„Ei,” sõnas Eve äraolevalt tühja klaasi vahtides. „Sa mõtled Rexi ja Lydiat.
Nad on lahutatud. Lydia abiellus mingi naftašeigiga. Rex elab Floridas ja ohjab sporditähti. See on tänapäeval kullaauk. Noorukid ei taha enam filmistaarid olla. Nad tahavad tennist mängida.” Eve heitis pea selga ja pööras oma vaevatud kannikesekarva silmad Meredithi poole. „Selle tüdruku surm oli ebaõiglane, kuid see päästis Sara. See hirmutas teda niivõrd, et ta oli lõpuks valmis meid kuulama. Kuid ikkagi läks meil Robertiga kaua aega, et saada teda kas või osaliselt rea peale tagasi. Robert ei elanud piisavalt kaua, et näha tema paranemist, sest ta sai oma viimase südameataki kõige selle keskel. See oli kohutav aeg ja ma ei taha midagi sarnast enam iialgi läbi teha! Ta kartis ja tahtis sellest välja saada, kuid samal ajal oli ta lojaalne oma sõpradele. Ta keeldus neist kellestki midagi halba uskumast. Me ei saanudki teada, kes tolle peo jaoks uimasteid hankis, kõik noorukid moodustasid ühisrinde. Keegi ei teadnud midagi. Igal juhul müüsime me oma Londoni maja maha ja kolisime siia. Alguses Sara vihkas seda kohta ja igatses oma nõnda-nimetatud sõpru. Ta kihutas igal võimalusel Londonisse, kuid lõpuks hakkas ta aru saama, kes nad tegelikult on. Robertil oli õigus. Ta ütles, et vahemaa lisab tema vaadetele perspektiivi. Ta tõesti hakkas iseendast aru saama. See oli siis, kui Robert nii äkki suri. Sara oli väga endast väljas. Ta austas Robertit ja rääkis temaga palju vabamalt, kui ta eladeski minuga oli rääkinud. Ma arvasin, et ta võib lihtsalt jälle liimist lahti minna, kuid õnneks kohtas ta Jonathan Lazenbyd, küllalt veidralt, Roberti matustel.” Ta tegi pausi. „Noormees on finantsnõustaja…”
Eve pidi olema tabanud halvakspanu varjundi oma nõo näol, sest ta lisas rõhuga: „Ei – mitte selline nagu Hughie.”
„Loodetavasti mitte! Kui ta oleks selline, võinuks Sara jooksu pista pigem mõne noore töötu näitlejaga, kes ajatäiteks baarmenina töötab! Mida see tähendab, Eve? Finantsnõustaja võib olla kes tahes, alates kihlvedude vahendajast kuni Inglise Panga juhatajani välja.”
„Noh, investeeringud, pensioniskeemid ja asjad… ma ei tea! Ta töötab linnas ja tal läheb väga hästi. Sara peab teda parimaks ja ta pole nagu tema endised sõbrad, tänu Jumalale!” Eve kummutas trotslikult džinni ja tooniku ühe sõõmuga alla.
„Saan aru. Ja kuidas on pulmakinkidega?”
„Ah, üks nimekiri käib kusagil ringi. Inimesed kriipsutavad asju läbi ja ma ei tea, mis järele on jäänud. Küsi õhtul Sara käest. Ma loodan, et ta ikka läks kleidiproovi…” Eve’i ilme muutus murelikuks.
Need pulmad, mõtles Meredith, võtavad iga minuti meie kõigi ajast.
Hiljem, kui ta oli asjad lahti pakkinud, läks Meredith välja, et teha jalutuskäik küla peal teispool väravaid. Kokk Lucia oli tulnud hambaarsti juurest tagasi ja toimetas köögis. Eve puhkas. Meredith kiikas möödudes rahutult nõgesepuhma poole, kuid loobus selle rahu häirimisest, et vaadata, kas pakk on ikka veel seal, kuhu ta selle viskas. Eve’il oli õigus. Me lülitame ebameeldivused välja. Oleme neist täiesti teadlikud, kuid otsustame neile lihtsalt mitte näkku vaadata. Igal juhul oli Elliott teatanud, et tegeleb sellega. Võib-olla oli ta seda juba teinud. Ta – härra Elliott – oli ladusalt toimekas ja vaevalt küll – tundis Meredith – peps. Teda polnud näha. Võis kihla vedada, et ta kas töötas oma toas või põletas parasjagu asitõendeid. Millised on võimalused, mõtiskles Meredith, et ta tegi seda siis, kui me Eve’iga teed jõime ja möödunud aegu meenutasime? Jah, see olnuks parim aeg tegutsemiseks. Ta pöördus otsusekindlalt tagasi, korjas maast kepi ja roobitses mõned nõgesed kõrvale. Rohus oli lapike murdunud varsi ja tume plekk.
Ei midagi muud. Härra Elliott oli asjaga tegelenud. Meredith viskas kepi minema ja kõndis edasi.
