kolm
Viimasel korral, kui Meredith oma ristitütart nägi, oli Sara suurejooneliselt üleni musta riietatud, komplekti kuulusid väga lühike seelik, sukad ja umbes sellised nööritud säärsaapad, mida lapsed kandsid eelmise sajandi vahetuse paiku. Tema pikad juuksed olid pleegitatud kiiskavalt kuldseks, tema ümar ilus nöbininaga lapselik nägu oli meigiga eemaletõukavalt kaameks krohvitud ning kogu kremplit kroonis mingi selline karusnahkne müts, mida kandis Nõukogude armee jalavägi, punane täht i peal punktiks.
„Merry!” hüüdis Sara nüüd vaimustunult, heites käed Meredithi kaela ümber. „Nii armas on sind jälle näha!”
Keegi poleks suutnud jätta vastamata selle tervituse spontaansele soojusele. „Tere ise ka,” ütles Meredith kallistusele vastates. „Ma ei tundnud sind peaaegu äragi.”
Ega tundnudki. Kõik toimunud muutused olid paremuse poole. Juuksed ei olnud enam kassikullakarva, vaid läinud tagasi loomulikult helepruuniks. Meik polnud ligilähedaseltki nii paks ja jubedad lillad silmalaud puudusid sootuks. Kõige parem oli, et kuigi endiselt veidi ekstsentriliselt riides, oli Sara avastanud, et peale musta on olemas teisigi värve.
„Sa näed suurepärane välja,” ütles Meredith. „Viimane kord, kui ma sind nägin, olid nagu Endori nõid.”
Ta ei osanud arvata, kas sõna „nõid” oli hüpanud esile ta alateadvusest, kuid see raputas üles mälestuse jälgist leiust värava küljes. Ometigi tundus võimatu, et keegi võiks soovida halba sellele õnnelikule, spontaansele tüdrukule. Kuid keegi soovis. Võib-olla oli see lihtsalt mõni kohatu huumorimeelega napakas. Selliseid inimesi on olemas.
Jonathan Lazenby, kellega kohtumist Meredith põnevusega ootas, osutus korralikuks, umbes kahekümneviieseks noormeheks, kel oli häbematult hea välimus. Temas oli suurlinlikku kahvatust ning hoolika elegantsi ja kalli rätsepatöö all tabas Meredith teatud tänavapoisilikku ettevaatlikkust. Mitte küll ehk koorekihist pärit, kuid pürib sihiteadlikult tipu poole. Ta rääkis valjusti ja mingi karmi reipusega, selle varjus neid kõiki teraselt jälgides.
Kui Sara teda Meredithile tutvustas, astus mees enesekindlalt ette ja raputas Meredithi kätt, seda agressiivselt ja tugevasti pigistades. Meredith sai oma muljutud sõrmed kätte ja manas näole naeratuse.
Sara, hüpeldes nende ümber nagu õnnelik kutsikas, teatas: „Kunagi tahtsin nii väga Merry moodi olla. Ringi reisida, näha kõiksugu põnevaid kohti ja kohtuda inimestega. Ta on igal pool käinud!”
„Sugugi mitte igal pool,” protesteeris Meredith. „Üsna vähestes kohtades.
Ma ei tea, kas ma tahan olla kellegi eeskuju, Sara – kui sa pahaks ei pane.”
„Ta ütles: „Kunagi tahtsin”,” torkas Lazenby kiiresti vahele. „Sara on sellest ajast saati natuke suuremaks kasvanud.” Viivu – kuid tõesti lühikese – pärast lisas ta: „Ma pean silmas muidugi, et ta ei kannata enam koolitüdruku kiindumuste all.”
„Kas tõesti?” küsis Meredith malbelt.
Kuid keegi teine oli pälvinud Lazenby tähelepanu, keegi, kelle ta ilmselt ära tundis. See oli suur, korratu väljanägemisega, lõtvade liigutustega mees, kes oli seltskonnale lähenenud ja seisis silmi sellisel moel pilgutades, et – nagu Meredith arvas – kandis ta ilmselt tööajal prille, kuid keeldus siiski möönmast, et ta neid kogu aeg vajab. Lazenby kargas jälle ettepoole ja torkas käe ette samasugusel enesekindlal moel, ise lausa nõretades klubiliikme heasüdamlikkusest. „Oo, Russell!”
Kas neile karjäärihimulistele, imestas Meredith, õpetatakse endast sedaviisi uustulnukale muljet avaldama mõnes ärikoolis? Russell ise ei paistnud innustunud olevat, kui ta Lazenby tervitusele vastas. Kui ta oli teda põgusalt tervitanud, pöördus ta oma võõrustaja poole ja ütles: „Tere õhtust, Eve!” ning ulatas naisele kimbu kahvatulilla lehviga seotud tsellofaanis krüsanteeme.
