Ütle seda mürgikeeli. Ann Granger

on meil üks väga tark vana naine. Ta teeb kõiki rohtusid, ravib kõiksuguseid haigusi. Ta kasutab kõike, mis maal kasvab.” Lucia pani salvei käest. „Kas teen mune?” Ta tegi lööki jäljendava liigutuse.

      „Tänan, ei. Lihtsalt tass seda kohvi oleks hea.”

      Kui Meredith riskeeris tagasi võõrastetuppa minna, oli proua Yewell, kelle asukohta võis määrata „Mõne hurmava õhtu” järgi, mis voogas parajasti välja alumise korruse tualetist, selle juba laitmatult korda seadnud. Aknast nägi Meredith midagi, mis paistis nagu värava metallvarbade vahele kiilutud ajaleht. Ta avas eesukse ja läks seda sealt päästma.

      Tegelikult oli seal kaks ajalehte, The Times ja diskreetselt selle vahele peidetud The Sun. Oli nii, et kui ta neid varbade vahelt välja sikutas, märkas ta midagi muud värava taga maas lebavat. Esmapilgul paistis see räpase nartsuna, kuid lähemal vaatlusel ilmnes, et sel on konkreetne kuju.

      Meredith pistis ajalehed kaenla alla, küürutas, küünitas käe varbade vahelt läbi ja korjas asja üles. Ese osutus kaltsunukuks. Selle üldine määrdunud, räbaldunud ilme vihjas, et nukk oli väga vana ja võis vabalt olla prahihunnikust välja tõmmatud. Kuid põhiline moonutus ei olnud kulumine igapäevase tarvitamise tagajärjel, vaid oli sihilikult tekitatud. Keegi oli näo kas terava noa või kääridega lõhki rappinud ja toorelt punase värviga kokku plötserdanud, et luua sarnasust vereplekkidega. Nukk oli läbinisti niiske, mis näitas, et see oli poetatud värava taha pärast pimenemist eile õhtul ja oli lebanud seal öö läbi. Ajalehepoiss pidi seda kindlasti nägema, kuid ei pööranud sellele ilmselt erilist tähelepanu.

      Piimamees, kes koidu ajal oma pooleliitrisi kohale toimetas, ei pruukinud seda pimeduses isegi näha. Proua Yewell, ilmselt süvenenud kõigest väest iidvanal jalgrattal edasi rühkimisse, ei olnud midagi märganud. Ei olnud mingit põhjust, miks ta oleks pidanud olema eriliselt tähelepanelik või ehk oli ta pidanud seda mingiks riideräbalaks. Nukk oli määratud leidmiseks esimesele perekonnaliikmele, kes väravast käib.

      Meredith vaatles nukku sügava vastikustunde ja kasvava vihaga. Inimkuju tegi selle asja veel eriti pahaendeliseks. See pani ta jälle nõiduse peale mõtlema. Too süda võis olla iseäralikult ebameeldiv nali, kuid vaadelduna koos sandistatud nukuga, hakkas see kättemaksukampaania ilmet võtma. Ta mässis nuku ajalehtedesse ja pöördus tagasi toa poole.

      Elliott, seljas jalustrabav, laitmatult puhas türkiissinine jooksudress, seisis Käed vaheliti ülemisel astmel ja vaatas teda. Tema kahvatul surnumatjanäol oli marruajavalt teadlik ilme ja naine haaras automaatselt ajalehepakist tugevamini kinni, seda enda vastu surudes. Ning tundis ühtaegu viha ja solvumist mehe kombe üle ootamatult välja ilmuda.

      „Leidsite veel ühe, mis?” Nagu enne, ei paistnud ta ka nüüd üllatunud olevat, ainult sügavalt tauniv.

      „Te teate sellest palju rohkem kui tunnistate!” ütles Meredith vihaselt.

      Ta püüdis mehest mööda, vestibüüli vaadata. Tema pilku tõlgendades ütles mees: „Kõik on korras. Kumbagi neist pole veel liikumas. Tahate mulle näidata, mis teil seal on?”

      Meredith avas vaikselt ajalehed ja lasi tal nukku vaadata.

      Mees kibrutas huuli ja pomises: „Tsa-tsa-tsa.”

      „Võib-olla,” ütles Meredith otsustavalt, „räägiksite mulle, mida teie sellest kõigest teate!”

      Mees noogutas. „Muidugi – kuid seda pole palju. Mis te arvate, kas lähme sisse?”

      Sees kummardus ta laual lebava nuku kohale, kuid paistis tundvat erakordset vastumeelsust seda puudutada. „Ma olen ennegi siit ümbrusest säärast kraami leidnud. Ma sain sellest kiiresti lahti.”

      „Samamoodi nagu te härja südamega tegite?” Mees ei suvatsenud vastata ja Meredith küsis vaiksemalt: „Kas Eve teab midagi neist jubedatest asjadest?”

      „Ma pole talle rääkinud, kui te seda mõtlete. Ja ma ei soovitaks ka teil seda teha.” Ta pöördus naisest eemale. Mingil põhjusel oli mehe jooksudressi seljale suur number üheksa trükitud. Ta läks lähima tugitooli juurde ja lipsas sellesse kassiliku kergusega, ristas oma kahvatud pehmed käed ja toetas need türkiissiniste põlvede peale. „Lubage ma laon oma kaardid lauale. Ma ei taha Evie’t häirida. Ma ei taha last häirida. Ma tahan, et laps abielluks ja Evie koos minuga tagasi Ühendriikidesse sõidaks. Ma ei tea, mis kuradi jama see on, aga kui ma suudan Evie lennuki peale panna, ei loe see enam mitte kuraditki.”

      „Kuidas te saate niimoodi rääkida?” nõudis Meredith raevukalt. „Mina tahan teada, mida see tähendab!”

      „Ma võin teile öelda, mida see tähendab, kullake. See tähendab, et meil on siin kuskil mingi hull. Kuid seni, kuni meie neid asju enne Evie’t – või last – leiame, ei ole sel tähtsust. Uskuge mind. Mul on varemgi segastega tegemist olnud. Filmi- ja telestaarid, kõiksugused isiksused köidavad neid. Need psühhid on küündimatud inimesed, kelle elu on igav, kuid kes tahaksid olla glamuursed ja pakkuda kõneainet, kuid ei saa seda. Mõnikord kannatavad nad vaikides. Mõnikord nad ründavad. Kui oleksime Ühendriikides, siis ma muretseksin. Ma palkaksin ihukaitsja. Kuid ma ei arva, et see siin vajalik oleks. Miks hirmutada Eve’i või tüdrukut?”