„Jeesus Kristus keelab mul panna vastu kurja tegijaile ja jätta nad ilma silmast silma eest ja hambast hamba eest, verest vere eest, elust elu eest.“
„Minu valitsus nõuab minult just vastupidist ning rajab enesekaitse võllapuule, püssile, mõõgale, mida kasutatakse sisemiste ja välimiste vaenlaste vastu. Ja vastavalt sellele varustab riik ennast võllaste, türmide, arsenalide, sõjalaevade ja soldatitega.“
„Nende kallihinnaliste tapamasinate toetusel ja kasutamisel võime me ärarääkimata mugavalt praktiseerida voorusi anda andeks sellele, kes meid solvab, armastada vaenlasi, õnnistada neid, kes meid neavad, ja teha head oma vihameestele. Selleks puhuks on meil kristlikud valvevaimulikud, et meie eest palvetada ja paluda Jumala õnnistust pühadele roimadele. Ma näen seda kõike (s.t vastuoksust usutunnistuse ja elu vahel), jätkan tunnistamist ning valitsen edasi, ja olen uhke selle üle, et olen ühel ja samal ajal nii vaga kristlane kui ka truu teener valitsusele. Ma ei taha nõustuda tolle hullumeelse arusaamaga mittevastupanust. Ei taha öelda lahti oma mõjuvõimust ega jätta üksi kõlblusetuid inimesi valitsuse etteotsa. Konstitutsioon ütleb: valitsusel on õigus kuulutada välja sõda, ja mina nõustun, ma toetan seda, annan vande, et toetan. Ma ei lakka seetõttu olemast kristlane. Sõda on samuti kristlik kohustus. Kas tõesti pole kristlik tegu tappa sadu tuhandeid ligimesi, vägistada naisi, rüüstata ja põletada maha linnu ning panna toime kõikvõimalikke metsikusi? On aeg heita kõrvale kõik need väljamõeldud sentimentaalsused. See ongi tõeline viis solvangu andestamiseks ja vaenlaste armastamiseks. Kui me vaid teeme seda kõike armastuse vaimus, ei või olla kristlikumat tegu kui too valimatu tõurastamine.“
Teises brošüüris, mis kannab pealkirja „Kui palju on tarvis inimesi, et muuta nurjatus õigluseks?“9, ütleb ta: „Ükski inimene ei tohi tappa. Kui ta seda teeb, on ta kurjategija, mõrtsukas. Kui kaks, kümme, sada inimest seda teevad, on nad mõrtsukad. Kuid riik või rahvas võib tappa palju süda lustib, ja see pole mõrv, vaid hea ja õige tegu. Tuleb vaid koguda kokku võimalikult palju rahvast ning kümnete tuhandete inimeste rappimine muutub süütuks ettevõtmiseks. Kuid kui palju on selleks tarvis inimesi?
Selles ongi küsimus. Üks ei või varastada, rüüstata, aga terve rahvas võib. Kuid kui palju on nimelt selleks tarvis? Miks 1, 10 ehk 100 meest ei või Jumala seadust rikkuda, aga suur hulk võib?“
Siin on Ballou’ katekismus, mis pandud kokku tema koguduse tarbeks.
MITTEVASTUPANU KATEKISMUS10
K: Kust tuleb sõna „mittevastupanu“?
V: Salmist „ärge pange vastu kurjale“ (Mt 5:39).
K: Mida see sõna väljendab?
V: See väljendab kõrget kristlikku voorust, mille Kristus ette kirjutas.
K: Kas sõna „mittevastupanu“ tuleb võtta selle laias tähenduses, s.t et ta osutab sellele, et mitte avaldada kurjale vähimatki vastupanu?
V: Ei, seda tuleb mõista Päästja manitsuse täpses mõttes, s.t mitte tasuda kurja kurjaga. Kurjale tuleb vastu astuda kõigi õigete vahenditega, kuid mitte kurjaga.
K: Millest nähtub, et Kristus just selles tähenduses mittevastupanemise ette kirjutas?
V: Sõnadest, mis ta seejuures lausus. Ta ütles: Te olete kuulnud, et muistsele põlvele on öeldud: silm silma, hammas hamba vastu. Aga mina ütlen teile: ärge pange vastu kurjale.
Vaid kui keegi lajatab sulle vastu paremat põske, keera talle ka teine ette. Ja sellele, kes tahab sinuga kohut käia ning võtta su särki – jäta talle ka kuub.11
K: Kellest ta rääkis nende sõnadega: „Te olete kuulnud, et on öeldud“?
