Kui Kristuse mõte kätkeks seda tähtsat piirangut, mis omakorda õõnestab käsu tähendust, siis oleks seda kusagil mainitud. Aga kogu õpetaja õpetuses ja elus pole mitte üksi seda kitsendust tehtud, vaid vastupidi, on just antud hoiatus seesuguse kõvera ja eksitava, käsusõna olematustava kitsenduse vastu. Seesuguse piirangu vigasust ning ilmvõimatust on iseäranis eredalt näidatud loos Kaivase mõttekäigust, kes nimelt selle möönduse tegi. Ta tunnistas, et pole hea hukata süütut Jeesust, kuid nägi temas ohtu mitte endale, vaid kogu rahvale ning lausus seepärast: „Teile on tulusam, et üks inimene sureb rahva eest, kui et kogu rahvas hukkub.“31 Veelgi selgemalt on eitatud seesugust kitsendust sõnades, mis öeldud Peetrusele, kui ta proovis Jeesuse vastu suunatud kurjale vägivallaga vastu hakata (Mt 26:52). Peetrus ei kaitsnud ennast, vaid oma armastatud ja jumalikku õpetajat. Ja Kristus keelas selle otsesõnu, öeldes, et kes mõõga tõmbab, see ka mõõga läbi hukkub.
Peale selle on ligimese kallal toime pandava vägivalla õigustamine teise ligimese kaitseks hullema vägivalla eest alati väär, kuna mitte kunagi ei saa vägivalla tarvitamisel kurja veel mitte korda saatnu vastu teada, kumb kuri on suurem – kas minu vägivallast lähtuv või sellest, kelle eest tahan kaitsta. Me hukkame kurjategija, vabastades temast ühiskonna, ega või kuidagi teada, kas eilane kurjategija poleks homme muutunud ning ega meie hukkamine ole kasutu julmus. Me paneme enda arvates ohtliku ühiskonnaliikme luku taha, kuid homsest päevast võiks see inimene lakata olemast ohtlik ja tema vangis hoidmine oleks asjatu. Ma näen, et mulle teada röövel jälitab tüdrukut, mul on püss käes – ma tapan röövli, päästan tüdruku, kuid röövli surma ehk vigaseks muutmist olematuks ei tee; see, mis saanuks edasi, kui kõike seda polnuks, jääb mulle teadmata. Missugune ilmatu hulk kurja peab aset leidma, nagu see ka sünnib, sellest, et inimesed arvavad enesel õiguse olevat suuremat kurja ennetada! 99 % maailma kurjast, alates inkvisitsioonist kuni dünamiitpommide ja kümnete tuhandete niinimetatud poliitiliste kurjategijate hukkamiste ning kannatusteni, rajaneb sellel mõttekäigul.
Neljas, veel lihvitum vastus küsimusele, kuidas tuleb kristlasel suhtuda Kristuse käsku kurjale vägivallaga mitte vastu panna, on väita, et nad ei eitagi kurjale vägivallaga mittevastupanemise käsku, vaid tunnistavad seda nagu iga teistki, kuid ei omista sellele käsusõnale erilist, eksklusiivset tähendust, nagu sektandid seda teevad. Teha sellest käsust kristliku elu äramuudetamatu eeltingimus, nagu seda teevad Garrison, Ballou, Dymond, kveekerid, mennoniidid, shaker’id ning nagu seda on teinud Moraavia vennad, valdeslased, albilased, bogomiilid, paulikiaanid – on ühekülgne sektantlus. Sel käsul pole suuremat ega väiksemat tähendust kui kõigil teistel ning inimene, kes nõtrusest astub üle mistahes käsust, niisamuti ehk mittevastupanemise käsust, ei lakka olemast kristlane, kui ta õigesti usub.
See kõrvalepõige on väga oskuslik ja paljud inimesed, kes soovivad olla petetud, saavadki sellest hõlpsasti petetud. Kõrvalepõige varjub selles, et käsu otsene teadlik eitamine taandatakse juhuslikuks üleastumiseks. Kuid maksab vaid kõrvutada vaimulike suhtumist sellesse ja teistesse, nende poolt ka tegelikult tunnustatud käskudesse, ning veendume, et vaimulike suhtumine käskudesse, mida nad tunnistavad, ja tollesse, on täiesti erinev.
Käsku mitte hoorata tunnistavad nad tõelikult ega mööna seepärast kunagi ühelgi puhul seda, et hooramine pole kurjast. Kiriklikud jutlustajad ei osuta kunagi juhtumeile, mil käsku mitte hoorata peaks rikkuma, ning õpetavad seepärast, et on tarvis vältida lihahimu kiusatusse viivaid ahvatlusi. Kuid nii ei ole mittevastupanu käsuga. Kõik kiriku jutlustajad teavad puhke, mil seda käsusõna võib rikkuda. Ning selles vaimus ka õpetavad inimesi. Ning mitte üksi ei õpeta vältima neid kiusatusi, millest peamine on vandetõotus, vaid sünnitavad neid ise. Kiriku jutlustajad ei kuuluta kunagi ühelgi juhul ühegi teise käsu rikkumist. Aga mittevastupanemise käsu suhtes õpetavad nad otseselt, et seda käsku pole tarvis liiga otsesõnu mõista, et mitte alati pole tarvis käsku pidada, vaid et on tingimused ja olukorrad, milles on tarvis toimida otse vastupidiselt, s.t mõista kohut, sõdida, hukata. Nii kuulutataksegi kurjale vägivallaga mittevastupanemise käsu mõttes enamikul puhkudel seda, kuidas seda mitte pidada. Nad ütlevad, et tolle käsu täitmine on ärarääkimata raske ja omane vaid täiusele. Kuid kuidas see ei saakski raske olla, kui selle tühjakspidamist mitte üksi ei keelata, vaid sellele otse kannustatakse, kui lausa õnnistatakse kohtuid, türme, suurtükke, püsse, sõjavägesid, lahinguid.
