„Pea nüüd hoogu,” ütles nooruk tasakaalukalt. „See on sellepärast nii, et sa kogu aeg umbrohtu kitkud ja mulda roobitsed. Loomulikult lähevad kassid sinna. Ma ei saa midagi parata ja nemadki ei saa. Kuidas oleks, kui paneksid natuke kanavõrku kapsaste peale?”
„Ja miks sina,” kisendas Bert rusikaga vehkides, „ei oia noid võõramaa elukaid minu aiast eemal? Õela moega tõprad, need nad on! Näevad välla nigu kuradid, mitte kassid! Koerad on inimese võimu all ja samamoodi piaks need saadana kassid olema!”
„Ma olen juba varemalt seletanud, sa vana rumal nadikael!” ütles noormees tüdinult. „Kass on metsik loom. See tähendab, et ta on loomu poolest uitaja ning tema omanik ei saa loota, et võib tema käike kontrollida.”
„Ma annan su siaduse järgi kohtusse!” puristas teine.
„Jumala pärast! See ongi seadus! Ma just seletasin! Kass on metsik loom ja koer ei ole. Koeraomanikud on kohustatud takistama oma loomade ringi hulkumist. Kassiomanikud ei ole – ei saagi olla.”
Bert sibas oma rangis jalgadel kätega veheldes piirdeaiani ning põrnitses pahatahtlikult mütsi serva alt. „Piad ennast nutikaks või mis? Noh, mul on õigus oma vara kaitsta! See on siadus, just see! Ja ma ütle sulle, ma panen mürki välla! See oolitseb nende võõramaa elajate eest! Mul on mürk olemas ja ma ütle sulle ette, ma panen ta välla, kui sa’i oia noid loomi mu aiast eemal!”
Poiss läks näost punaseks. „Kuule, Bert,” ütles ta teravalt, „kui sa seda teed, kaeban hoopis sinu kohtusse! Tom ja Jerry on väärtuslikud loomad ja kui sa hakkad kumbagi neist sihilikult mürgitama, oled sina see, kes hädas on. Said aru?”
Nad jõllitasid teineteist vihaselt, vanamees urahtas ning trampis minema. Kui ta läinud oli, silmas poiss pealtvaatavat Meredithi ja hüüdis: „Tere! Kas te olete eksinud? Kas saan aidata?”
Veidi häbelikult, sest paistis, justkui oleks ta tüli pealt kuulanud, kõndis ta poisi värava poole. „Ei, olen siin külas ja vaatasin lihtsalt ringi. Mul polnud plaanis teie vestlust selle vanamehega pealt kuulata.”
„Vestlust?” vastas poiss heasüdamlikult. „Keegi pole juba aastaid vana Bert Yewelliga mõistlikult vestelnud. Ta on segi. Seda nimetavad nad kohalikuks karakteriks. Kahjuks kaabivad Tom ja Jerry tõesti tema aias auke. Ta on oma aia üle ülemäära uhke. Ta on võitnud näitustel sibulate ja muude asjadega auhindu. Ma ütlesin talle, et pangu võrk või vähemalt oksad maha, et kasse eemal hoida, kuni taimed kasvavad piisavalt suureks, et natukesele ümberringi kraapimisele vastu pidada. Kuid vana tobu on nii kangekaelne. Ta püsib selle juures, mille arvab enda õiguse olevat.”
Kõneldes kõndis poiss piki rohtukasvanud teerada ja nüüd seisid nad Meredithiga koos, teine teisel pool värvimata väravat. Lähemalt vaadates oli ta vanem, kui Meredith kaugemalt oletanud oli, üldsegi mitte „poiss”, vaid umbes kahekümne viiene noormees või midagi sellist. Meredith tundis oma eksimise pärast piinlikkust. Noormees hoidis endiselt kassi süles, hõõrudes üht ta suitsukarva kõrvadest. Naine märkas, et tema sõrmed olid kaetud kahvatute viirgudega, mis nägid välja nagu kuivanud savi.
„Kas ta tõesti võib seda teha, mürki välja panna?” küsis Meredith murelikult.
Ta sirutas käe välja ja Tom nuusutas seda halvakspanuga ning lubas siis tal oma pead silitada.
Noormees kortsutas kulmu ja heitis pilgu Berti majakese poole. „Võib. Ta on seda juba mitu aega teha ähvardanud. Ma olen kindel, et ta räägib tõtt, kui ütleb, et tal mürki on. See tema aiakuur peab küll jumal teab mida täis olema. Varfariini, parakvaati, kõike. Ta ei hoia seda lukus ja ühel päeval pistsin ma pea sinna sisse, otsides Jerryt, kui see kaduma läks. Jerry on sellesama Tomi vend.” Ta osutas kassile oma süles. „Ma pole kunagi säärast segadust näinud. Tähendab, ega minagi pole puhas ja korralik…” Ta viibutas hooletult käega umbekasvanud aia poole. „Aga Berti kuur on kindlasti kõige ohtlikum koht külas. Osa sellest kraamist, mis tal seal on, on nii vana, et on kindlasti riknenud ja kui pudelid avada, siis juba ainuüksi aurud löövad su siruli. Mind ei üllataks, kui kogu krempel ühel ööl võimsa kõmakaga õhku lendaks, viies hea õnne korral kaasa ka vana Berti enda!” Ta irvitas.