Õhtu on meeldiv, küla aga mitte, mõtles ta. Kindlasti polnud see sedasorti asula, mis võitnuks maalilisima küla võistlusi ning Meredith ei arvanud, et mälestus võikast leiust tema arvamust mõjutas. Westerfield ei olnud suur, kuid ta oli laialivalguv ja siin puudus igasugune piirkonnakeskus. Lähem ümbrus oli märgistatud üheainsa pika rodu räämas linlike sõjajärgsete kogukonnamajadega, mis olid paigutatud ümbritsevate talumaade sekka arvestamata üldse sobivust ja vaadet üle lagedate põldude. Pärast seda tuli suvemajade ja bangalote kirju krempel, ulatudes hokikepi-sarnase kumera käänakuni teel. Käänak moodustas kaks külge ülekasvanud rohu ja heinaga kaetud kolmnurksele lapile ümber roostetava bussipeatuse posti, mis oli palistatud sigaretikonide ja kommipaberite värvilise sõõriga. Teisel pool rohetavat kolmnurka asus kõrts, mis pidi olema üks vanimaid ehitisi. Seda kutsuti Halliks Lehmaks. Seal kõrval seisis paar üheksateistkümnenda sajandi alguse talutööliste majakest, mille külje alt läbi rohukolmnurga läks rada, mis viis kiriku ja vana kiriklani. Siin polnud jälgegi sarnasest ühtsustundest, mida ta võinuks tunda mõnes Jugoslaavia külas. Siin polnud isegi ühtki inimest näha.
Meredith kõndis Halli Lehma poole. Kuid ka pubil oli kinnine ja elutu ilme.
Selle silt, mis kujutas mingit armastusväärset ja ebatõepäraste proportsioonidega elajat, kiikus ja kriuksus tuules pooliku tugitala kohal. Väikesed tolmused aknad olid nagu tumedad tühjad silmad ja toekas lauduks keeldus naise käele järele andmast. Uksel oli väike tahvlike, mis andis Meredithile teada, et litsentsiomanik oli keegi Harry Linnet. Ta heitis pilgu kellale. Kell oli kaugelt üle kuue, aga kui härra Linnet oligi kusagil seal sees, poleerides klaase, polnud temast vähimatki märki. Võib-olla avas ta täpselt siis, kui heaks arvas. Meredith kirtsutas rahulolematult nina. Majast immitses liisunud õlle, tuhatooside ja Jeye’ desinfektsioonivedeliku lõhna. Meredith kahtlustas, et seestpoolt oleks see osutunud sarnaseks ühe pubiga Doveri kandis, kuhu teda pärast maabumist ühelt ebamugavalt parvlaevareisilt üle Kanali oli peibutanud „vanamoeline” sarmikas välisilme. Sisemus oli aga osutunud kokkusurutuks ja räpaseks, seal olid ülekaalus ühekäelised pätid, tulnukamängudega mänguautomaadid, sigaretijagajad ning talle oli kõrva pumbatud soovimatut reggae-muusikat. Ta keeras Hallile Lehmale selja, heitis taha oma pruunide sirgete juuste pahmaka, toppis käed nukralt teksaste taskusse ja vaatles ümbruskonda sügava umbusuga.
Vastu tahtmist pidi ta tunnistama, et siin, oma kodumaal, oli ta rohkem võõras kui kusagil mujal. Iga lahkumine kodust, iga lünk ülemere postisaadetistes rõhutas, et ta oli muutunud samavõrd võõramaalaseks kui kõik need teised heausksed välismaalased, kelle hulgas ta tavaliselt elas. Ta oli kandnud karistust, kulutades liiga palju aega maailmarändurina ühest kohast teise tõtates ja võõras õhustikus elades, milleks konsulaartöö teda paratamatult sundis. Tema, kes ta oma tagasihoidlikul moel esindas välismaal Inglismaad, oli aeglaselt ja halastamatult muutunud veelgi võõramaks, iga kord, kui ta koju tuli.
Sel hetkel läbistas õhku kummaline, arusaamatu karjatus, mis Meredithi hüppama pani. Üks eriskummaline kogu, riidest mütsiga inimämblik, ilmus nähtavale talutööliste paarismajakese parempoolse külje tagant – sealt, kus oli korras aed – ja sibas kähiseva häälega kriisates eesvärava poole.
„Kao sialt ää, sa võõramaa nadikael!” ulgus olend ja Meredith küsis endalt võpatades, kas äkki mitte teda silmas ei peetud, nii selgelt kajastas epiteet ta oma varasemaid mõlgutusi. Ta nägi, et kuju hakkas pilduma mingit nähtamatut objekti väikeste kividega, mida ta taskud näisid täis olevat.
„Vai sina ood mu porknates, va näru, kao sialt ää!” Ilmutis tantsis kohmakalt värava juures ja tõstis kokkusurutud rusikad üles. „Ma võtan sul naha maha, sa karvane võõramaa sindrinahk, kui sa’i oia käppasi mu varasist kapsist eemal!”
Üks siiami kass ronis mööda majakestevahelist seina üles, jälitatuna sajatushüüdeist ja kivikestest, kargas alla, teise majakese eesaeda, mis võrreldes eelmisega oli hooletusse jäetud mäsu. Teise majakese uks avati ja punase dressipluusi ning teksastega noormees ilmus nähtavale.
„Jumala pärast, Bert!” hüüdis ta, „lõpeta see tühja asja pärast lõugamine!”
Hääl