Vanad meistrid. Thomas Bernard

meeldib, kuid ärge elage täiesti sisse, kuulake, mida armastate, kuid ärge kuulake liiga täielikult, vaadake, mis teile meeldib, aga ärge vaadake seda täielikult. Kuna mina vaatasin ikka kõike täielikult, kuulasin ikka kõike täielikult, lugesin ikka kõike täielikult või vähemalt tegin alati katset kõike täielikult kuulata ja lugeda ja vaadata, siis tegin endale lõpuks kõik vastikuks, ma tegin endale seeläbi kogu kujutava kunsti ja muusika ja kirjanduse vastikuks, ütles ta eile. Nii nagu ma endale selle meetodiga lõpuks kogu maailma vastikuks tegin, lihtsalt kõik. Aastaid tegin ma endale lihtsalt kõik vastikuks ja tegin selle vastikuks ka oma naisele, mida ma kõige sügavamalt kahetsen. Aastaid, ütles ta, suutsin ma eksisteerida üksnes tänu sellele vastikukstegemise meetodile ja selle sees. Nüüd aga tean ma, et kui tahan edasi elada, ei tohi ma täielikult lugeda ja täielikult kuulata ja täielikult vaadata ning silmitseda. See on omaette kunst, kuidas mitte täielikult lugeda ja täielikult kuulata ja täielikult vaadata, ütles ta. Veel ei valda ma seda kunsti päriselt, ütles ta, sest minu soodumuseks on ju kõike täielikult ette võtta ja niisama täielikult läbida ja täielikult lõpule viia, te peate teadma, et see on minu tegelik õnnetus, ütles ta. Aastakümneid tahtsin ma kõike teha täielikult, see oli minu õnnetus, ütles ta. See üliisiklik, ikka totaalsusele suunatud õõnestamismehhanism, ütles ta. Mitte minutaoliste inimeste jaoks ei maalinud ju need vanad meistrid ega komponeerinud suured vanad heliloojad ega kirjutanud suured vanad kirjanikud, loomulikult mitte minutaoliste inimeste jaoks, iial poleks ükski neist maalinud või kirjutanud või komponeerinud minutaolise inimese jaoks, ütles ta. Kunst pole tehtud täielikuks vaatlemiseks ja täielikuks kuulamiseks ja täielikuks lugemiseks, ütles ta. See kunst on tehtud inimkonna armetu osa jaoks, igapäevase, normaalse, pean ütlema – ei muu kui heauskse osa jaoks. Kui ruttu kahaneb mõni suur ehitis minutaolise silma vaatluse all, ütles ta, ja olgu see nii kuulus ja sirge ja täpne kui tahes – varem või hiljem tõmbub see ometi kokku naeruväärseks arhitektuuriks. Ma võtsin ette reise, ütles ta, et näha suurt arhitektuuri, mõistagi kõigepealt reise Itaaliasse ja Kreekasse ja Hispaaniasse, kuid katedraalid kahanesid mu pilgu all peagi ei millekski rohkemaks kui abituteks naeruväärseteks katseteks, et taevale midagi teise taeva taolist vastu seada, ühest katedraalist teiseni ikka veel mõnda suurepärasemat teist taevast, ühest templist teiseni ikka veel midagi suurepärasemat, ütles ta, ja seejuures tuli alati välja vaid midagi käpardlikku. Loomulikult otsisin ma üles suurimad muuseumid, ning seda mitte ainult Euroopas, ja uurisin nende sisu, tegin seda kõige intensiivsemalt, uskuge mind, ja varsti tundus mulle, nagu poleks kõigis neis muuseumides midagi muud peale maalitud abituse, maalitud võimetuse, maalitud luhtumise, peale maailma käpardliku osa, kõik neis muuseumides olev on ju nurjunud ja käpardlik, ütles ta eile, ükskõik millisesse muuseumisse te ka sisse astute ning vaatlema ja uurima hakkate – te uurite ainult midagi nurjunut ja käpardlikku. Jumal küll, Prado, ütles ta, kindlasti maailma tähtsaim muuseum, mis vanadesse meistritesse puutub, ent iga kord, kui ma istun selle vastas asuvas Ritzis ja joon teed, mõtlen ma ometi, et ka Prado sisaldab ainult ebatäiuslikku, nurjunut, lõppkokkuvõttes üksnes naeruväärset ja diletantlikku. Teatavatel aegadel, kui see moes on, ütles ta, puhutakse mõned kunstnikud lihtsalt kuni kogu maailma erutava üüratuseni üles; siis järsku torkab mõni äraostmatu pea sellesse maailma erutavasse üüratusse augu ja kogu see maailma erutav üüratus plartsatab lõhki ning täpselt niisama järsku ei jää midagi alles, ütles ta.