„Miks ometi, Peter!” hüüatas Eve, etendades veenvalt mitte kunagi elus lilli saanud naise rolli. Ta oli ilmunud nende sekka, tipp-topp värske ja särav nagu alati, riietatuna millessegi, mis esmapilgul näis nagu roosa pikk sifoonkleit, kuid osutus naise kõndides altpoolt laienevateks püksteks.
Meredith soovis, et talgi olnuks närvi säärast rõivastust kanda ning tänas siis oma õnnetähte, et tal seda polnud, sest tal puudus nii Eve’i figuur kui ka stiil ja tal oleks õnnestunud välja näha kõige rohkem nagu halvasti tehtud jõuluaegne paukkompvek.
„Kui lõpmata armas!” ütles Eve hellalt. „Ma lasen Lucial need otsekohe vette panna! Merry, kallis, see on Peter Russell… Minu nõbu ja kõige kallim sugulane, Meredith Mitchell. Peter on meie kohalik arst.”
„Ma nii-öelda,” ütles Russell leebelt, „elan siin külas. Minu praksis on osa Bamfordis asuvast ühispraksisest. Rõõm teiega kohtuda, preili Mitchell.”
Kohakaaslusega hooldajaõpetaja, ühispraksis, mõtles Meredith. Kas sellele külale polnud jäänud midagi päris oma? Eve oli kõpsutanud üle parkettpõranda eemale, et lilli Lucia kätte anda. Russell, surunud Meredithi kätt, pöördus Sara poole ja lausus kergel toonil: „Ma arvasingi, et sa siin oled, Sal, ja ma ei tahtnud üht leedit ilma jätta. Ole lahke…„ Ta andis üle väikese karbi piparmündiga šokolaadikomme.
„Oh, tänan, Peter!” ütles Sara, kahmates väga ebaleedilikul moel karbi järele. „See on minu nõrkus! Sul oli meeles. Eelmisel korral, kui ma siin olin, sõin end nendest haigeks, Merry.”
Lazenby lausus hapult: „Sa lähed paksuks!”
Kahtlusevari käis üle Sara näo ja ta heitis mehele peaaegu süüdlasliku pilgu.
Peter Russell ütles tõredal toonil: „Tema vanuses ta põletab selle kõik ära. Kui tal oleks kalduvus kaalus juurde võtta, oleks ta juba praegu paks. Las ta hakkab muretsema siis, kui on nelikümmend.”
Lazenby ei öelnud midagi ja üle tema näo libises varaküpse lapse mossis ilme, kel oodatud aplaus äkki saamata jääb.
„Õigupoolest olen ma küll ühe leedi ilma jätnud,” ütles Russell vabandavalt tagasi Meredithi poole pöördudes. „Ma ei teadnud, et teie siin olete, preili Mitchell.”
„Ma ei tohiks oodatagi, et te mulle lilli või kompvekke tuua võiks,” ütles Meredith üllatunult. „Kuid tänan teid selle mõtte eest.”
„Osav…” pomises Elliott, istudes nurgas klaasi kollakaspruuni vedelikku imedes. Meredith oli juba märganud lähedaloleval serveerimiskärul teiste seas pudelit Southern Comfort’i. Tagapool helises telefon.
Russell naeratas. „Mul on hea meel veel ühe pereliikmega tutvuda. Sara on mulle rääkinud, et teie olete see kartmatu naine, kes asub tundmatutesse paikadesse, eesmärgiga lipp lehvimas hoida.”
„Me teeme oma parima,” ütles ta, meest meeldivaks pidades.
„Ma loodan, et te ei hangi toetusrahasid neile molkustele, kes lähevad välismaale ja oma käitumisega riiki häbistavad, enne kui nad lagedaks tehakse,” ütles Lazenby agressiivselt.
Eve ilmus jälle välja. „Mu kullakesed, Alan Markby helistas. Ta jääb hiljaks ja ütles, et hakaku me ilma temata pihta. Ma arvan, et peame seda tegema, kui ta väga palju hilineb, sest Lucia on juba praegu natuke kuri – hambad, saate aru – ja paluda tal toiduga oodata ei oleks võib-olla hea mõte.”
„Kas see on see kutt, kes Sara laulatusel üle annab?” küsis Lazenby riiakalt.
Russell pomises: „Markby on hõivatud mees. Ta teeb kõik, et jõuda siia õigeks ajaks, kui ta saab.”
„Ta oli Roberti sõber!” ütles Eve kindlalt.
Tekkis ebamugav vaikus. Sara hakkas oma kihlasõrmusega mängima. Meredithile torkas pähe, et Sara õrnal väikesel mopsinäol on kuidagi painatud pilk. Tüdruku tavaline spontaanne ülevoolavus oli