Meredith naeratas vastu. „Ma peatun vanas kiriklas.”
Irve noormehe näol näis üheks lühikeseks hetkeks tarduvat. Siis ütles ta kergel toonil: „See on Owensite maja.”
„Jah, ma olen Eve Owensi nõbu.”
„Kas tõesti?” Ta vaatas naist mõtlikult ning oma pahameeleks tundis too, et punastab. Ta teadis, mida teine mõtles. Kuidas ometi õnnestus sel ilmetul Jane’il olla Eve Owensi sarnase kaunitari sugulane?
„Jah!” kuulis ta omaenese häält liiga teravalt vastamas ja vandus mõttes.
Noormees vabandas meeldivalt. „Vabandage, et vahtima jäin. Kuid ma tunnen Owenseid vähe. Noh, kaunis ja kuulus Eve ei suvatse mind eriti märgata, kuid Sara ja mina olime kunagi head sõbrad.”
„Ah nii?” oli Meredith huvitatud. „Ma ootan väga Saraga kohtumist. Ma ei ole teda mitu aastat näinud.”
„Siis leiate ta üsna palju muutunud olevat,” ütles mees hooletult. „Minu nimi on Philip Lorrimer. Ma olen pottsepp.” Saviplekid said seletuse. „Mu ateljee on maja taga. See on kesine, kuid aus elatis. Ta naeratas naisele sardooniliselt.
„Ma vaataksin meeleldi mõnikord teie ateljeed, kui tohib.”
„Muidugi, igal ajal.” Ta lasi kassil sülest maha hüpata. See kõndis saba jõnksutades minema ja istus ukselävele. Teine kass, peaaegu täpselt samasugune, liitus esimesega ja kaks kassi istusid külg külje kõrval. Lorrimer lausus: „Sara tavatses mõnikord läbi astuda ja mind ateljees aidata, enne kui ta kihlus ja Londonisse ära kadus.
„Kas ta oskas hästi kedral savi vormida – nii vist on see väljend?”
„Jessas, ei, ta oli kohutav. Kõik asjad, mis ta tegi, nägid välja nagu midagi sellist, mida vaimuhaiged kokku keeravad. Päris korralikult maalis ta mustreid pottidele. Ta oli mul jalus, tõesti.” Mees kehitas õlgu.
„Kas te pulma tulete?”
Ta tegi grimassi. „Ei usu. Ma rikuksin pildi ära.”
„Ma saan aru, et kirikut ei kasutata eriti. Kas seal pole praegu ühtki vaimulikku ametis?”
„Ei midagi sellist. Meil on siin kohakaaslusega õpetaja. See tähendab, et mele tuleb liisutõmbamisega keegi, kes peab linnast välja sõitma ja meie hingede eest teenistust pidama. Nad ei pea ilmselt meie hingi liiga väärtuslikuks, sest vennike käib siin ainult üks kord kahe nädala jooksul. Ma oletan, et ükskõik millise prioriteetide nimekirja nad koostavad, meie tuleme seal pärast vandalismi all kannatanud kesklinna tornmajade ahistatud elanikke.”
Meredith ütles aeglaselt: „See küla… Ma tean, ma alles äsja saabusin siia – kuid tal ei näi olevat üldse elu sees. See näeb välja, justkui oleks sisikond eemaldatud. Kas siin kool on? Ma ei näinud mingit silti.”
Lorrimer raputas pead. „Ei. Kõik lapsed sõidutatakse bussiga linna. Vana koolimaja müüdi maha ja sellest sai Locke’idele erupunker. Ta tegi pausi. „Küla on täitsa tipp-topp, kui sellega ära harjud. Isegi vana Bert on tipp-topp, kui temaga ära harjud. Ta noogutas peaga Halli Lehma poole. „Isegi õlu, mida Harry välja jagab, on tipp-topp, kui sellega ära harjud. Kuid ma ei usu, et me teid Hallis Lehmas näha saame, mitte siis, kui te Eve’i juures elate. Teie hoiate šerrigängi poolele.”
Ta ütles seda meeldiva laia naeratusega, kuid Meredithile see siiski ei meeldinud ning eriti ei meeldinud talle tunne, mille see temas tekitas. Kuid lõppude lõpuks oli tema, end võõraks tunnistanu, kritiseerinud täiesti ilmaasjata teise küla.
„Ma lähen parem tagasi,” ütles ta. Tore oli teiega kohtuda.”
„Julgen