      Velázquez, Rembrandt, Giorgione, Bach, Händel, Mozart, Goethe, ütles ta, niisamuti Pascal, Voltaire – puha sellised ülespuhutud üüratused. See Stifter1, ütles ta eile, keda ma ise olen alati nii tohutult austanud, et see oli juba midagi rohkemat kunstisõltuvusest, on põhjalikumal tegelemisel ju täpselt niisama halb kirjanik, nagu Bruckner on süvenenumal kuulamisel halb, kui koguni mitte kehv helilooja. Stifter kirjutab kohutavas stiilis, mis lisaks veel grammatikaliseltki on allpool igasugust arvestust, ja niisamuti hakkas ju Bruckner perutama oma kaootilis-metsikus, veel vanuigi religioosses-puberteetlikus noodijoovastuses. Stifterit austasin ma aastakümneid, ilma temaga õieti täpsemalt ja radikaalsemalt tegelemata. Aasta tagasi Stifteriga täpselt ja radikaalselt tegeldes ei uskunud ma oma silmi ja kõrvu. Nii vigast ja soperdajalikku saksa või austria keelt – kuidas soovite – polnud ma varem kogu oma vaimuelu jooksul lugeda saanud, ja seda autorilt, kes praegu on ju tõepoolest kuulus just oma täpse ja selge proosa poolest. Stifteri proosa on ju kõike muud kui graveeritud ning ühtlasi kõige segasem, mida ma tunnen, topitud täis kiivas kujundeid ning valesid ja vildakaid mõtteid, ja ma panen tõesti imeks, miks seda provintsidiletanti, kes siiski oli koolinõunik Ülem-Austrias, austavad praegu nii kõrgelt just kirjanikud ja ennekõike nooremad kirjanikud ning mitte need kõige tundmatumad ja väljapaistmatumad. Ma arvan, et kõik need inimesed pole Stifterit kunagi tõeliselt lugenud, vaid ikka üksnes pimesi austanud, on Stifterist ikka vaid kuulnud, kuid pole teda iial tõeliselt lugenud nagu mina. Aasta tagasi, lugedes tõeliselt Stifterit, seda proosa suurmeistrit, nagu teda ju samuti nimetatakse, muutusin ma iseendale vastikuks, tunnistades tõsiasja, et ma olin seda käpardlikku kirjameest kunagi austanud, koguni armastanud. Ma lugesin Stifterit oma nooruses ja mul oli temast sellele lugemiselamusele tuginev mälestus. Ma olin lugenud Stifterit kaheteistkümne- ja kuueteistkümneaastaselt, minu jaoks täiesti ebakriitilises vanuses. Kuid seejärel polnud ma Stifterit kunagi üle kontrollinud. Oma proosa pikimates lõikudes on Stifter talumatu lobamokk, tal on käpardlik ja – mis kõige halvakspandavam – lohakas stiil, ning lisaks on ta tõepoolest veel kõige igavam ja võltsim autor, keda saksa kirjanduses leida võib. Stifteri proosa, mis on tuntud täpse ja selgena, on tegelikult laialivalguv, abitu ja vastutustundetu ning täis sellist väikekodanlikku sentimentaalsust ja väikekodanlikku saamatust, et näiteks Witiko või Vaarisa kirjamapi lugemisel pöörab sisikond pahupidi. Just see Vaarisa kirjamapp on juba esimestes ridades käpardlik katse, kuidas kergemeelselt pikaks venitatud sentimentaalset ja lääget proosat, täis sisemisi