Kõige selle tõttu loeme enese jaoks võimatuks mitte üksi teenistuse armees, vaid ka ametipostid, mis kohustavad meid, inimesi, vangimaja ja surmanuhtlusega ähvardades hästi käituma panema. Seepärast arvame endid vabatahtlikult välja kõikidest valitsusasutustest ning ütleme lahti igasugusest poliitikast, kõikidest maistest auavaldustest ja teenistuskohtadest.
Pidades enese jaoks õigustamatuks täita ametikohti valitsusasutustes, ei pea me enese jaoks täpselt samuti õigeks valida neile kohtadele teisi isikuid. Samuti ei arva me olevat endal õigust käia inimestega kohut, et sundida neid tagastama meilt võetut. Me arvame, et oleme kohustatud andma ära kuue sellele, kes võttis meie särgi, ja mitte kuidagi tema kallal vägivallatsema (Mt 5:40).
Me usume sellesse, et vana testamendi kriminaalkoodeks – silm silma, hammas hamba vastu – on Jeesuse Kristuse läbi tühistatud ja et uue testamendi järgi kuulutatakse kõigile tema järelkäijaile kättetasumise asemel vaenlastele andestamist, eranditult igas olukorras. Aga pressida vägivallaga välja raha, panna türmi luku taha, saata pagendusse või hukata pole ilmselgelt solvangu andeksandmine, vaid kättemaks.
Inimkonna ajalugu on tulvil tõestusi sellest, et füüsiline karistus ei aita kaasa kõlbelisele uuestisünnile ja et inimese patused kalduvused saab maha suruda vaid armastusega, et kurja saab kaotada vaid heaga, et pole tarvis loota muskli rammule, et ennast kaitsta kurja eest, et tõeline julgeolek peitub inimeste jaoks headuses, pikas meeles ja halastuses, et vaid tasased pärivad maa, aga need, kes mõõga tõmbavad, hukkuvad mõõga läbi. Ning seepärast, nii selleks et paremini kindlustada elu, omandit, vabadust, ühiskondlikku rahu ja inimeste isiklikku heaolu, kui ka selleks et täita selle tahet, kes on kuningate kuningas ja isandate isand, võtame me kogu hingest omaks kurjale kurjaga mittevastupanu põhimõtte, uskudes kindlalt, et see õpetus, olles vastav kõikvõimalikele olukordadele ja väljendades Jumala tahet, peab lõppude lõpuks võidutsema kõigi kurjade jõudude üle. Me ei jutlusta revolutsioonilist õpetust.4Revolutsioonilise õpetuse vaim on kättetasumise, vägivalla ja tapmise vaim. See ei karda Jumalat ega austa inimese isiksust. Me soovime olla täidetud Kristuse vaimust. Järgides kurjale kurjaga mittevastupanu põhireeglit, ei või me sepitseda vandenõusid, rahutusi ega vägivalda. Me kuuletume kõigile valitsuse dekreetidele ja kõigile nõudmistele, peale nende, mis käivad vastu Evangeeliumi nõudmistele. Meie vastupanu piirdub alandliku alistumisega meile sõnakuulmatuse eest osaks saanud karistustele. Kavatsedes ilma vastupanuta taluda kõiki meie vastu suunatud rünnakuid, oleme me omalt poolt võtnud nõuks maailma kurjale mitte asu anda, kus see parajasti ka poleks, ülal või all, poliitika, administratsiooni või religiooni vallas, taotledes kõigi meile võimalike vahenditega seda, et maised kuningriigid liituksid üheks meie Issanda Jeesuse Kristuse kuningriigiks. Me loeme kaheldamatuks tõeks, et kõik, mis on vastandlik Evangeeliumile ja selle vaimule ning seepärast kuulub kadumisele, peab juba praegu kaduma. Ja seepärast, kui me usume ettekuulutust sellest, et saabub aeg, mil mõõgad taotakse atradeks ja odad sirpideks, peame juba praegu, lükkamata seda edasi tulevasele ajale, selle nimel jõudu mööda tööd tegema. Ja seepärast relvastavad kõik need, kes töötavad välja, müüvad ja kasutavad relvi, aitavad kaasa mistahes sõjalisele ettevalmistusele, end sellesamaga Jumala Poja rahuriigi vastu maa peal. Sõnastanud oma põhimõtted, räägime nüüd sellest, mil viisil loodame oma eesmärkidele jõuda. Me loodame võita „totra jutluse“ kaudu.5
Me püüame levitada oma vaateid kõigi inimeste seas, mistahes rahvaste, usutunnistuste ja ühiskonnakihtide manu nad ka ei kuuluks. Selle sihi tarbeks hakkame korraldama avalikke loenguid, levitama trükitud kuulutusi ja brošüüre, moodustama ühinguid ning esitama palvekirju kõigisse valitsusasutustesse. Üleüldse püüame kõigi meile kättesaadavate vahenditega saavutada sügavat murrangut meie ühiskonna vaadetes, tunnetes ja tegudes, mis puudutavad seda, milline patt on vägivald väliste ja sisemiste vaenlaste suhtes. Võttes käsile selle suure asja, oleme täie teadmise juures, et meie siirus võidakse panna karmilt proovile. Meie ülesanne võib tuua meie peale solvangud, laimu, kannatused ja isegi surma. Meid ootavad mõistmatus, väärtõlgendamine ja reenamine. Meie vastu peab tõusma torm. Uhkus ja variserlikkus, auahnus ja metsikus, valitsejad ja võimud – kõik see võib koonduda, et meid lömastada. Sel viisil saadi toime Messiaga, keda püüame oma jõudu mööda jäljendada. Kuid meid ei kohuta need õudused. Me ei looda mitte inimestele, vaid Kõigevägevamale Issandale. Kui me ütlesime lahti inimlikust eestkostest, mis võib meile siis veel toeks olla, kui mitte üksi usk, mis võidab ära maailma? Me ei hämmastu nende katsumuste üle, mis meile osaks saavad, vaid rõõmutseme selle üle, et oleme pärjatud jagama Kristuse kannatusi.
