K: Milles seisneb kurjale mittevastupanu õpetuse peamine tähendus?
V: Selles, et see üksi annab võimaluse rebida välja kurja juur nii oma südamest kui ka ligimese omast. See õpetus keelab teha seda, mis põlistab ja paljundab maailmas kurja.
See, kes ründab teist ja teda solvab, süütab teises vihkamise tunde, igasuguse kurja juure. Solvata teist, sest et tema meid solvas, justkui selleks, et kõrvaldada kurja, tähendab korrata halba tegu nii tema kui ka enese suhtes, tähendab sigitada või vähemalt päästa kammitsaist seesama deemon, keda me justkui tahame välja ajada. Saadanat ei saa välja ajada saadanaga, valet ei saa puhastada valega ja kurja ei saa võita kurjaga.
Tegelik mittevastuhakkamine on ainus toimiv vastupanemine kurjale. See purustab mao pea. See tapab ja lõpuks hävitab kurja tundmuse.
K: Kuid kui õpetuse mõte on õige, siis kas ta on ka teostatav?
V: Sama teostatav kui iga teinegi hea, mis Jumala seaduse poolt ette kirjutatud. Head ei saa teha igas olukorras ilma enesesalgamiseta, ilmajäämise, kannatuseta ja, äärmisel juhul, isegi ilma oma elu kaotamata. Kuid see, kes hindab elu rohkem kui Jumala tahte teostamist, on ainsa tõelise elu jaoks juba surnud. Seesugune inimene, kes püüab päästa oma elu, kaotab selle. Pealegi on üldiselt nii, et kus mittevastupanu maksab ühe elu ohverdamise või mõne olulise elu hüve, läheb vastupanu maksma tuhandeid sääraseid ohvreid.
Mittevastupanemine säilitab, vastupanemine hävitab.
Võrreldamatult ohutum on toimida õigesti kui kõveralt; kannatada ära solvang on isegi praegust elu silmas pidades ohutum, kui vastata sellele vägivallaga. Kui ükski inimene ei tasuks kurja kurjaga, oleks meie maailm õnnis.
K: Kuid kui vaid vähesed hakkavad nii toimima, mis neist saab?
V: Kui nii toimiks isegi kasvõi üks inimene, aga kõik ülejäänud soostuksid ta risti lööma, siis kas poleks talle suuremaks auks surra mittevastupaneva armastuse hiilguses, paludes oma vaenlaste eest, kui elada, kandes Caesari krooni, mis tilgub tapetute verest? Pole vahet, kas inimesi, kes otsustanud kindlalt kurjale kurjaga mitte panna vastu, on üks või tuhandeid, kas nad on haritud või metsikute ligimeste keskel, neil on vägivallalt märksa vähem karta kui neil, kes toetuvad vägivallale. Röövel, mõrtsukas, petis jätab pigem rahule neid, kui neid, kes panevad vastu relvaga. Kes tõmmanud mõõga, hukkub mõõga läbi, aga need, kes otsivad rahu, toimides sõbralikult, solvumata, kes unustavad ja andestavad solvangud, naudivad suures osas rahu ja isegi kui surevad, surevad õnnistusrikkalt.
Nii poleks ilmselgelt ei solvanguid ega kurje tegusid, kui vaid kõik peaksid käsku mitte vastu hakata. Kui selliseid oleks palju, seaksid nad jalule armastuse ja heatahtlikkuse valitsuse isegi nende üle, kes neid solvavad, panemata kunagi kurjale kurjaga vastu, rakendamata kunagi vägivalda. Kui seesuguseid inimesi oleks suhteliselt rohkearvuline vähemus, avaldaksid nad ühiskonnale sellist parandavat kõlbelist mõju, et kaoks igasugune metsik karistamine, aga vägivald ja vaen asenduksid rahu ning armastusega. Kui neid oleks isegi väike vähemus, siis taluksid nad harva midagi hullemat kui maailma põlgus, aga maailm, ise seda tunnetamata ja olemata selle eest tänulik, muutuks pidevalt targemaks ja paremaks selle salajase mõju tõttu. Ja isegi kui mõned vähemuse liikmed oleksid halvimal juhul surnuks kiusatud, siis jätaksid need õiguse eest hukkunud maha oma õpetuse, mis läidetud nende veretunnistusest.