ja väliseid vigu, pakkuda välja kunstiteosena, mis pole ju ometi midagi muud kui väikekodanlik Linzi soperdis. Oleks ju ka mõeldamatu, et sellisest väikekodanlikust kolkast nagu Linz, mis Kepleri aegadest peale on tõepoolest jäänud taeva poole karjuvaks kolkaks – seal on ooperiteater, kus ei osata laulda, teatrimaja, kus ei osata näidelda, maalikunstnikud, kes ei oska maalida, ja kirjanikud, kes ei oska kirjutada –, peaks korraga olema esile tõusnud geenius, kelleks Stifterit ju üldiselt nimetatakse. Stifter pole mingi geenius, Stifter on krampis filister ja niisama kramplikult kirjutav läpatanud väikekodanlane koolmeistrina, kes ei vastanud isegi vähimatele nõudmistele keele osas, rääkimata sellest, et ta olnuks suuteline kunstiteoseid looma, ütles Reger. Lõppkokkuvõttes on Stifter, ütles Reger, lausa üks minu elu suurimaid kunstilisi pettumusi. Stifteri iga kolmas või vähemalt neljas lause on vale, iga teine või kolmas kujund tema proosas on ebaõnnestunud, ja Stifteri vaim üldse, vähemalt tema kirjanduslikes töödes, on keskpärane. Tegelikult on Stifter üks fantaasiavaesemaid kirjanikke, kes iganes kirjutanud on, ning ühtlasi üks anti- ja ebapoeetilisemaid. Kuid lugejad ja kirjandusteadlased on selle Stifteriga ikka sisse kukkunud. Mehe absoluutses keskpärasuses ei muuda midagi see, et ta end elu lõpul ära tappis. Ma ei tea maailmas ühtegi kirjanikku, kes oleks nii diletantlik ja käpardlik ning lisaks veel piiratult ahtalaubaline nagu Stifter ja ühteaegu nii maailmakuulus. Anton Bruckneriga on samad lood, ütles Reger, tema läks oma perversses jumalakartlikkuses katoliiklusest hullunult Ülem-Austriast Viini ning andis end täielikult keisri ja jumala meelevalda. Brucknergi polnud mingi geenius. Tema muusika on segane ja täpselt niisama sassis ja täpselt niisama käpardlik nagu Stifteri proosa. Aga samas kui Stifter on praegu rangelt võttes veel üksnes germanistide surnud paber, toob Bruckner kõigil inimestel pisara silma. Bruckneri heliuputus on maailma vallutanud, nagu võib öelda, Bruckneris pühitsevad triumfe sentimentaalsus ja võlts pompoossus. Bruckner on täpselt niisama lohakas helilooja, nagu Stifter on lohakas kirjanik, see ülem-austria lohakus on neil mõlemal ühine. Nad mõlemad tegid niinimetatud jumalale meelepärast ja ühiskonnaohtlikku kunsti, ütles Reger. Jah, Kepler oli vahva vend, ütles Reger eile, aga tema polnud ju ka ülem-austerlane, vaid Württembergist; päramises mõttes tootsid Adalbert Stifter ja Anton Bruckner ainult kirjanduslikku ja heliloomingulist prahti. Kes hindab Bachi ja Mozartit ning Händelit ja Haydni, ütles Reger, see peab Bruckneri-taolisi inimesi kõige endastmõistetavamal viisil mitte tunnustama, ta ei pea neid põlgama, küll aga mitte tunnustama. Ja kes hindab Goethet ja Kleisti ja