„Kas sa tõesti kavatsed seda teha, Eve? See on natuke teistsugune asi kui film.”
„Ah, ma pole kinofilmi juba aastaid teinud. Olgem ausad,” ütles Eve äkilise avameelsusega. „Ükski minu film pole kunagi kassarekordeid löönud.”
„Mulle meeldis too, milles sa mängisid aastaid tagasi, siis kui sa karusnahast bikiine kandsid ja kui radioaktiivsed dinosaurused sind taga ajasid.”
Eve’i värvitud ripsmed võbisesid. „Ah too. Kas sulle tõesti meeldis? See ei olnud just parim.” Ta elavnes ja viibutas sihvakat, hea maniküüriga nimetissõrme. „Kuid selle filmi eriefektid olid oma aja kohta täiesti eesrindlikud. Muidugi jooksevad praegu kõik kinoskäijad tormi „Tähesõdade” ja „Indiana Jones’i” peale ning meie vaesed vanad krigisevad koletised ajavad publiku naerma… välja arvatud lapsed, kes neid ikka armastavad.”
„Mina siiski armastan neid,” ütles Meredith laialt naeratades. „„King Kong” on parimaid filme, mis iial tehtud. Mina igal juhul arvan nii.”
„Ma loodan, et sa ei taha öelda, et mina selles mängisin!” ütles Eve ägedalt.
„See oli niihästi enne minu kui sinu aega. Albie ja minu tutvus ulatub tagasi mu filmitegemise päevadesse. Kuid ta on olnud mõnda aega televisioonis. Tal läheb hästi. Albie’l on olnud mitmeid õnnestumisi, kuid „Pärandus” on neist suurim ja võimalus seal särada, noh…”
Meredith võttis mõttes nõuks kindlasti üht osa vaadata. Enne ei oska ta selle kohta eriti midagi öelda. Selle asemel lausus ta: „Ma igatsen väga jälle Sarat näha. Anna mulle näpunäide pulmakingi osas ja räägi mulle sellest kutist, vabandust, peigmehest. Kus Sara temaga kohtus?”
Üle Eve’i näo langes vari ja meigialusesse peenesse võrgustikku lisandus uus joon. Ta pani tassi järsult käest. „Sa tead, et mul on Saraga palju muret olnud, eks ole?”
„Sa vihjasid sellele ühes oma jõulukirjas.”
„See oli palju hullem,” ütles Eve. „Palju hullem, kui ma sulle kirjutasin.” Ta tegi ahastava liigutuse, mis, olles küll kahtlemata ehtne, siiski natuke teatraalselt välja kukkus. Meredith tundis äkilist kaastundepistet. „Ma keerasin kõik kihva,” lausus Eve kaledalt. „Emana kukkusin ma läbi, Merry.”
„Ole nüüd. Sa oled Sarale pühendunud, ma tean seda!”
„Jah, olen küll!” Eve pigistas pettumustundes käed rusikasse. „Kuid ikkagi vusserdasin ma tema kasvatamisel närusel kombel. Mike poleks seda heaks kiitnud.”
Veel üks, eriti valus näpistus pani Meredithi südame värisema. „Ei, ilmselt mitte.”
„Mike oli nii asjalik. Ta oli minu jaoks hea, Merry!” Eve ohkas. „Kui me ei oleks lahku läinud, kui Sara oli kaheksane, kui ta oleks juures olnud, oleks kõik teisiti läinud. Sa tead, me pidime uuesti koos elama hakkama, kui see neetud jõmpsikas…”
Meredith sirutas käe ja puudutas nõo käsivart. „Ära hakka ennast nüüd selle pärast üles ärritama, Eve. See on möödas ja lõpetatud.” Sõnad kõlasid ta enesegi kõrvade jaoks õõnsalt. Ta teadis, et see polnud nii. Kuuldavalt ütles ta: „Sa tegid Sara heaks oma parima, Evie.”
„Ei, ei teinud! Ma keetsin supi kokku! Mul ei olnud kunagi aega, saad aru. Ja mu teine abielu, abielu Hughie’ga – noh, ma ei hakka kõigest sellest praegu jälle rääkima. Sa tead niigi kõiki räpaseid üksikasju. Kuid see jättis vaese Sara veel enam minu tähelepanust ilma. Siis korraga ei olnud ta enam väike tüdruk, vaid teismeline, ja ta läks metsikuks kõige hullemas kambas, mida ette võib kujutada.” Eve tegi pausi ja lükkas teekandiku eemale. „Kes küll teed tahab? Kell on üle viie. Kuidas oleks ühe korraliku joogiga?”
„Mitte mulle, tänan. Hiljem.”
„Ega sul pole midagi selle vastu, kui mina ühe džinni võtan?”
„Muidugi mitte. See on ju sinu kodu.”