V: Patriarhidest ja prohveteist, sellest, mida nad on öelnud, mis tallel vanas testamendis kirjutistes, mida juudid tavaliselt Seaduseks ja prohveteiks kutsuvad.
K: Tooge need ettekirjutused ära.
V: „Kes valab inimese vere, selle vere valab inimene.“ (1 Mo 9:6)
„Kes teist inimest lööb, nõnda et see sureb, seda tuleb karistada surmaga! Aga kui tekib kahju, siis tuleb anda hing hinge vastu, silm silma vastu, hammas hamba vastu, käsi käe vastu, jalg jala vastu, põletus põletuse vastu, haav haava vastu, vorp vorbi vastu.“ (2 Mo 21:12, 23–25)
„Ja kui keegi lööb maha mõne inimese, siis karistatagu teda surmaga. Ja kui keegi teeb viga oma ligimesele, siis tehtagu temale, nagu tema tegi: murre murde vastu, silm silma vastu, hammas hamba vastu.“ (3 Mo 24:17, 19–20)
„Ja kohtumõistjad kuulaku hästi järele, ja vaata, kui tunnistaja on valetunnistaja, kes on valet tunnistanud oma venna kohta, siis te peate temaga talitama nõnda, kuidas tema mõtles talitada oma vennaga. Su silm ärgu andku armu: hing hinge vastu, silm silma vastu, hammas hamba vastu, käsi käe vastu, jalg jala vastu!“ (5 Mo 19:18–19, 21)
Need on käsud, millest Jeesus kõneleb.
Noa, Mooses ja prohvetid õpetasid nii, et see, kes tapab, sandistab või piinab oma ligimesi, teeb kurja. Panemaks vastu säärasele kurjale ja et seda kaotada, on tarvis kurja karistada surma, sandistamise või mingisuguse isikliku piinamisega.
Solvangule tuleb vastata solvanguga, tapmisele – tapmisega, piinamisele – piinamisega, kurjale – kurjaga. Nii õpetasid Noa, Mooses ja prohvetid. Kuid Kristus eitab seda kõike.
Evangeeliumis on kirjutatud: „Mina ütlen teile, ärge pange vastu kurjale, ärge vastake solvangule solvanguga, pigem kannatage uut solvangut kurja tegijalt.“ See, mis oli lubatud, pannakse keelu alla. Mõistnud, mis tüüpi vastupanu nemad õpetasid, teame me täpselt, mida õpetab Kristuse mittevastupanu.
K: Kas muistne põlv lubas vastata solvangule solvanguga?
V: Jah, kuid Jeesus keelas selle. Kristlasel pole ühelgi puhul õigust võtta elu või solvata kurja tegevat ligimest.
K: Kas ta võib tappa või sandistada teist enesekaitseks?
V: Ei.
K: Kas ta võib esitada kaebuse kohtukotta, eesmärgiga, et tema solvajat karistataks?
V: Ei. Sest mida ta teeb teiste kaudu, teeb ta tegelikult ise.
K: Kas ta võib võidelda armees vaenlaste vastu või sisemiste mässajate vastu?
V: Muidugi mitte. Tal ei või olla mis tahes osalust armees või sõjalistes ettevalmistustes. Ta ei või tõsta surmatoovat relva.
Ta ei või vastata solvangule solvanguga, pole vahet, kas ta on üksi või koos teistega, omal käel või teiste inimeste kaudu.
K: Kas ta võib oma vabal tahtel valitsuse tarbeks sõjamehi välja valida ja neid sõjariistadega varustada?
V: Ta ei või teha midagi säärast, kui tahab olla truu Kristuse seadusele.
K: Kas ta võib vabatahtlikult maksta raha valitsuse toetuseks, mida hoiab ülal sõjaline jõud, surmanuhtlus, vägivald üldiselt?
V: Ei, kui raha pole määratud mingi erilise eesmärgi tarbeks, mis iseeneses õige, ja kus eesmärk ning vahendid on head.
K: Kas ta võib säärasele valitsusele maksta makse?
V: Ei, ta ei tohi vabatahtlikult maksta makse, kuid ei tohi ka vastu panna maksude sissenõudmisele. Valitsuse poolt peale pandud maksud nõutakse sisse, sõltumata alamate tahtest. Sellele ei saa vastu seista, pöördumata ise vägivalla