91
Auguste Comte (1798–1857), David Friedrich Strauss (1808–1874), Herbert Spencer (1820–1903) ja Joseph Ernest Renan (1823–1892) – eesrindlikud positivistlikud mõtlejad, kes kuulutasid valgustusajastust lähtunud kirikliku traditsiooni lummusest vabanenud inimmõistuse säras kulgevat inimühiskonna igikestvat funktsionalistlikku progressi, „mis saabub Euroopa kultuuriliste, äriliste ja religioossete väärtuste levides üle Aafrika, Ameerika, Aasia ja Austraalia kontinendi“. (George Henrik von Wright, Minerva öökull, Tallinn 1996, lk 22.) Erinevalt sihiteadliku evolutsionismi kõrvalharust darvinismist, kus arengu tingimuseks on paremus ellujäämises, uskusid eelnimetatud kõlbelist kasvamist ajas.
92
Eesti mõtleja ja luuletaja Uku Masing (1909–1985): „Aga seda [kristlikku elumõistmist] ei soovi raasugi need, kes lobisevad „kõikide sõjast kõikide vastu“ ja „võitlusest olemise eest“ kui elus kehtivaist printsiipidest, needsinased inimkonna vaenlased. Sest teisiti on sääraseid aristokraatide ja kapitalistide sabarakke (kes õigustavad „teaduslikuks maailmavaateks“ nende käitumist) ülekohus hüüda.“ (Üldine usundilugu, Tartu 2000, lk 134–135.)
93
Nii näiteks seda seltsi karakteerne arvamusavaldus Ameerika ajakirja Arena artiklis, 1890. a oktoobris, „A New Basis of Church Life“ („Kirikuelu uus aluspõhimõte“). Mõlgutades mõtteid Mäejutluse ja eriti kurjale mittevastupanemise tähenduse üle, ütleb autor, evimata tarvet, nagu kirikumehed, peita selle tähendust: „Kristus tõepoolest jutlustas täielikku kommunismi ja anarhismi; kuid peab oskama vaadata Kristusele tema ajaloolises ja psühholoogilises tähenduses. Kristus jõuab iga teise inimesearmastuse kuulutaja, entusiasti kombel oma õpetuses utoopiliste äärmusteni. Inimkonna iga sammu edasi kõlbelisel täiustumisel veavad alati inimesed, kes midagi peale oma kutsumuse ei näe. Aga Kristusel, olgu see märgitud mitte etteheiteks, oli tüüpiline säherduse ümberkujundaja temperament. Ja seepärast tuleb meil aru saada, et tema õpetussõnad ei või olla mõistetud kui täieline elufilosoofia. Me peame tema sõnu analüüsima lugupidamisega tema vastu, kuid tõde taotleva krititsismi vaimus“ jne. Kristusele oleks olnud meelt mööda rääkida hästi, kuid ta ei osanud ennast väljendada nii täpselt ja selgelt nagu meie oma krititsismi vaimus ning seepärast me parandame teda. Kõik, mis ta sõnas tasasusest, ohverdamisest, vaesusest, homse päeva pärast mittemuretsemisest, kõike seda ütles ta kogemata, oskamatusest teaduslikult väljenduda. (Tolstoi märkus.)
94
Lk 9:23.
95
Jh 4:34.
96
Lk 22:42.