Järelikult pole tõsi, et kiriklikud jutlustajad seda käsku teiste käskudega võrdväärseks peavad. Kiriklikud jutlustajad otsesõnu eitavad selle olu ja, julgemata seda teadvustada, püüavad selle mittetunnistamist varjata.
Selline on neljas viis vastata.
Viies võimalus, kõige peenem, kõige kasutatum ning kõige võimsam, on vastusest kõrvale hiilida, teha nägu, et too küsimus on kellelgi juba ammuilma täiesti selgelt ja rahuldavalt lahendatud ning et sellest ei tasu rääkida.
Viiendat võimalust kasutavad kõik vähem või rohkem kultuursed vaimlised kirjanikud, s.t need, kes peavad enese jaoks loogikaseadusi kohustuslikuks. Teades, et vastuoksust Kristuse õpetuse, millest sõnades tunnistust anname, ja kogu meie elukorralduse vahel ei saa sõnadega lahti harutada ning seda käsitledes võib selle vaid veel ilmselgemaks muuta, hiilivad nad suurema või väiksema osavusega sellest mööda, tehes näo, et küsimus kristluse ühendamisest vägivallaga on juba lahenduse leidnud või seda ei eksisteerigi.32
Enamik minu raamatu kriitikuid kasutab seda võimalust. Ma võiksin esitada kümneid näiteid seesugusest kriitikast, milles ilma erandita korrutatakse üht ja sedasama: kõneldakse kõigest, kuid ainult mitte sellest, mis moodustab raamatu peamise ainese. Iseloomuliku näitena säärasest kriitikast toon ära artikli kuulsalt ja rafineeritud stiiliga inglise kirjanikult ja jutlustajalt Farrarilt,33 suurelt möödahiilimiste ja mahavaikimiste meistrilt, nagu seda on paljud õpetatud teoloogid. See artikkel on trükitud Ameerika ajakirjas Forum 1888. aasta oktoobris.
Sõnastanud heas usus lühidalt minu raamatu sisu, ütleb Farrar:
„Tolstoi jõudis veendumusele, et maailma on haledasti tüssatud, kui inimesi on veendud, et Kristuse õpetus „ärge pange vastu kurjale või kurjaga“ on ühildatav sõja, kohtute, surmanuhtluse, lahutuste, vande, rahvuslike kirgede ning üleüldse enamiku kodanliku ja ühiskondliku elu asutustega. Ta usub nüüd, et Jumala riik saabub siis, kui inimesed hakkavad täitma Kristuse viit käsku, nimelt: 1) elama rahus kõigi inimestega; 2) pidama puhast eluviisi; 3) mitte andma vandeid; 4) mitte kunagi panema vastu kurjale ja 5) loobuma rahvuslikust vahetegemisest.“
Ta ütleb: „Tolstoi eitab, nagu oleks vana testament ja apostlite kirjad Jumalast ilmutatud, eitab kõiki kiriku dogmasid, nagu kolmainsus, lunastus, püha vaimu allatulek, samuti vaimulikkonda, ning tunnistab vaid Kristuse sõnu ja käske. … Kuid kas seesugune Kristuse õpetuse tõlgitsemine on õige?“ küsib ta. „Kas kõik inimesed on kohustatud toimima nii, nagu õpetab Tolstoi, s.t pidama Kristuse viit käsku?“
Nii ootadki, et sellele peamisele küsimusele, mis üksi võis ärritada inimest kirjutama artiklit raamatust, vastaks ta, et Kristuse õpetuse too tõlgendus on õige ja seda on tarvis järgida või et seesugune tõlgitsus on väär; tõestaks, miks, ja annaks neile sõnadele, mida ma vääriti seletan, teise, õige tõlgenduse. Kuid midagi niisugust ei tehta. Farrar väljendab üksnes „veendumust“, et „Tolstoi, ehkki ajendatud kõige õilsamast siirusest, sattus Evangeeliumi mõtet ja Kristuse meelelaadi (mind) ning tahet enda järgi ja ühekülgselt tõlgendades eksitusse“.
Pole lähemalt seletatud, milles seisneb too eksitus, öeldakse vaid: „Laskuda siinses artiklis selle tõestamisse on võimatu, sest olen juba ületanud mulle eraldatud leheruumi.“
Ja ta lõpetab rahuliku südamega:
„Kui lugeja aga tunneb end nõutuna mõttest, et ta on kristlasena nagu Tolstoigi kohustatud hülgama oma tavapärased elutingimused ja elama lihtsa töölisena, siis las ta rahuneb ning juhindub printsiibist