Olgu rahu kõigiga, kes rahu otsivad, ning saagu kõikevõitev armastus hävimatuks pärisosaks igale hingele, kes vabatahtlikult alistub Kristuse seadusele:
„Ärge pange kurjale vastu vägivallaga.“
Ballou kirjutas ja andis 50 aasta vältel välja raamatuid, põhiliselt kurjale vägivallatu vastupanu küsimuse kohta. Neis töödes, mis kaunid mõtte selguselt ja sõnastuse ilult, vaadeldakse küsimust kõikvõimalikest külgedest. Koorub välja selle käsu sunduslikkus iga kristlase jaoks, kes tunnistab piibli Jumala ilmutuseks. Vanast ja uuest testamendist tuuakse välja kõik tavalised vastulaused, mis puudutavad käsku mitte vastu hakata, nagu näiteks templi puhastamine12 jms, mis kõik kummutatakse; näidatakse pühakirjast sõltumatult selle reegli praktilist mõistuspärasust ning tuuakse esile ja lükatakse ümber kõik tavaliselt selle vastu esitatud vastuväited. Nii käsitleb üks tema teose peatükke kurjale mittevastupanu erandlikel puhkudel, milles ta möönab, et kui esineks juhuseid, kus on võimatu rakendada kurjale mittevastupanu, kinnitaks see vaid reegli üldist paikapidamatust. Tuues ära need erakordsed puhud, tõestab ta, et just nende korral on tarvilik ja arukas selle reegli rakendamine. Pole tahku, ei selle pooldajate ega vastaste jaoks, mida poleks neis töödes uuritud. Kõike seda räägin ma selleks, et näidata kaheldamatut huvi, mida peaksid ärgitama seesugused teosed inimestes, kes on kristlased, ja seepärast peaks Ballou’ tegevus olema tuntud ning tema väljendatud mõtted peaksid olema kas omaks võetud või kummutatud; kuid midagi säärast ei ole.
Garrisoni tegevus ühes tema poolt asutatud mittevastupanijate ühingu ja deklaratsiooniga veensid mind rohkem kui minu suhted kveekeritega, et riigikristluse taganemine Kristuse seadusest vägivallaga mitte vastu panna on asi, mida ammu märgatud ja millele osundatud ning mille paljastamiseks on inimesed töötanud ega lakka töötamast. Ballou’ tegevus kinnitas mulle seda veelgi. Garrisoni ja eriti kõigile tundmatu Ballou’ saatus, vaatamata 50 aastale visale ja pidevale tööle ühes ja sellessamas suunas, kinnitas mulle sedagi, et eksisteerib mingisugune väljaütlemata, kuid kindel kokkulepe kõigi nende püüdluste mahavaikimiseks.
1890. aasta augustis Ballou suri ja ühes Ameerika kristliku kallakuga ajakirjas (Religio-Philosophical Journal, 23. august) avaldati tema nekroloog.
Selles ülistavas nekroloogis kirjutatakse, et Ballou oli koguduse vaimne eestvedaja, et ta pidas kaheksa kuni üheksa tuhat jutlust, laulatas 1000 paari ning kirjutas umbes 500 artiklit, kuid ainsamatki sõna polnud lausutud eesmärgist, millele ta pühendas oma elu, sõna „mittevastupanu“ polnud isegi mainitud.
Just nagu poleks kõike seda, mida kveekerid 200 aastat on kuulutanud, Garrisoni tegevust, tema ühingu ja ajakirja loomist, üleskutset, niisamuti ka kogu Ballou’ tegevust, kunagi üldse olemaski olnud.
Rabavaks näiteks, kuidas jäävad varjule kurjale vägivallata vastupanu selgitamisele ja nende paljastamisele, kes seda käsku ei tunnista, suunatud teosed, on tšehh Chelčický13 raamatu saatus – raamat sai tuntuks alles hiljuti ega ole tänini veel trükitud.
Peagi pärast oma raamatu ilmumist sain ma Prahast ühelt sealse ülikooli professorilt kirja, mis teatas mulle, et on olemas tšehh Chelčický mitte kunagi mitte kusagil trükivalgust näinud teos 15. sajandist, mis kannab pealkirja „Usuvõrk“. Selles teoses, nagu mulle kirjutas professor, ütles Chelčický neli sajandit tagasi välja sellesama vaate tõelisele ja väärale kristlusele, mille tõin mina välja töös „Milles seisneb minu usk?“. Professor kirjutas mulle, et Chelčický teos tuleks esimest korda välja anda tšehhi keeles Peterburi Teaduste Akadeemia ajakirjas. Omamata võimalust hankida tööd ennast, püüdsin ma tutvuda sellega, mis Chelčický’st teada, ja andmed sain ma ühest saksakeelsest raamatust, mille läkitas mulle seesama Praha professor, ja Põpini14 tšehhi kirjandusloost. Näe, mida ütleb Põpin:
„„Usuvõrk“ on Kristuse õpetus, mis peaks tõmbama inimese välja elumere ja selle kõveruse tumedaist sügavusist. Tõeline usk seisneb selles, et uskuda jumalasõna; kuid nüüd on tulnud säärane aeg, mil inimesed peavad tõelist usku ketserluseks, ja seepärast peab mõistus näitama, milles seisneb tõeline usk, kui keegi seda ei tunne. Pimedus on varjanud ta inimeste eest ning nad ei tunne ära Kristuse tõelist seadust.
Selle seaduse seletamiseks osutab Chelčický kristliku koguduse esialgsele ülesehitusele, sellele ülesehitusele, mida tema sõnul rooma kirikus praegu nurjatuks ketserluseks loetakse.
Too esiaja kirik oli tema isiklikuks võrdsusele, vabadusele ja vendlusele rajatud ühiskonnakorralduse ideaaliks. Chelčický arvates säilitab kristlus tänini eneses neid põhimõtteid,