundega tarbivad lääne noorukid keelatud kanepitooteid, mis on siin nii tavalised. Igal õhtul hotelli minnes kostab mu selja taga pidev ussisisin: „Hash-hash-hash-hash-hash…”
Kaalun, kas küsida endale ka tilgake viskit, ehk lõdvestaks see mu koti ümber kangestunud käsivarrelihaseid. Aga siis jõuab ta oma jutuga bhanglassi juurde. Bhanglassi on hapupiimajook, mille sisse on segatud kanepit. Vivek räägib, et veebruaris, Šiva pulma-aastapäeval, kui suur jumal tõuseb ja tantsima hakkab, joob bhanglassit terve linn. Isegi need, kes aasta läbi mingeid joovastavaid aineid ei tarbi. Bhanglassit menüüst ei leia, seda peab spetsiaalselt tellima.
„Kas selles restoranis on võimalik tellida bhanglassit?” küsin.
See lause murrab tardumuse. Järsku algab sigin-sagin. Vivek selgitab, et bhanglassit tuleb tellida koos rohke toiduga, kuna see tekitab metsiku söögiisu. Meid juhatatakse ülakorruse söögisaali, mulle tuuakse tohutu vaagen mingit hautist ja Vivekile väike taldrikutäis riisi.
Bhanglassit on kolme sorti – lahja, keskmine ja kange. „Kas tellime sulle lahja?” küsib ta.
„Ei, keskmise,” vastan. Kui juba, siis juba. Tahan selle kogemuse täiega kätte saada.
Mulle tundub, et Vivek tellis siiski lahja. Sel pole mingit erilist maitset ega mõju. Hoian ikka oma kotirihma kindlalt üle rinna, ehkki Vivek leiab, et ma ei peaks selle küljes enam nii kramplikult rippuma.
„Loomulikult jää Varanasi,” nõustab ta. „Loomulikult saad sa siin hakkama. Sa ei saa mitte hakkama saada, kui sul on nii hea sõber nagu mina. Usalda mind.”
Ma usaldangi. Sõitsin ju koos temaga jumal teab kuhu. Ta võtab mu käe, vaatab sügavalt silma ja ütleb:
„Minu süda tunneb valu sinu südames. Räägi, mis sulle haiget teeb.”
Kuulan oma südant ega tunne seal mingit valu. Tahan koju, Gangese äärde, tagasi jõuda. Huvitav, mis see bhanglassiga õhtusöök maksta võiks?
„Nelisada ruupiat,” ütleb Vivek. No ei, protesteerin. Selles näruses restoranis ei saa ükski asi maksta nelisada ruupiat.
„Ma tegin nalja,” teatab Vivek. „Ma ju ütlesin sulle, et mulle meeldib narrida.”
Ta vabandab, et tal pole piisavalt raha kaasas ja palub mult 100 ruupiat arve tasumiseks. Piilun silmanurgast, kas ta arvet makstes omalt poolt ka midagi juurde paneb, aga mul ei õnnestu seda teada saada.
Ehkki Vivek tundub üsna purjus olevat, pole muud võimalust, kui istuda jälle mootorratta selga. Enne sõitmahakkamist topib ta suu mingit puru täis ja annab näpuotsatäie mullegi: „Näri, see värskendab.” Oletan, et see on aniisi ja suhkru segu, mida pakutakse restoranides toidu lõpetuseks, aga see on kibe ja kõva ja kohutava maitsega. Kahtlustan, et tegemist on beetliga.
Sellest saab minu elu kõige jubedam sõit. Vivek põrkab juba kohalt võttes vastu majaseina. Me kihutame täie hooga ülikitsastel tänavatel, tõmmates kõik kurvid sirgu. Rahvas tõmbub meie ees hirmunult kahte lehte. Sõidame otsa lehmale, kes õnneks meie peale ei pahanda. Tee tundub igaviku pikkune. Näen silme ees vilksatamas kõiki neid toredaid