97
Kirjas kirjanik Ivan Naživinile (17. märts 1904) selgitab Tolstoi: „Arvan, et te eksite, eeldades, et kristlusel, s.t religioonil on mingisuguseid väliseid sihte ning et tema üle võib otsustada nende meile kangastuvate üldiste sihtide saavutamise või mittesaavutamise põhjal. Kristlus, tõeline kristlus eristub minu arvates religioonidest, mida võib nimetada ühiskondlikeks, nagu katoliiklus, õigeusk, muhameedlus, usun et isegi konfutsianism, sellega, et kõnetab iga üksiku inimese hinge, lahendab iga üksiku inimese jaoks tolle eluküsimuse, näitab talle kätte tema ülesande, mis seisneb Jumala tahte teostamises, oma tahtmise ühtimises sellega. … Nii ma siis arvangi, et inimene, kes kristlust nii mõistab, ei mõtle kunagi sellele, mida teevad teised, kas see hea ehk halb on, kas Jumala riigi teokssaamine läheneb – tema lühinägeliku pilgu all – või hoopis kaugeneb, ja teades, et tema ülesanne ja elumõte seisneb töös selle üheainsa maailmatükikese kallal, mis varjul tema kehas, teotseb kogu jõust, täielikult veendunud, et tõotatud Jumalariik saabub, ehk mitte nii, nagu tema seda endale ette kujutab (Jumala riik saabub silmale nähtamatul teel), kuid saabub nii ehk naa.“
98
12. oktoobril 1889 kirjutab Tolstoi päevikus: „Kui oleks öeldud: „Olge täiuslikud nagu Paulus või miks mitte Jeesus Kristus,“ võiks elule ots tulla. Saada nagu Kristus, ja siis? Aga et on öeldud: „Nagu taevane isa,“ siis ei või ots käes olla; mida eneses ka korda ei saadaks, mistahes edusamme ka ei teeks, ikka on sama kaugel.“
99
Kirjas Vladimir Rahmanovile (28. veebruaril 1891) selgitab Tolstoi: „See on just too kõige kohutavam tee, mida nimetatakse kompromissiks, tehinguks. Kristlik õpetus erineb kõigist teistest selle poolest, et ta ei seisne käskudes, vaid täisväärtusliku täiuse ideaali ja selleni viiva tee kättenäitamises. … Ja seepärast ei saagi nende kahe jõu resultantvektorit kunagi päris kindlaks määrata, nagu seda kompromisside armastajad teha püüavad, see on alati isesugune, eriti iga inimese jaoks ning isegi ühe ja sellesama inimese jaoks erineval ajal. Las igaüks pürib alati, iga hetk kogu tõe poole, täielisele vallanemisele ihast, täielisele vallanemisele vägivallast, selles osaline olemast ja selle ärakasutamisest; aga mis välja tuleb – seda ei tea keegi.“
100
„Olen endale sageli ette kujutanud kangelast loost, mida tahaks kirjutada: inimene, üles kasvatatud, ütleme, revolutsionääride ringis, alul revolutsionäär, siis narodnik, sotsialist, õigeusklik, munk Athose mäel, siis ateist, perekonnainimene, hiljem duhhoboor. Aina hakkab pihta, aina heidab kõrvale, midagi lõpetamata, inimesed naeravad tema üle. Ta ei tee midagi ära ja sureb tundmatuna kusagil haiglas. Ning arvab surres, et on asjata oma elu hukka saatnud. Aga tema ongi too – pühak,“ kirjutab Tolstoi 26. septembril 1889 oma lähimale mõttekaaslasele Vladimir Tšertkovile.
101
Vene kirjanik Fjodor Dostojevski kritiseerib juba enne Tolstoid oma „Talvistes märkmeis suviseist muljeist“ VI peatükis inimlikul loogikal rajanevaid ponnistusi armastada inimkonda ja tuletada sellest vendlust: „Lääne inimene räägib vendlusest kui suurest liikumapanevast jõust inimkonnas ja ei taipa, et vendlust pole kustki võtta, kui teda tegelikkuses ei ole. Mida teha? Vendlust tuleb teha, maksku, mis maksab. Ilmneb aga, et vendlust teha on võimatu, sest et see sünnib ise, tekib ise [originaalis: antakse] ja kätkeb loomuses. … häda, kui sellisel juhul esineb kas või kõige pisem omakasuarvestus. Näiteks: ma toon ja ohverdan kogu oma enese kõikide jaoks; noh, siis oleks tarvis, et ma ohverdaksin enese täielikult, lõplikult ja ilma kasumõtteta, hoopiski mõtlemata, et näe, mina ohverdan enese täielikult ühiskonnale ja selle eest annab ühiskond enese tervenisti minule. Ohverdada tuleb nimelt nii, et antud oleks kõik ja isegi soovitaks, et selle eest midagi vastu ei antaks, nii et keegi mingit kulu ei kannaks. Kuidas seda teha? … Teha ei saa kuidagi, aga on tarvis, et see
102
Gvelfid ja gibelliinid – isekeskis vaenutsevad kaupmeeste ja aadlike suguvõsad keskaegses Itaalias paavsti ja keisri vahelises võimuvõitluses linnriikide pärast.
219
Aleksei Homjakov (1804–1860) – vene slavofiilist mõtleja.
220
Возлюбим друг друга, да единомыслием … – liturgia vormel.
221
Photius I (u 810–893) – Konstantinoopoli patriarh, kes sattus vastuollu võimupiire laiendavate Rooma paavstidega.
222
Prantsuse