„Vanamoodne jook tänapäeval,” lausus Eve, kui ta mõne minuti pärast džinni ja toonikuga naasis. „Nüüdsel ajal joovad kõik veidraid eksootiliste nimedega segusid. Ma hakkan ajast maha jääma, Merry. Olen neljakümne neljane ja tunnen, et üha raskem on suhestuda millegagi, mida mu tütar ütleb või teeb.”
„Ma kujutan ette, et nii on enamiku vanematega. Vanuse vastu ei saa. See on see ema-tütre asi.”
„Sara saab järgmisel kuul kakskümmend.” Eve ei paistnud vahelesegamist kuulnud olevat. „See oli vana hea Robert, kes juhtis mu tähelepanu jamale, milles Sara oli. Loomulikult keeldusin ma alguses seda uskumast. Me elasime tol ajal Londonis. Mul endal läks kõik parasjagu eriti hästi ja ma lihtsalt ei tahtnud kuulda millestki halvast enda läheduses. Siis ühel ööl tuli Sara mingilt peolt koju kell kolm või neli hommikul. Ta lõi natuke lärmi ja mina, pooleldi ärkvel, mõtlesin, et pagan võtaks seda plikat! Kuid ma ei tõusnud üles. Head emad tõusevad. Ma olen alati olnud igavene näru, nii ma siis lihtsalt panin padja pea peale ja püüdsin uuesti magama jääda. Ta laamendas veel natuke aega ja siis jäi vait. Selleks ajaks oli isegi mulle kohale jõudnud, et miski on valesti, ning ma tõusin üles ja läksin vaatama, mida ta teeb.
Ta oli kohutavalt purjus ja ta oli igale poole oksendanud. Sa ei ole sellist segadust iial näinud. Siis oli ta oma tuppa läinud ja ühe tooli peale kokku kukkunud, kõik tuled põlemas ja peokleit ikka veel seljas. Okset oli igal pool. Ma seisin, vaadates alla tema poole, ja mõtlesin, armas Jumal, ta on kõigest seitseteist. Mida põrgut ma olin lasknud juhtuda?”
„Vaat mis, Eve,” ütles Meredith kindlalt. „Sa ei saa ennast süüdistada. Paljud lapsed teevad sellise faasi läbi.”
„See ei olnud veel kõige hullem!” sähvas Eve raevukalt, sõrmed džinniklaasi pigistamas. „Ta ei maganud ega olnud joobest meelemärkuseta, ta istus seal omaette pobisedes. Ma proovisin teda toibutada, mõeldes ta kuidagi voodisse saada. Raputasin teda õlgadest, karjusin ta peale. Lõpuks näis ta taipavat, et ma olen seal ja kes ma olen. Ta proovis mulle midagi öelda, kuid ma olin nii vihane ja nii … nii segaduses sellest, et ma ei teadnud, mida teha, nii et ma tõesti ei pööranud sellele kuigi palju tähelepanu. Mäletan, et ütlesin: „Homme, räägi mulle homme” – ma lihtsalt tahtsin ta voodisse saada, saad aru. Kuid kogu selle aja, mil ma aitasin tal lahti riietuda, kordas ta ikka ja jälle sama asja, kuni olin sunnitud taipama. „Me ei suutnud teda äratada,” kordas ta üha. See muutus nii…” Eve pidas vahet ja võbises. „See muutus nii pahaendeliseks. Ma olin hirmunud ja ometigi ei tahtnud ma teada. Lõpuks ma küsisin: „Keda?” Ta avaldas mulle ühe nime, kuid see ei öelnud mulle midagi.”
Eve jäi vait ja Meredith ootas. „Järgmisel päeval astus politsei sisse.” Eve’i hääl oli muutunud kõledaks. „Üks vaene laps oli surnud – alkoholi ja uimastite segu, ma pole kindel, millised täpselt. See oligi see, mida Sara mulle öelda üritas. Nad ei suutnud teda äratada ja nad olid kõik liiga hirmul ja liiga purjus, et arsti kutsuda või kellegi vanematele helistada. Kui nad oleksid seda teinud, oleks võib-olla suudetud laps päästa. Nemad aga olid kõik paanikas. Neil oli mingisugune haletsusväärne arusaam – nad olid ju ikkagi kõigest lapsed – et kui nad asja sinnapaika jätavad, saab kõik korda – tüdruk ärkab lihtsalt jälle üles ja tal pole muud hullemat viga kui valutada lõhkuv pea. Tema aga ei toibunud enam kunagi. See oli kohutav lugu. Me käisime uurimiskohtus. Surnud tüdruku vanemad – ma ei unusta kunagi ema, tema nägu…”
„See polnud Sara süü,” ütles Meredith.
„Ei. Kuid kellegi süü pidi see ju olema, eks ole?” Tušitud raamistuses violetsed silmad välkusid agressiivselt.
„Narkodiilerite süü.”
„Lihtne öelda.”
„See on ka tõsi. Vaata, nad sihivad selliseid lapsi nagu Sara ja teisi, kellel raha on.”
„Ja kelle vanematel on liiga