Kõige selle tõttu anname oma hinged üle Jumalale, uskudes seda, mis öeldud: et see, kes jätab kodu ja vennad ja õed, või isa ehk ema ehk naise ehk lapsed ehk põllu Kristuse pärast, saab tagasi sada korda rohkem ning pärib igavese elu.
Niisiis, uskudes kindlalt, vaatamata kõigele, mis võib tõusta meie vastu, selles üleskutses väljendust leidnud põhimõtete kaheldamatusse võidusse kogu maailmas, me kirjutame siinkohal alla, lootes inimkonna mõistusele ja südametunnistusele, aga kõige enam Jumala väele, kelle kätte end usaldame.
Pärast seda pani Garrison aluse mittevastupanemise ühingule ja ajakirjale Mittevastupanija (Non-resistant), milles jutlustati mittevastupanemise õpetust kogu tähenduses ja kõigi tagajärgedega, nagu see ka üleskutses väljendust leidis. Teavet mittevastupanemise ühingu ja ajakirja edasisest käekäigust sain ma W. L. Garrisoni imelisest biograafiast, mille olid koostanud tema pojad.
Ühing ja ajakiri ei tegutsenud kaua: enamik Garrisoni kaastöölisi orjade vabastamise küsimuses pelgas, et ajakirjas Mittevastupanija kajastust leidnud radikaalsed nõudmised võiksid inimesi panna kõhklema ka neegrite vabastamise praktilisuses, ja keeldus mittevastupanemise printsiibi tunnistamisest niisugusel kujul, nagu see üleskutses väljendust leidis, ning ühing ja ajakiri lakkasid eksisteerimast.
Garrisoni üleskutse, mis nii jõuliselt ja kaunisõnaliselt väljendas toda inimeste jaoks tähtsat usutunnistust, pidanuks inimesi rabama, muutuma üleilmselt tuntuks ja igakülgse arutelu aineks. Kuid midagi säärast ei juhtunud. Üleskutse pole tundmatu mitte üksi Euroopas, vaid on peaaegu tundmatu ameeriklastelegi, kes sedavõrd kõrgelt Garrisoni mälestust austavad.
Samasugune varjujäämine sai osaks teiselegi kurjale mittevastuhakkamise eest võitlejale, hiljuti [1890] meie seast lahkunud ameeriklasele Adin Balloule, kes 50 aasta jooksul toda õpetust kuulutas. Kuivõrd vähe on tuntud kõik see, mis puudutab mittevastupanu küsimust, nähtub sellestki, et ajal kui Garrisoni poeg kirjutas suurepärase, neljas mahukas köites biograafia oma isast, elas Massachussettsis Hopedale’is Adin Ballou, kes oli olnud osaline Garrisoni töödes ning pühendas oma elust 50 aastat mittevastupanemise õpetuse jutlustamisele nii kõnes kui ka kirjas. Garrisoni poeg vastas minu küsimise peale selle kohta, kas praegusel ajal mittevastupanu ühing tegutseb ning kas sellel on järelkäijaid, et niipalju kui talle teada, too ühing lagunes koost ja selle õpetuse järgijaid ei ole. Hiljem sain ma kirja Wilsonilt, Ballou’ õpilaselt ja abiliselt, ning asusin suhtlema Ballou’ endaga. Kirjutasin Ballou’le ning tema vastas mulle ja saatis oma teosed. Siinkohal neist mõned väljakirjutused.
„Jeesus Kristus – minu isand ja õpetaja,“ räägib Ballou ühes oma artikleist,6 mis paljastavad enesekaitse ja sõja õigust möönvate kristlaste järjepidevusetust. „Ma olen tõotanud, jättes kõik, käia tema järel heas ja halvas kuni surmani välja. Kuid ma olen Ühendriikide